Tumedaid toone heleda häärberi aknast (1)
Kultuur 01 Dec 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Merca: Hele häärber. Vilep & Vallik, 2005. 120 lk.

Kui olin Merca uue luuleraamatu (mõningate raskustega) läbi lugenud, meenus otsemaid Eerik Laidsaare näidend, kus autor laseb ühel tegelasel lausuda teise kohta, keda peetakse intelligentseks inimeseks: „No kui see mees intelligentne on, siis oskab ta seda küll meisterlikult varjata.“ Merca nii suur meister ei ole. Oma peenekoelist luuletajaloomust, osavust sõnade ja silpidega mängimisel ning mõistetega uperpallitamisel ta räige kõnepruugi ega rentslist korjatud ainevalla taha peita ei suuda. Üritab küll vapralt, kuid ei jaksa kuidagi nii suurt prügihunnikut kokku ajada, mis meeliköitva poeedi täielikult enda alla mataks. Ikka jääb siit-sealt tükike seda teisepalgelist Mercat paistma, kes võib vajaduse korral kõnelda veenvalt kasvõi Jumala enda keeles. Kõnelebki.



Lugemisega oli algul raskusi seetõttu, et autor ei ole oma iseloomult eriti lugejasõbralik. Kui tahad tema loomingust osa saada, pead kõigepealt ta isikliku punk-alfabeedi selgeks õppima. Vähe sellest — pead harjuma ka nende kriksadullidega (näete, mind kutsub ka juba koolipoisi slängi tarvitama), mida kirjastaja on millegipärast harilike arusaadavate kirjamärkide asemel kasutanud. Merca koonerdab trükimustaga ja kasutab oma tekstides pidevalt täheühendeid c, q, x ning & (viimast vist kirjastuse ‘kapsaraud’ ikka tähendab). Oled kolmandiku raamatust läbi lugenud, tabad end soovimast, et nad mõlemad puu ocast vigasex qqxid. Aga lõpuks harjud ära, õpid loetut hindama ja paiguti isegi nautima.



Autori maailm on püüdlikult loodud sellisena, et esteet sinna sisse ei pääseks. Või kui kogemata pääsebki, siis taganeb ruttu välja. Ainevald on rõhutatult räpane; domineerivad viinauim, pohmelus ja igat liiki seks, mis armastusest hoolikalt lahus hoitud. Armastus on üldse sõna, mida autor iga hinna eest väldib. Kui juhtubki kasutama, siis kohmetub nagu ropendamiselt tabatud leeritüdruk ja ruttab „Annelinna Johnny manu pisikute tõrjeks eetrit rüüpama“. Arusaadav, ega lahjema kraamiga keelt korralikult ei desinfitseeri. Keelepruuk on ainevallaga sobivalt kooskõlas — mitte alati lausrõve, kuid piisavalt räige, et tsiteerimist tõkestada.



Luuleraamat on jagatud kuude tsüklisse. Esimeses, „Hele häärber“, kohtame ainult haldjaid (mitte häid, taevas hoidku!), vampiire, tonte, libahunte. Tegevusväljaks tingimata soomülgas, sõjatanner või lõbumaja. Teises, „Jumala keel“, lubab autor endale pisikese puhketunni ja räägib kohati lausa inimlikult, tuleb nagu rindesõdur korraks koju puhkusele laste päid silitama, samal ajal oma blasfeemilist püssirohusarve täites, sest neli tsüklit kulku- ja kubemekultuuri on veel ees. Need neli ei erinegi üksteisest sel määral, et suudaks neid mingi iseseisva tervikuna näha, välja arvatud „Oo Danae“, mis kujutab endast luulevormi meistriteost — sonetipärga, ühtlasi paljastades, et autor on piisavalt tuttav kreeka mütoloogiaga.



Selline ta siis on, see mitmekülgne ja vastuoluline Merca. Vormitruu poeet, kes käib sõnaga ümber nagu vilunud müürsepp: kivi plaksti paika, parajalt mördisegu vahele, kelluga kraaps üle ja sein muudkui kerkib. Sest arvatagu autorist mida tahes, põlastatagu ta püherdamisi rentslikõntsas ja sõnavara, mis kõike muud kui naiselik; üht peab tunnistama: ta on andekas ja tähelepanuväärne luuletaja, kes oskab elavat kirjasõna koolutada oma tahte järgi täisväärtuslikuks kunstiteoseks. Vaadelgem näiteks kasvõi paari fragmenti omapärasest ja värvikast looduskirjeldusest („Äike Supilinnas“): „On armas agul sirelitesinas / & teedel qhjub õunapuudelund. / Soe valgus neeldub pilve hallis tinas, / on loodus järsq tumm ja ehmatund. / Ka õhk näib pingsalt kinni hoidvat hinge, / on iga lillelible pilgus õõv... / Siis tupruv tuuleiil lööb poolex pinge / & kirdetaevast joonib ergav lõõm."


Autorit näib ajendavat mingi seesmine trots kõige üldiselt omaksvõetu suhtes. Konventsionaalse moraaliga on tal pidevalt karvakitkumist. Samas on raske öelda, kuivõrd on selles veendumust ja kui suurt rolli mängib poos. Autori amoraalsus tundub liialt rõhutatud, et olla ehtne. Kohati on ta suuteline lugejat õrritama ja provotseerima. Luuletus „Kurb koitus“ valmistab mõnelegi pettumuse, kui avastab, et sõna „koitus“ on teadlikult k-ga kirjutatud ja juttu on vaid neist tülikaist putukaist, kes riiet purevad. Või et perseiididega mõtleb autor tõesti vaid teatud astraalkehi ja labase assotsiatsiooni on sünnitanud lugeja enda aju.



Esineb ka kirjanduslikke kokkupuuteid vanemate kollegidega, mis pole alati kõige paremini õnnestunud. Luuletus „Don Ramon“ kannab märget „Heiti Talvikut mäletades“. Paroodia, kus tegevuspaigaks lõbumaja, on õnnestunud, kuid jätab mulje, et mäletatakse ikkagi vaid hukkamisele määratud röövlit ja mitte tüübi algset loojat. Heiti Talvikust on parematki mäletada. Hoopis nõrk on „Korallid Emajões“, kus Betti Alverit pole nimetatud, kuid pealkiri ja paar värsirida täpselt kopeeritud. Betti kaelakee vette heitmise traagika on sügav ja niivõrd isiklik, et iga kõrvalise isiku asjasse sekkumine on lubamatu.



Siinkirjutajal pole teada, kas autor on ikka veel Eesti Kaitseväe teenistuses, kuid sõduri mentaliteet lööb tihti välja. Sõdur peidab oma hellemaid tundeid sageli rõvedate väljenduste taha. Muidu võib relva hoidev käsi tõrkuma hakata. Mõjuvad ja mõtlemapanevad on värsiread luuletusest „Mina ei oska“: „Mina ei saa & ei suuda / olla täiesti kaine, / kõrvadest libiseb mööda / elu ühexas laine. / ... Mina ei oska olla / enese aseaine. / Üle murduva mulla / olla ema & naine."


Kuid elus on kõik õpitav. Autoris tundub olevat veel seniavastamata tahke ja avastused võivad üllatada. Kuuldes, et ta on asumas (või juba asunud) viljelema lasteluulet, põen ootusärevust. Eeldused meeldivaiks üllatusiks on olemas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus