Eesti Elu
Tuletame meelde minevikku (1)
Eestlased Kanadas 25 Aug 2011 Paul RabissonEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Soomepoiste – neist on nüüd vahepeal saanud juba „äiad“ — augustikuu kokkutulekul meenutati möödunud aegu, mil tuli saatuse sunnil teha tõsiseid otsuseid — kas minna tagasi kodumaad kaitsma või mitte. Valik seisis „poiste“ endi kätes. Otsuse tegemine oli raske, sest lõpp oli silmaga näha, kuid meel võitis. Sakslasi ei usaldatud. Isamaa saatus sundis neid appi minema. Kodumaa pinnale jõudes aga hakati kohe J.R.200-t lõhkuma. Kokku ei jäänud kompaktne oma kodumaad armastav J.R.200. Isegi sõdurpoiste vorm vahetati. Ei aidanud vande andmisel „Heil Hitleri“ asemel „Ei ütle“ hõiked. Vastuvõtt ametmeeste poolt oli leige, kuid eesti rahva poolt vaimustav.



Rindele Tartu alla pääses ainult I pataljon, II pataljon pidi leppima Kehra õppelaagriga. Sinna saadeti ka suurem osa noorest ohvitserkonnast. Pupastvere-Kärevere lahingutes näitas J.R.200 oma lahinguvõimet. Venelaste kahurid keerati ringi ja nende tule all lippasid „vabastajad“ Emajõe taha tagasi, kuid see maksis ränka hinda — 34 surnut ja 140 haavatut. Mitmekordne oli elanike hulk, kes pääsesid selle tõttu põgenema ja Sinimägedes võitlevad väeosad oleks kaotusel jäänud kotti.

J.R.200 oli asunud enne kodumaale saabumist kevad-suvel mitmel Karjala-rindel, nii et rügemendi kaotused olid viimase poole aasta kestel kaunis suured. Rügemendi moraal oli aga kõrge, mida kinnitas I pataljon Tartu all.

Kui lahingutes langes 285 soomepoissi — 178 Soomes ja 107 Eestis, siis sunnitöölaagritesse saatis N. võim 467, kus neist suri 101. Kokku langes lahingutes, lasti maha või suri vangilaagrites ligi 500 soomepoissi. Teadmata kadunuks jäi 180.

Vastuvõtt Soomest saabunuile näitas, et kodumaa rahvas võttis poisid vastu tänutundes, kuid sakslased (juhtkond) soovis saada kahuriliha. Pääle lahinguid andis ltn. Karl Pärnoja pataljoni ülema kohustustes kõigile vabad käed. Ühel osal õnnestus pääseda Soome kaudu Rootsi. Teine osa jäi kodumaa metsadesse ja sealt lõpetas rännu Siberisse. Väikesel osal õnnestus NKVD küüsist jääda elama vallutatud kodumaale ja näha jällegi vaba Eestit. Osa taandus koos Saksa sõjaväega Saksamaale ja sealt vangistusse. Isegi oli soomepoisse, kes sattusid Tshehhi põrgusse ja sealt Venemaa vanglateele.

Soomepoiste augustikuu koosviibimisel oli kokkutulnuid ohtralt. Väljastpoolt Klubi liikmeid olid külalised Eestist: Mustamäe haigla üks peaõdedest Reeda Leoma koos abikaasa Endliga, kes kirjeldas tehtud edusamme haiglaravis. Kokkutulekul rääkis oma mälestustest Toronto Võitlejate Ühingu endine esimees Ilor Tamm, kes võttis osa Pupastvere lahingutest.

Sünnipäevi Põhja-Ameerka mandril tähistas veel küllaltki arvukas hulk. Kohal viibisid ainult Irene Loosberg ja Paul Rabisson, kes hoolitsesid pidulaua suupistete eest, kohv oli Klubi poolt. Sünnipäevalastele hüüti kolmekordne elagu ja nad tänasid õnnesoovide eest.

Ilmataat üllatas Torontot vägeva vihmasajuga (valas kui pangest). Koosviibimist tuli alustada küünlavalgel, kuna linnaosas oli elektrikatkestus. Poolel koosviibimise ajal tuli valgus tagasi ja pidu lõppes, kui Eesti Maja oli jälle täisvalgustuses. Sõidul tagasi koju, võis juba vahetevahel näha päikestki.

Klubi liikmed kohtuvad jälle septembris. Pange tähele — kokkutulek leiab aset Eesti Maja väikeses saalis.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus