Toomas Paul: Aus vale, vale ausus (2)
Arvamus 15 Feb 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     

Toomas Paul: Aus vale, vale ausus - pics/2013/02/38686_001.jpg
Toomas Paul: Aus vale, vale ausus
Toomas Paul, Maaleht

Kas üksikinimene saab jääda ausaks, kui ühiskond on
üles ehitatud valele?

Mäletan, missuguseid tundeid tekitas 1974. aastal Samizdati levitatud Aleksandr Solženitsõni manifest “Elagem ilma valeta!”.

Maailm oli mustvalge, valik selge: “Kui inimesed tõmbuvad valest eemale, lakkab vale lihtsalt olemast. Ta sarnaneb nakkusega, mis saab eksisteerida ainult inimeste seas. /.../ Tunnetanud, kus on vale piir (igaüks näeb seda esialgu erinevalt), tuleb sellest gangreenipiirkonnast eemale taganeda. Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid – ja me imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb, ning see, mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.”

Nõnda sündiski. Kaksteist aastat hiljem algas glasnost. Ja absurdi impeerium vajus vaikselt kokku.

Ühiskond on silmakirjalik

Tõde tõuseb, vale vajub. Nii usuti. Kummatigi, kui silmitseda vaba maailma ajakirjandust, ei jää sugugi muljet, nagu oleks valetamine võidetud. Vastupidi. Pidevalt paljastatakse eliidi võltsinguid ja vassimist. Vahelejäänu peab keerutama ja salgama. Üks rattur teise järel sunnitakse üles tunnistama dopingu kasutamist ja saab petetud fännide käest koosa. Jne. Meedia ei saa kurta skandaalse materjali nappuse pärast.

Sportlane peab kasutama kõiki võimalusi, et võita. Soome dokumentalist Arto Halonen, kelle film “Sinivalkoinen valhe” põrmustab müüdi dopinguvabast Soome suusatamisest, ütleb ERRi videointervjuus, et ta ei usu, et tippvõistlustel korduvalt esikolmikusse jõudvad sportlased oma saavutusteni dopinguta jõuavad. “Kogu meie ühiskond, selle struktuur peidab endas valet. Meil on korrumpeerunud ja kahepalgeline ühiskond, mis põhineb sellel, et osadest asjadest kõigile ei räägita. Sport ainult peegeldab seda väga konkreetselt.”

Kui miski on tunnistatud keelatuks, siis on üleastumine kuritegu. Tuleb vankumatult joonduda juhistest, mis antud hetkel kehtivad. Pool sajandit tagasi ei tuntud dopingut, siis diskvalifitseeriti iga sportlane, kes tabati tasu saamast (v.a NSV Liidu ja SDV elukutselised).

Praegu – Hiina klubi Guangzhou maksis Dario Concale 2010. aastal 26,5 miljonit eurot. Kusjuures Conca pole kunagi oma kodumaa Argentina koondisse pääsenud. Ühiskond on kõikjal silmakirjalik, see on sulatõsi. Mis tahes seadused ja õigused, ka inimõigused on suvalised.

Eriti segane on seksimisega seotu, seal loksub lubatu ja lubamatu inimpõlve jooksul ühest servast teise. Kord on omasoo­iharus loomuvastane, siis jälle kaitse all. Briti praegused seadused sätestavad: kui kaks naist elavad partnerlussuhtes, saab teisest sünnitunnistusel automaatselt lapse teine vanem.

Ega siis tegu ole mingi vallaslapsega, ta on sündinud normaal­-
sesse perekonda, kus ta ema on lihtsalt naissoost. Väga aumehelik käitumine lesbipaari suhtes. Kas selline võltsing on aga aus lapse suhtes?

Kogu elusloodusele on omane mimikri. Olelusvõitlus. Homo sapiens’i, targa inimese puhul lisandub instinktiivsele olude ja väljakutsetega kohanemisele teadlik.



Eesmärk ja abinõud


Koolisüsteem panustab muljepõhisele kasvatusele, nii õpilased, klassid kui ka koolid on pandud hea maine nimel omavahel konkureerima. Edetabelid ja eliitkoolid. Või siis tööintervjuud. Korraldatakse koolitusi, kuidas kirjutada CVd, instrueeritakse, kuidas toolile istuda, mis värvi lipsu kanda, kuidas mõjuda kohusetundliku, lojaalse ja suhtlusalti isiksusena.

Poliitik otse peab oma rahvast lohutama ja soovunelmate täitmist tõotama. Diplomaat peab võõraid ja vaenlasi hoiatama ja hirmutama, vangerdama ja varjama. Aga oh häda, kui keegi selle tõe välja ütleb! Inimesed, kes armastavad vorsti ja austavad seadust, ei tohi teada, kuidas neid tehakse.

Tuletagem meelde, milline kirgede torm vallandus, kui kaitseminister Jaak Aaviksoo rahulikult ja kainelt ühes ajakirja Diplomaatia artiklis selgitas riigikaitse rusikareegleid: “Olen kaugel sellest, et kutsuda teid üles kasutama tõde – ning mitte ainult tõde, vaid ka vale ja pettust –, selleks, et ennast määratleda. Kuid päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine.”

Rootsi kaitseväe juhataja kindral Sverker Göranson teatas möödunud aasta detsembri lõpus, et Rootsi võimekus kaitsta end sõjalise rünnaku vastu on nii kesine, et vastu suudetaks pidada maksimaalselt nädal aega. Loomulikult järgnes süüdistus riigisaladuse reetmises. Soomlased ruttasid omadele kinnitama, et nemad küll jaksavad üksindagi kauem.

Sarnane oli ka eestlaste reaktsioon, kui riigikogulase Yana Toomi suust lipsas lause, et eesti keel ja rahvas on väljasuremise ohus: riigis, kus elanike arv on võrreldav Moskva ühe linnaosa elanikega – 1 294 000 inimest –,
on sündimus viimastel aastatel langenud 12 000 lapsele aastas. Igal aastal lahkub riigist umbes 5000 inimest ja rahvastik vananeb kontrollimatult.

Mis teha, kui laiemasse konteksti asetatud Vabadussõjast jääb järele lokaalne konflikt Esimesest maailmasõjast välja kasvanud Vene kodusõjas.

Kus on ausa vale ja vale aususe piirid? Ometigi kinnitatakse, ja mõni vist ka usub: kõik katsed teada saada tõde on head (ÄP, 30.01.2013). Nii et õilis eesmärk pühendab abinõu? Mida kõike Wikileaksi ja Julian Assange’i teabevarguste õigustamiseks ei ole välja mõeldud!

Rahvatarkus ütleb, et valel on lühikesed jalad. Aga mis sest, et lühikesed – kiired autod ja head advokaadid ajavad asja ära. Külaühiskonna reeglid ei kehti post­industriaalses liikumisvabaduses, multiidentiteedis ja anonüümsuses.

Aga teadus? Teadususku Euroopas on eestlased kõige sinisilmsemad. Eurobaromeetri uuringus nõustus väitega, et “teadus ja tehnoloogia parandavad tulevaste põlvkondade elukvaliteeti” 92 protsenti eestlastest, mis on Euroopa kõrgeim tulemus. Euroopa keskmine näitaja oli 77 protsenti, madalaimad tulemused said Šveits (55%) ja Austria (62%).

Teaduses taotletakse vääramatut ja viimset tõde, teaduse tegemisel ei saa fakte väänata! Paraku, “teadmine” on inimmõistuse konstruktiivse tegevuse tulemus: mõistus ei omanda passiivselt teadmisi, vaid konstrueerib neid.

Ka teaduses on edumaa bluffijal. Näiteks. Bostonis asuva Harvardi meditsiinikooli geneetikaprofessor George Church teatas tänavu jaanuari keskpaigas, et on valmis kloonima neandertallase. Vaja on ainult leida naine, kes nõustuks olema surrogaatema. Tema usub, et see aitaks parandada mandunud inimtõu DNAd, nii et kõik(!) elaksid 120aastaseks.

Lootusest üksi ei piisa

Kes seda globaalset vanurite väge ülal peab? Sellised mured optimistlikke teaduse kõikvõimsusesse uskujaid küll ei morjenda. Ligi neljandik Jaapani 128 miljonist elanikust on üle 60 aasta vanad. Järgmise poolsajandiga peaks see arv 40 protsendini kasvama. Jaapani rahandusminister Taro Aso ütles paar nädalat tagasi, et eakatel inimestel tuleks lasta kiiresti ära surra, selle asemel et kulutada valitsuse raha nende arstiabile elu lõpus.

Kumb neist on avarapilgulisem ja ausam, kas geeniteadlane George Church või poliitik Taro Aso, kes oma siiruse tõttu võib kaotada kümneid miljoneid
hääli?

Maavalitseja Pontius Pilatus nõudis kord kohtualuselt, keda süüdistati pretendeerimises kuningatroonile: “Mis on tõde?” Me ei tea, kas Jeesus vastas, ja kui, siis mida. See vaikimine on kõnekas.

Kas saaks ilma valeta elada? Lootust on. Kuigi – tuleb meelde ühe vähihaige küsimus tohtrile: “Kas mul on lootust?” Vastus oli jube aus: “Lootust on! Aga šansse ei ole...”
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus