TOOMAS HENDRIK ILVES: Vajame välispoliitikas uut (11)
Kuumad uudised 03 Feb 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2008/02/18932_1.jpg
Toomas Hendrik Ilves, vabariigi president
Tartu. 2.veebr.

Sõlmides Tartu rahulepingu, sai Eestist rahvusvahelise õiguse subjekt. Teiste silmis muutusime maalapist riigiks. Nõukogude Venemaa tunnustusele järgnes ka teiste riikide tunnustus.

Lääne demokraatiate seas jäi see üldiselt katkematuks. Et Eestit esimesena tunnnustanud Nõukogude Venemaa õigusjärglane praegu Tartu rahu ei tunnista, on meie iseolemise ja välissuhtluse seisukohalt tähtsusetu. Just seepärast tahangi rääkida Eesti välispoliitikast. Täna, mil pühitseme Eesti saamist välispoliitiliseks subjektiks.

Eesti on oma välissuhtlemises jõudnud uude, küpsemasse faasi. Meie tegevus pole enam suunatud teetähistest möödumisele, vaid enesekehtestamisele, oma huvide laiendamisele ja süvendamisele. Olen ise juba mitu aastat tagasi ütelnud, et pärast Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumist ei näi meil enam olevat suuri eesmärke. See polnud etteheide, vaid nending. Me võime selle ka ümber sõnastada: pärast liitumist Eestile eksistentsiaalse tähtsusega organisatsioonidega pole meie eesmärgid enam lihtsakoelised. Neil pole selget lõppu, neile ei saa lüüa templit kirjaga “tehtud”.

Meil tuleb hüljata hoiak, et oleme liiga väikesed millegi muutmiseks. Oma väiksusele ja järelikult ka tühisusele apelleerides poleks Eesti 88 aastat tagasi saanud kinnistada oma iseseisvust Tartu rahulepinguga.

Peame osalema missioonidel

Eesti peab olema tegija kõikjal, kus on kõneks ja kaalul meie turvalisus. Esiteks vaadelgem meie esmaseid julgeolekuvajadusi. NATO on see moodus ja kanal, mille kaudu USA suhtleb Euroopaga. On Eesti huvides, nagu enamik meist hästi mõistab, et USA säilitaks kohaloleku ja osaleks Euroopa julgeolekusüsteemis.

NATO-s olemine tähendab ka NATO missioonidel osalemist. See elementaarne arusaam ei pruugi olla alati populaarne. Kui me aga laseme NATO-l muutuda à la carte alliansiks, kus igaüks hakkab valima – osaleda või mitte –, siis võib kunagi kätte jõuda aeg, mil just meid menüüst ei valita. Seda me lubada ei saa.

NATO-s osalemine eeldab ja tähendab ka meie intellektuaalset panust. Lähematel aastatel käivitub aktiivne debatt artikli number viis ehk kollektiivkaitse rakendamise küsimuses. Jah, kui ühe NATO-sse kuuluva riigi infrastruktuur purustatakse rakettidega, siis rakendub kindlasti viies artikkel. Kui aga sedasama infrastruktuuri ja riiki halvatakse küberrünnakutega, siis pole vastus veel kaugeltki ühene. See on valdkond, millesse Eesti saab ja peab oluliselt panustama. Siinkohal on mul ülimalt hea meel märkida, et ühel NATO küberkaitseteemalisel algatusel on USA, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa kõrval ka Eesti allkiri. Just nii peabki Eesti tegutsema.

Euroopa Liidu puhul on meie ees seisvate küsimuste ring laiem ja oluliselt keerulisem. Tuleb meil ju tegutseda olukorras, kus eri liikmesriikide huvid sageli põrkuvad. Nii nõuab ka mõju saavutamine ühelt väikeselt riigilt palju suuremaid pingutusi. Iga riik on ainulaadne. See, mis kehtib ühe, ei pruugi töötada teise puhul. Seega tuleb meil leida omaenda, Eesti lahendusi. Meil peab jätkuma julgust tunnistada, et nii mõnigi senine lähenemine on oma aja ära elanud.

Mõjus poliitika EL-is

Pakuksin siin järgnevalt mõned uuemad lahendused aktiivse ja mõjusa välispoliitika elluviimiseks Euroopa Liidus. Esiteks, Euroopas hästi toimiv Eesti vajab oluliselt tugevamaid eksperte. Eriti nendes valdkondades, mis on tähtsad nii meile kui ka Euroopa Liidule. Energeetika, energia varustuskindlus on kindlasti üks selliseid strateegilisi alasid, kus me vajame kaasarääkimiseks rohkem asjatundjaid, nii teadlasi kui ka ametnikke. Sel viisil suudame hoida oma partnereid Euroopa Liidus kursis meie seisukohtadega.

Teiseks, vanad liikmesriigid on ammu mõistnud, et Euroopa Liidu poliitika mõjutamiseks tuleb olla mitte ainult kohal, vaid tuleb olla ka otsustavatel kohtadel. Eestis puudub kahjuks siiamaani struktuur või asutus, mis tegeleks sihipäraselt Eesti kodanike harimise ja edutamisega Euroopa Liidu keskmise ja kõrgema taseme ametikohtadele. Kui ka meie hakkame nii tegutsema, kaob ühtlasi võõristus, et “nemad seal Brüsselis” otsustavad meie asju.

Kolmandaks, Eesti teenib oma riigi huve kõige paremini koostöös Euroopa Liidu riikidega. See tähendab, et me peaksime rakendama oma diplomaatilise ressursi maksimaalse efektiivsusega kõige mõjukamate liikmesriikide juures. See tasub end ära. Meie mullukevadine kogemus kinnitab seda.

Neljandaks, ootused Eesti suhtes kasvavad. Jah, me oleme õigusega õnnelikud, et Eesti sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on jõudnud umbes Portugali tasemele. Aga kui see on nii, siis teadkem ka, et Portugali kulutused välisabile on SKT arvestuses üle kahe korra suuremad kui Eestil. Mullu maikuus Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel Samaras kogetud solidaarsus Eestiga toimib kahes suunas. Kui me tahame teiste panust, peame ka ise panustama. Me ei ole enam liiga vaesed. Nüüd lasub meil kohustus teisi rohkem aidata.

Ma pole täna rääkinud suhetest meie idanaabriga. Arvestades Venemaa valimiskampaaniat, on see tõesti raske. Kui sealsed juhtivad sotsioloogid on seisukohal, et valimistel toob edu “välisvaenlasele” vastandumine, ning kui selleks vaenlaseks on hetkel Eesti, siis arvan, et praegune aeg pole kõige sobivam dialoogi pidamiseks. Samal põhjusel võiksime võtta rahulikumalt kõike seda, mida ida poolt meie kohta öeldakse või arvatakse. See on ka üleskutse: keskendume rohkem teemadele, milles on ehk vähem kollaselt erutavat, aga mis oma igavuses või keerukuses on Eestile palju tähtsamad.

Küll aga tuleb meil tõsiselt mõelda sellele, mida Eestil on õnnestunud saavutada. Kus me oleksime juhul, kui me poleks nii palju pingutanud? Kui me poleks praegu NATO-s, vaid ikka veel püüdleksime sinna, siis oleksid meie väljavaated sisse saada nigelamad kui viis, seitse või isegi kümme aastat tagasi. Kui me poleks pingutanud, et saada Euroopa Liitu, poleks meil nüüd Schengeni-nimelist kaitsekilpi ega Euroopa Liidu toetust keerulistel hetkedel.

Aga see kõik on möödanik, nagu olen täna korduvalt rõhutanud. Me vajame uutmoodi tegutsemist. Loodan väga, et leiame selleks tarkust, jõudu ja ressursse. Täpselt nii, nagu täna 88 aastat tagasi siin Tartus, kui Eesti astus rahvusvahelisele lavale.

Lühendatud kõnest, mille president Ilves pidas Tartu rahulepingu sõlmimise aastapäeval

2. veebruaril Vanemuise kontserdimajas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus