Toomas Hendrik Ilves: hariduse, riigireformi, seakatku ja sõjapõgenikega tulnuks tegeleda enne, kui kriis käes (2)
Eestlased Eestis 14 Sep 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
14. september 2015
 - pics/2015/09/45794_001.jpg


President Toomas Hendrik Ilves kutsus täna sügishooaega alustanud parlamenti võtma ette tõsised tööd ja viskama kõrvale asendustegevused. «Me ei tohi lohiseda sündmustel jalus: haridus, riigireform, seakatk ja sõjapõgenike vastuvõtmine kolmandatest riikidest – kõigi nende teemadega tulnuks ja saanuks tegelda ammu enne seda, kui kriis käes. Ent mingil põhjusel tabavad need hädad Eestit peaaegu alati ootamatult,» ütles ta riigikogu ees peetud kõnes.

Lugupeetavad riigikogu ja valitsuse liikmed, mu daamid ja härrad, head sõbrad! Kui ma aasta tagasi siin parlamendi sügishooaja alguse puhul kõnelesin, valmistas Eestile suurimat muret Ukraina osaline okupeerimine. Malaisia reisilennuki allatulistamine oli meil värskelt meeles, jätkus Vene vägede pealetung Donbassis.

Aasta hiljem pole olukord Ukrainas palju muutunud. Kestab poliitiline patiseis ja peaaegu iga päev toob teateid hukkunud Ukraina sõdurite kohta. Ent suur osa Euroopast on Ukraina unustanud. Sest Euroopa seisab silmitsi uue kriisiga.

Lapsena, sõjapõgenike lapsena, ei mõistnud ma hästi oma vanemate lugusid sellise lapsele arusaamatu asja kohta nagu põgenemine. Ja ega ma vist siiani mõista kogu seda traumat, mille võis jätta oma kodust põgenemine ja sõit väikestes paatides üle mere.
Mul oleks hea meel, kui enam kui pool aastat pärast valimisi oleks rahvaesindajatel mahti tegelda oluliste ja sisuliste asjadega, selmet lõputult kohendada koalitsioonilepet.

Selle mõistmise otsingud on aga mõjutanud kogu mu elukäiku. Juba põhikoolis hakkasin lugema niinimetet täiskasvanute raamatuid ajaloo kohta. Ja otsima vastuseid küsimusele: miks põgeneti?

Kuidas oli võimalik, et täiesti tsiviliseeritud rahvast ja kultuuri, mis andis meile Beethoveni ja Bachi, haaras selline vihkamine, et nad hakkasid tapma inimesi nende rahvuse pärast? Kuidas oli võimalik, et inimesi küüditati taigasse vaid selle eest, et nende mitme põlvkonna vältel rajatud talu osutus ühtäkki liiga suureks või liiga edukaks?

Aga see oli võimalik. Vihkamine, kadedus, valmisolek teisi inimesi hävitada, kuklalasuga või gaasikambris, süütuid terroriseerida, piinata on kõik osa me endi lähiminevikust. Hirm, et see juhtub ka sinuga, sunnib inimest oma kodumaalt põgenema.

Hiljem hakkasin küsima, et kas me ise, see tähendab Eesti tolleaegsed juhid, said ikka aru, mis nende ümber toimub? Seda uurides avastame masendava pildi, mida iseloomustab hästi tolleaegse välisministri Ants Piibu kõne 2. juunil 1940 Rakveres. Kordan, see kõne peeti 2. juunil – kaks nädalat varem, kui Eesti okupeeriti.

Ma tsiteerin: «Meil on olnud siiski võrdlemisi õnnelik käsi, kuna oleme jäänud sõjamöllust eemale. Suure osa sellest hinnatavast saavutusest tuleb kirjutada meie rahva üksmeelsusele ja valitsuse koostööle, eesotsas vabariigi presidendi Konstantin Pätsi targale juhtimisele, kes koos valitsusega on osanud aru saada olude reaalsusest ja sellele vastavalt ka sammud seadnud.»

Uus rahvasteränne

Mis on aga meie praeguste olude reaalsus? Me teame ju, et ajalugu ei kordu. Küll aga võib teatud mentaliteet püsida kaua ja läbi aja. Arusaam, et tõmbume oma soosaarele, kuhu maailm ja ohud ei ulatu, nagu kirjeldas meie muinasmaailma Valdur Mikita, ei päde. Mõte, et äkki see kõik läheb meist mööda, on küll väga inimlik, kuid ei pädenud ei 1939. aastal ega päde ka praegu. Olles küll alaliselt mures, et 1939–40ndail sündinu ei tohiks korduda, pole me ometi adunud uusi ohte.

Vaatame tõele näkku: praegu on meid, see tähendab Euroopat, ohustamas ennenägematu sõjapõgenike laine meie riikidesse. Näeme uut rahvasterännet, sellesarnast, mida viimati nähti tuhat ja poolteist tuhat aastat tagasi siin Euroopas. Seda on aastaid ennustatud ja täna ma kardan, et see on käes.

Sõjad, tapmised, nurjunud riikide suutmatus kaitsta oma elanikke, Süüria puhul ainuvalitseja vägivald omaenda kodanike vastu, suured lõhed elustandardeis ‒ kõik on pannud liikuma suuri inimmasse.

Kui me ei mõista, et surve all on kogu Euroopa; kui me loodame, et äkki läheb see meist Eestis mööda, siis pean ütlema, et sellist hoiakut olen varem ise korduvalt näinud, teie ka ehk. Siis, kui puhkes Ukraina kriis, siis, kui väideti, et need ohud ei ole Lõuna-Euroopa probleem, et äkki läheb see mööda. Ei lähe.

Õppetund, et Eesti ei tohi kunagi üksi jääda, et Eesti peab olema koos teistega, olema otsustajate ringis, ja et ellujäämine tähendab ka panustamist ühiste murede lahendamisse, on praegu niisama oluline kui läbi kõigi me aastate de facto iseseisva riigina.

Samas tuleneb see praegune kriis laiemalt Euroopa enda soovimatusest tegeleda ümbritsevate probleemidega. Soov mitte midagi jõulist ette võtta, vaid piirduda avaldustega oma «tõsisest murest» Ukrainas või Süürias toimuva kohta viibki lõpuks selleni, et sealsed mured tulevad ise meie hoovi.

Kirjutasin kunagi, et kui Euroopa ei lähe oma naabruskonda, tuleb naabruskond meie juurde. Täna näeme, kuidas tahtmatus panustada rohkem Vahemere piirkonna arengusse ongi viinud massilisele põgenemisele meie mandrile.

Eestil tuleb hakata nägema suurt pilti

Ehk teisiti öeldes – Eestil tuleb tõsta pilk omaenese varvastelt ja hakata nägema suurt pilti, Euroopa pilti. Sõjapõgenike teema ei kuulu rubriiki «teised meist», kus me peame midagi tegema vaid põhjusel, et muidu «Euroopa ei mõista meid». See on me kõigi sisemise kultuuri küsimus.

Kuidas teeme vahet sõjapõgenike ja majanduspagulaste vahel olukorras, kus migrantide pealevool on väljunud kontrolli alt – siin peame ise panustama ja aitama oma kaaseurooplasi. Vastasel juhul unustame, kuhu me kuulume. Küsimus on, kuidas meie – meie Eestis, meie Euroopas – toime tuleme? Kuidas Euroopa hakkama saab ehk kuidas meie hakkama saame? Olukorras, kus maailmas on arvestuslikult liikvel üle 100 miljoni inimese, Euroopasse on neist tulnud juba praegu enam kui miljon.

Vastus nendele Euroopa probleemidele on tugev, ühtne ja oluliselt tegusam Euroopa. Euroopa, kes pole vaid Veenus, aga on natuke ka Marss, kui laenata Robert Kagani kunagist iseloomustust. See eeldab aga meie ühiseid ja võib-olla raskeid samme. Täpselt samamoodi, nagu vastus agressiivsele Venemaale on tugev ja ühtne NATO. Eesti ei saa end lukku keerata, nende probleemidega me üksi hakkama ei saa.

Mu daamid ja härrad, et me selle kõigega hakkama saaksime, et suudaksime langetada olulisi otsuseid, peame omavahelises keskustelus taastama viisakuse. See on viimastel aastatel, aga eriti kuudel täiesti kadunud. Kunagi vaid anonüümsesse kommentaariumisse kuulunud kõnepruuk on jõudnud poliitikasse. Ka kommentaarium ise on muutunud, räigeks ja ähvardavaks.

Oma 100 aastat tagasi andis Johannes Aavik meile sõna, mis erinevalt teistest tema sõnadest nagu relv, roim, hetk, veenma, paraku käibele ei läinud. See sõna on «herjama», tegusõna, mis kirjeldab isikustatud ja ähvardavat sõimu, mis on hoopis selgem kui umbisikuline ja abstraktne «vihakõne».

Herjamisel peab olema tagajärg, kriminaalpopulismil piir

See pole passiivne «kõne», vaid aktiivne tegevus. Konkreetsed inimesed herjavad ja lubavad võigast kättemaksu nende vastu, kes arvavad teisiti. See on ületanud taluvuse piiri ega evi mingit pistmist sõnavabadusega, mille eest olen alati seisnud.

Ma ootan, et riigikogu hakkaks selle küsimusega tegelema. Praegu, kui konkreetsete isikute vastu on õhku paisatud peksmise ja vägistamise ähvardusi, kui on lubatud põletada maha kodusid, ka riigikogu liikme oma, tuleb tõsiselt mõelda, kuidas sellele tõhusalt piir panna. Nii, et herjajate nimed saaksid avalikult teatavaks. Et herjamisel oleks tagajärg.

Loodan samas, et praegusele kriminaalpopulismile pannakse piir. Iga asja ei ole vaja kriminaliseerida, näiteks jätta karistust kandnud inimesi põhiseaduse vastaselt eluaegseid lisakaristusi ja piiranguid kandma.

Mul oleks hea meel, kui enam kui pool aastat pärast valimisi oleks rahvaesindajatel mahti tegelda oluliste ja sisuliste asjadega, selmet lõputult kohendada koalitsioonilepet. Sellest ja arusaamatutest ministrivahetustest tekkiv mulje, et tegemist on justkui ajutise valitsusega, ei lase praegusel kriitilisel ja raskete otsuste langetamise ajal tunda muud kui ebalust.

Ma tõsiselt loodan, et peagi siin saalis algav eelarvemenetlus kulgeb ladusalt ning et valitsusel ei teki kiusatust korraldada parlamendis järjekordset «usaldusuuringut».

Mu daamid ja härrad, ma ei saaks siin seista ilma, et räägiksin sellest, mille pärast väljaspool seda hoonet on kogunenud põllumehed. Kutsun teid kõiki mõistma, et põllumehed ei kogunenud täna Toompeale niisama protestima. Nende äng ja mure põllumajanduse ning laiemalt maaelu pärast on põhjendatud. Erinevatel põhjustel on kõige valusamalt pihta saanud seakasvatus ja piimakarjakasvatus.

Põllumeeste mure ja äng on põhjendatud

Eesti parlament ja Eesti valitsus olgu nüüd Eesti põllumeestele liitlaseks ning leidkem võimalused nende kiireks toetamiseks. Kui see tähendab erakorralist kriisiabi, siis tuleb abi anda. Kui see tähendab riigieelarvest üleminekutoetuste maksmist, nagu Euroopa Liit lubab, siis tuleb toetust maksta.

Vaadakem seda kõike just Euroopa Liidu üldises kontekstis ja meie põllumehi võrdluses naabermaade põllumeestega. Näeme tihedat konkurentsi. Paratamatult on siin tugevamad need, keda oma riik lubatud viisil toetab, ning nõrgemad on need, kelle arvelt riik kokku hoiab.

Eesti ei peaks nende viimaste hulka kuuluma. Eesti peaks suhtuma oma põllumeeste muredesse sellise solidaarsusega, mis on üks Euroopa Liidu tugevusi. Lõpeks pole see vaid ühe majandusharu küsimus, see on linnadest väljaspool toimiva maaelu kestmise küsimus. Põllumehi endid aga julgustan rohkem ühistegevusele. See annab jõudu kriisi leevendamiseks.

Austatav riigikogu, Eesti rahval, nii teil, mul kui kõigil teistel, tuleb värske pilguga mõtestada me endi müüte oma riigi ja rahva kohta, neid iseenesest mõistetavaid ja meid kõiki innustanud ühiskondlikke aksioome.

Alates 19. sajandi ärkamisajast on meil olnud mitu kannustavat narratiivi. Esiteks, 700 aastat orjaööd, mis kulmineerus Võnnu lahingu ja mõisate konfiskeerimisega. Oleme vist Jakobsoni-aegsest herjamisest ammu toibunud. Nõukogude okupatsioon tappis selle niinimetet põlisvaenlase müüdi ühe aastaga. Nüüd vist oleksime rõõmsad, kui analoogselt rootslastele Soomes oleks ka meil siin killuke eestisakslasi.

Teiseks Vene aeg ehk Nõukogude okupatsioon. Vastupanu venestamisele, püüd õigusriigi, sõltumatu kohtusüsteemi ja kommunismi hukkamõistmise poole kandsid meid kaua. Ent kas see viib meid edasi ka nüüd, kui peagi tähistame oma taastatud iseseisvuse veerandsajandit? Palun vaidleme selle üle. Sest praegu, nagu eelnevalt rääkisin, seisame silmitsi hoopis teiste probleemidega.

Haridus, taristu ja sisejulgeolek vajavad peremeest

Ja kolmas müüt, see, et Eesti on liberaalse majandusega riik, mida iseloomustab väljend «riik on halb peremees». Võib-olla riik pole tõesti parim peremees, kuid mulle tundub, et Eestis on olulisi valdkondi, kus peremeest justkui polegi. See viib meid mõisteteni «haldusreform» ja «riigireform», mille puhul oleme liiga sageli ja liiga kaua näinud vaid kosmeetilisi parandusi.

Pärast veerand sajandit oma riigi taastamise, rajamise ja tugevdamise aega võiksime kaaluda, kas omaaegsed uljad põhimõtted ikka sobivad niisama hästi ühte hästi integreeritud Euroopa Liidu ja NATO liikmesriiki. Kaasaegne riik peab olema tõhus, aga see tähendab ka, et riik peab end otsustavalt kehtestama olulistes riigielu küsimustes nagu haridus, taristu ja sisejulgeolek.

Hariduses vohavad ebaühtlus, dubleerimine ja killustatus. Taristut iseloomustab kohalik korruptsioon, soovunelmlik pillamine ja ohtlikud tegematajätmised. Sisejulgeolek on jäänud vaeslapse rolli, kus riik kohustab päästjaid, politseid ja piirivalvet täitma ülesandeid hajaasustusega riiki mittesobivates tingimustes.

Mainisin korruptsiooni. Riigile kuuluvate äriühingute juhtimisest ja sellega seotud vastutusest on räägitud aastaid. Aastaid. Siin ei saa vist öelda, et riik on olnud halb peremees. Pigem hooletu või lohakas. Alles nüüd teame, et ühes aidas on sulased vist pikka aega vargil käinud ja peremees pole seda märganud. Riigile strateegiliselt oluliste ettevõtete juhtimises ei saa lubada vastutuse hajumist. Väide «ma ei teadnud» vabanduseks ei kõlba.

Juhime riigi tagasi teele

Austatav riigikogu, mu daamid ja härrad, kui see parlament vajab ülesannet ja narratiivi, siis sõnastaksin selle nii: tehkem Eesti uuemaks. Võtkem ette tõsised tööd ja visakem kõrvale asendustegevused. Me ei tohi lohiseda sündmustel jalus: haridus, riigireform, seakatk ja sõjapõgenike vastuvõtmine kolmandatest riikidest – kõigi nende teemadega tulnuks ja saanuks tegelda ammu enne seda, kui kriis käes. Ent mingil põhjusel tabavad need hädad Eestit peaaegu alati ootamatult.

Ma loodan, et tegus parlament suudab probleeme ette näha ja protsesse juhtida. Kui auto kaotab libedal teel juhitavuse, siis ei sule me silmi, ei lase roolist lahti ega looda, et äkki läheb mööda. Vastupidi. Me haarame tugevamalt roolist kinni. Me pingutame, et juhtida auto tagasi teele. Teeme siis nii ka riigiga. Ma tänan.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus