Tõnu Lehtsaar: Vastutusest, tundest ja vastutustundest DELFI (1)
Arvamus 23 Jul 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tõnu Lehtsaar
www.DELFI.ee

Kui ma keskkoolis käisin, siis õpetati mulle, et õigustega kaasneb alati vastutus. Aeg muutub ja tänapäeval kuuleme palju õigustest. Meil on isegi eri liiki õiguslased välja kujunenud, nagu näiteks inimõiguslased, naisõiguslased, homoõiguslased, vähemusõiguslased ja rahvusõiguslased.

Palju räägitakse erinevate gruppide õigustest, vastutusest räägitakse aruharva. Tavaliselt vaid siis, kui keegi on mingi pahandusega hakkama saanud.

Eesti keeles on ilusad sõnad “vastutustunne” ja “vastutustundetus”. See tähendab, et vastutusel on oma subjektiivne pool, see on tunde küsimus. Psühholoogid ütlevad, et moodsa inimese üks probleeme on võimetus kogeda ehedaid ja sügavaid tundeid. Kuigi vastutustunne pole emotsioon selle sõna psühholoogilises tähenduses, on minu arvates ka võime tunda vastutust kidumas.

Vastustundetule on vastutusest raske rääkida, sest tundetul on tundlikest teemadest üldse raske aru saada. Eriti siis, kui oma õigus on teravalt teadvustunud. See on sama lootusetu nagu südametule südame puistamine.

Terve vastutustunne rajaneb oma vastutuse määra mõistmisel, valmidusel võtta vastutust oma sõnade ja tegude eest. Haige vastutustunne võib ühelt poolt uinuda või teiselt poolt võtta kogu selle maailma valu enda kanda.

Minu arvates on vastutus ka objektiivselt olemas. Ka ilu on on minu arvates olemas sõltumata sellest, kas keegi seda märkab. Seepärast on vastutustundetus lihtsalt intellektuaalse, emotsionaalse ja moraalse pimeduse üks vorme. See, et me vastutust ei tunne, ei väära tegelikkust. Meil pole võimalik põgeneda vastutuse eest, sest see kuulub inimeseks olemise juurde.

Kõigepealt vastutab iga inimene iseenda ees. Kord, kui olin oma äritegevuses sattunud n-ö halli alasse ehk jokki, ütles mulle üks sõber, et iga pettus on ennekõike pettus iseenda vastu. Kaasaegsed teadlased rõhutavad üha enam inimese teadliku otsustamise osatähtsust oma käitumise juhtimisel. Me ei saa pugeda ei geenide ega ühiskonna varju.

Me vastutame oma lähedaste ees. Meie ajastu üks probleeme on lähisuhete ebastabiilsus. Nauding on asendamas vastutustunnet. Eneseteostus laiutab teenimisvalmiduse koha peal. Väga paljud isad jätavad vastustundetult oma pered maha. Tulemuseks on üksildus, enesehinnanguprobleemid ja usaldamatus.

Me vastutame järeltulevate põlvede ees. Meie tänased otsused, mis puudutavad loodust, moraali, perekonda, riiki ja haridust omavad vääramatuid tagajärgi. Tarkuse üheks tunnuseks on juba muistsest ajast peetud võimet hinnata oma otsuseid edasihaaravas perspektiivis.

Me vastutame ajaloo ees. Olen vahel murega kuulanud oma moslemitest tuttavaid, missuguse kaastundliku põlgusega nad suhtuvad meie põhimõtte- ja moraalilagedasse õhtumaasse. Jutt, et mina pole paljuski toimuvaga nõus, ei maksa midagi. Paljude jaoks oleme juba ajaloo prügikastis.

Me vastutame tõe ees. Kõik see, mis on vastuolus tegelikkusega, on ebatõene. Süsteemid, mis on rajatud loodus- ja ühiskonnaseaduste eitamisele, on määratud hukkumisele. Tõsi, on aegu, kui inimesed vaimustuvad ogarusest ja teevad selle levitamiseks suuri kulutusi. Selle kohta ütleb rahvasuu, et kui Jumal kedagi karistada tahab, siis ta võtab temalt mõistuse.

Minu arvates on kaks omavahel sageli kokkulangevat inimgruppi, kellel lasub eriline vastutus. Need on suunaandjad ja juhid. Suunaandjate all ma mõtlen neid, kes loovad norme nii käitumuslikus kui ka seadusandlikus tähenduses. Kes pöörab väärtused pea peale, vastutab segaduse eest inimestes ja inimeste vahel.

Juhtidel lasub eriline vastus, sest nendel on võim ja nende otsused mõjutavad paljusid inimesi. Halvim, mis võib ühte inimkooslust tabada, on rumalad ja vastustundetud juhid. Rahvas vastutab demokraatlikus ühiskonnas selle eest, kelle ta oma juhiks valib. Juhi möödalaskmised tuleb aga rahval tervikuna kinni maksta. Tark, otsustus- ja vastutusvõimeline juht viib elu edasi.

Elame õhtumaa agoonia ajal. Kes vastutab selle eest, et meil pole rahvuslikku, kultuurilist ega majanduslikku tulevikulootust? Kes vastutab selle eest, et perverssused arvatakse inimõigusteks ja inimesed vabastatakse moraalsest vastutusest oma tegude eest? Kes vastutab selle eest, et meil pole sidusaid väärtusi, mis meid kokku liidaks? Kes vastutab selle eest, et õilsad sõnad, nagu näiteks armastus, sallivus, pühendumine ja vabadus on omandamas äraspidist tähendust?

Arvan, et süüdlase otsimine on põgenemine isikliku vastutuse eest. Me kõik vastutame iseenda, lähedaste, järeltulijate, ajaloo ja tõe ees.

Autor on religiooni- ja suhtlemispsühholoog.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus