Eesti Elu
Tõnu Kaljuste (3)
Kultuur 12 Nov 2010 Enn KiilaspeaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kui hakkasin möödunud pühapäevase (7. novembri) kontserdi kirjeldusele Koerner Hallis otsima pealkirja, ei sobinud ükski paremini kui kasutatu. Muusikalise elamuse saamiseks pole vaja oma rahva keskelt kaugemale minna. Seda enam, kui kohalik ühiskond ühineb selle hinnanguga. Kümneaastase koostöö jooksul Kanada ettevõttega „Soundstreams“ on Tõnu Kaljuste siin esinenud seitse korda. Sel korral oli koondatud kuus õpilaskoori erinevatest Kanada ülikoolidest ja Guelphi ülikooli kammerorkester. Kava koosnes Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri ja R. Murray Schaferi helitöödest.

Programmi alustati Pärdi palaga „Magnificat“ ainult kooride esitusel. Teemaks oli Jumala vägevus. Mees- ja naisrühmad domineerisid vaheldumisi, solistiks sopran Alexandra Smither.

Kolm koraali Schaferilt tegelesid Jumala olemusega. Seekord kasutati ka süntesaatorit ja vibrafoni. Koraalid olid lühikesed. Vahepeal sai koor hääle vibrafonilt. Viimane koraal lõppes naishäälte soologa.

Esimese osa lõpetuseks kanti ette Pärdi „Berliner Messe“ orkestri saatel. Tuntud 9-osaline teema vastas enamuses traditsioonilisele katoliku liturgiale. Solistideks olid tenor Jean-Philippe Fortier-Lazure ja bass Kyle Merrtihew. Nii koor kui orkester tegid oma töö hästi, reageerides dirigendi igale soovile.

Pärast vaheaega kanti orkestri poolt ette Tüüri „The Path and the Traces“ või „Rada ja jäljed“, mis oli kirjutatud Tartu Jaani kiriku taasavamise puhuks (2005) ja pühendatud Arvo Pärdile. Palas leidus palju liikumist, erilist tonaalsust ja looduses leiduvat kajaefekti. Tähtis osa oli viooladel.

Kava jätkus Pärdi loominguga. Tema „Da pacem Domine“ palub Jumalalt rahu, kuna ainult Temalt võib see tulla. Religioosne ja rahulik pala.

Programmi tõmbenumbriks oli lõpupala. Koorid ja orkester lahkusid lavalt ja järele jäi ainult Kaljuste. Ta on suur mees, aga üksinda keset lava tundus ta olevat veel suurem. Koorid tulid tagasi, aga mitte lavale, vaid igale poole ümber saali, esimesele ja teisele rõdule. Kasutamisel oli nn. „aatriumi efekt“, mis tähendas, et Kaljuste juhatamine hõlmas 360 kraadi. Ka erinevad muusikariistad, gongid, timpanid ja crotalesed, olid asetatud ümber saali. (Crotales koosneb kahest 5-tollisest pronkskettast, mida teineteise vastu lüüakse. Hääl sarnaneb trianglile, ainult kümme korda valjem ja puhta tooniga. Crotaleseid on mitu, eri toonidega häälestatud.) Maailma esiettekandele tuli R. Murray Schaferi „The Soul of God“ või „Jumala hing“. Schaefer on maailmakuulus avangardistlik kanada helilooja ja samuti löökpillide ekspert. Kavaraamat nimetas selle pala jaoks 5 dirigenti, nähtaval oli ainult Kaljuste. Pala alustati gongilöökidega ja meeshäälte üminaga. Lisandusid koor ja crotalese löögid. Järgnes üksteisele vastu laulmine igast saali küljest, vaheldudes gongilöökide ja crotalese helidega. Koor esitas nii „tormipuhangut“ koos timpaniga kui ka rahulikku meloodiat. Lõpuks kõlas sume gong ja naishääle hõige - siis vaikus… Järgnes maruline aplaus, publik aplodeeris püstiseistes. Kuna see oli teose esiettekanne, siis tuli Schafer lavale ja surus Kaljuste kätt.

Kaljustel on suured teened nii Eesti heliloojate kui ka terve Eesti tutvustamises. Seda võis hiilgavalt tajuda ka pühapäevasel kontserdil. Koerner Hall oli täielikult välja müüdud. Kanadas on Tõnu Kaljuste alati teretulnud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus