Eesti Elu
Toist, laulupidudest ja eestlusest (1)
Kultuur 11 Dec 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Age Raa, kultuuriajakirjanik Tallinnas

Iga sündmuse suurus meie jaoks peitub selles, millise tähenduse me sellele sündmusele anname.
Väikesed lähevad meist sageli mööda jälgi jätmata. Suured aga liigutavad hingekeeli ja lükkavad mõttelennu liikvele.

Laulupidu on sündmus ette teada ja pikalt oodata. Ja kui see siis käes on, ei jää ükskõikseks keegi, olgu siis laulja, pillimees või dirigent. Kuulajaist rääkimata.

Selle suve üldlaulupidu Tallinna Lauluväljakul hoiab veel praegugi meeled ärevil. Küllap ka seepärast, et pidu tõi siiamaile palju neid, kes elutormide paisatuna leidnud kodumaa isamaast kaugemal. Auväärne Roman Toi on neid oma raamatus „Kaunimad laulud pühendan Sull...“ nimetanud ulgueestlasteks. Kui 20 aastat tagasi maestroga esmakordselt kohtusin ja seda sõna temalt endalt kuulsin, ajas see mind naerma. Nüüd, tema raamatut ikka ja jälle üle lugedes, paneb see mind mõtlema nende inimeste, keda meie pagulasteks oleme pidanud, elukäikude ja tõekspidamiste üle.

Üle kolme aastakümne oli minu töömaaks Eesti Raadios meie taidluskooride ja puhkpilliorkestrite tegevuse kajastamine raadiosaadetes ning koori-ja puhkpillimuusika lindistamine. Selle valdkonna toimetajatöö iseenesestmõistetavaks osaks olid laulupeoeelsete saadete koostamine ning laulu-ja tantsupidude otseülekannete reporteriks-kommentaatoriks olemine. Arvasin siis, et tean meie laulupidude ajalugu päris hästi. Õpetati seda ka Eesti kultuuriloo ühe osana Tartu Ülikoolis. Rääkijaiks olid eestiaegse haritusega professorid-õppejõud. Kui aga 1989. aastal kohtusin esmakordselt Toronto Eesti Majas Estonia segakoori ja Roman Toiga, sain aru, et tegelikult olid minu teadmised selles valdkonnas võrdlemisi lünklikud. Mul puudus info selle kohta, mis toimus väljapool Eestit neis paigus, kuhu olid sõja eest pagenutena asutanud end elama väliseestlased. Need, kellest nõukogude Eestis kõva häälega ei räägitud. Nii nagu ei räägitud sellestki, et juba sõja lõpu järgsel aastal, 1946., toimus Saksamaal Altenstadtis esimene eestlaste laulupäev. Eestis toimus esimene sõjajärgne laulupidu 1947. aastal.

Kui Roman Toi kirjutab oma raamatus: „Geislingeni Eesti Meeskoorist kasvas mulle tervet edasist elukäiku mõjutanud sild: Eesti koorilaul paguluses, võõrsil.“ (lk.158), siis minu jaoks avanes Roman Toi raamatuga laulusilla ühe otsa kaua nähtamatuna olnud värav. Küllap oli selle värava taga peituv teada meie tippkoorijuhtidele. Aga nemad vaikisid, sest eks ole neilgi vaid üks elu ja üks tervis, mille hoidmine nagu ikka on igaühe oma isiklik asi. Ja kui raudne eesriie erinevate ühiskondade vahel langes, oli uuendustele ümberhäälestamisega nii palju tegemist, et kõige ja kõigiga lihtsalt polnud aega tegelda. Sestap on meile, sõja ajal või sõja järel Eestis sündinuile Roman Toi raamat kui taeva kingitus – selle läbi lugenud, tead, et ei lahku siit ilmast päris rumalana. Küll oleks kena, kui seda raamatut saaksid lugeda ka need noored, kes suvel Tallinnas, kaunid eesti rahvarõivad seljas, suures kooris laulsid või tantsumurul tantsisid, ent kelle suhtluskeeleks reeglina inglise vm keeled, aga mitte eesti keel. Vaevalt nende noorte vanavanemad, kellelt ilmselt nad oma kaunid eesti rahvariided on pärinud, mõtlesid kunagi, et nende lapselaste emakeeleks või koduseks keeleks pole enam eesti keel. Muide, nii ilusat eesti keelt kui on Roman Toil ning tema raamatus, saab tänapäeval Eestiski harva kuulda ja lugeda. On hämmastav, kuidas inimene, kes on pikki aastakümneid elanud isamaast isoleerituna ning töötanud teises suhtluskeele keskkonnas, on suutnud säilitada nii väljendusrikka emakeele. Ainuüksi selle ilukirjandusliku väljenduslaadi pärast tasub seda raamatut lugeda. Olen kindel, et küllap on ka ulgueestlastegi seas neid, kellele raamatu faktoloogia pakub küllaga uudset teavet. Kasvõi nende isikute näol, kellele oli südameasjaks hoida eesti kultuuri, ükskõik kus nad siis ka ei paiknenud.

Koorimuusika on vaid üks osa sellest. Meie keele rütmika, sümfooniline muusika, selle loojad, esitajad, meie teater teisel pool „suurt lompi“ – kõik need teemad pakuvad avastamisrõõmu. Kõnealune raamat on heaks metoodiliseks õppevahendiks tulevastele koorijuhtidele. Roman Toi jagab raamatu lehekülgedel väärtuslikke näpunäiteid koorijuhi töö metoodikast.

Meil kõigil on olnud omad rõõmud ja valud. Polnud lihtne ei neil, kes sõja eest läände pagesid, neil keda tapikorras itta aeti ega neil, kes üle poole sajandi nõukogulikus suletud ringis elasid. Kõikjal oli meie rahvas teadmatuses. Polnud sel „raudsel eesriidel“ ka sinnapoole suunatud õhuauke, mida pidi adekvaatne teave siinsest elust oleks liikunud. Vildakat arusaama oli mõlemal pool. Üks kindel teadmine valitses aga kõikjal: elu vajab elamist! Ja selle taustal ka midagigi siduvat – näiteks koorilaulu. See eesti rahvale nii ainuomane vajadus (tegevus) on aidanud olla ja kesta. On liigutav lugeda, kuidas Roman Toi kirjutab: „Kui Ontario valitsus tahtis saata midagi erilist Manitoba provintsile 100. aastapäeva sünnipäevatervituseks, lennutati terve eestlaste meeskoor sinna kohale. Sünnipäevakingitus oli Toronto Eesti Meeskoori kontsert.“ (lk. 197). Kingitus, mille sarnast ei jagata igaühele. Taolisi näiteid leiab raamatust kuhjaga. Igale neist lisandub veel iga inimese oma elu lugu. Kust küll on ammutanud meie rahvas selle jõu, mis laseb meil igast olukorrast püstipäi välja tulla ja edasi minna? On see tõesti meid ühendav koorilaul? Ilmselt võib kõhklusteta vastata jaatavalt. Seda suurem austus ja tänu neile, kes seda kõike meie päevini on suutnud kanda. Roman Toi ja tema kaaslased on sellel ulgumaa käänulisel ja sageli mõistmatult valulisel teel teinud kuldaväärt tööd. Ja kuigi meie, kodueestlased, pole meist olenematu infosulu tõttu saanud neid selle eest piisavalt tänada, ei tähenda see, et me ei oska kõike tehtut hinnata. Küll oskame! Aga eks ole meie teist enim olnud maailmas toimuvast isoleeritud. Ja vaevalt teiegi meie siinsetest tegemistest nii väga teadsite. Selle raamatu abil saab aga nii mõnigi asi selgemaks.

Praegu on tore teada, et nii teie koorid seal, kui meie koorid siin, laulsid ühtesid ja samu laule. Mihkel Lüdig, Artur Kapp, Aleksander Läte, Miina Härma, Mart Saar, Tuudur Vettik, Konstantin Türnpu olid heliloojad, kelle laulud olid iga koori kavas. Tõsi, nii mõnegi nende laulude sõnad oli siin pool (Roman Toi väljendit kasutades) „punaparlament ... proletaarsemaks staliniseerinud“ (lk. 159), aga me oskasime teha nägu, et kõik on OK. Tänu sellele paljud laulud säilisid lauljate ja koorijuhtide mälusoppides. Vastasel juhul oleksid need juba ammu ilma unustusehõlmas. Vigade parandusi oli hiljem palju lihtsam teha. Elus tuleb ikka leida kompromisse. Meie tarkus oli see, et oskasime julma mängu juures teha head nägu. Sellest, mis hinges toimus, vaikiti. Sest nii oli siis kasulikum!
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus