Vaba Eesti Sõna
Tartu Ülikoolis räägiti väliseesti ajakirjandusest (6)
Eestlased USAs 30 Jan 2014  Vaba Eesti Sõna
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2014/01/41337_001_t.jpg

Valmistumine koosolekuks Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsis Tartus. Püsti seisab Indrek Treufeldt, koosoleku moderaator. Foto: VES http://www.vabaeestisona.com/i...

17. jaanuaril arutleti Tartu Ülikoolis Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi koosolekul väliseesti ajakirjanduse hetkeseisu ja tuleviku üle. Ettekannetega esinesid New Yorgi Eesti lehe peatoimetaja Kärt Ulman, internetiportaali Estonian World Review vedaja Vaado Sarapuu, Peterburi Teataja väljaandja Jüri Trei ning võrdlevalt rääkis väliseesti lehtedest Jüri Estam. Koosolekut modereeris ajakirjanik Indrek Treufeldt.

Mis olukorras on Eestist väljaspool asuvate kogukondade ajalehed tänapäeval, kui Eestis ilmuvad ajalehed on nüüd enamasti kättesaadavad üleilmselt, mis tähendab aga teatavat konkurentsi ka väliseesti väljaannetele? Kuidas teadvustada Eestis laiemalt väliseesti rikkaliku kultuuripärandi olemasolu, mis suures osas on ju talletatud kohalike pikkade traditsioonidega ajalehtede arhiivis? Kuidas on muutunud väliseesti lehtede lugejaskond ja millised ootused on neil ajakirjandusele? Mis üldse iseloomustab praegu väliseesti ajakirjandust ja kui jätkusuutlik on see meediavorm?

Nende ja veel mitmete teemade arutamisega tehtigi algust Tartu Ülikooli ajakirjanduse, kommunikatsiooni ja infoteaduste instituudi juures tegutseva Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi ettekandekoosolekul. 2010. aastal taastatud selts hõlmab 120 professionaalset ajakirjanduse alal tegutsevat inimest. Väliseesti ajakirjandusega seotud teemade ring on loomulikult palju laiem kui siintoodud küsimuste ring, kuid vähemalt on algus tehtud ning väliseesti ajakirjanduse olemasolu toodud laiemalt eesti ajakirjanike ette.


 - pics/2014/01/41337_002.jpg
Eesti Sõna peatoimetaja Kärt Ulman avas arutelu, andes ülevaate VESi ajaloost ning tingimustest, milles VES ilmub täna. Sarnaselt kõikide väliseesti ajalehtedega jäävad ka käesoleva aasta juunis 65. aastaseks saava VES hiilgeajad aastate taha. Trükiarv kukub aasta-aastalt ja lugejanumbrid kahanevad, sellest on põhjustatud ka lehtede majanduslikud raskused. Vanasti tingisid lehe lugemise elulised vajadused, st eriti suure pagulaskonna riiki saabumisel sai lehest hädavajalikku informatsiooni uues ühiskonnas toimetulekuks, seadustest ja nõudmistest, töövõimalustest, eestlaste organisatsioonidest ja nende tegevusest, vanade sõprade ja laagrikaaslaste käekäigust – kui nimetada ainult osa teemadest, mida VES 50ndatel pakkus mitmetuhandelises tiraažis.

Tänapäeval on leht kahanenud ainult nišitooteks, rahuldades vanema lojaalse põlvkonna vajadust eestikeelse trükisõna järele ning kuna pahatihti see põlvkond ei ole ka arvutiga sina peal, siis annab VES ka ülevaate Eestis toimuvast. Kohalik noorem eesti päritolu põlvkond enam ei vaja eestikeelset iganädalast ajalehte, ka pole nende funktsionaalne keeleoskus enam piisav lehe lugemiseks. Hilisemad Eestist tulijad ehk nn uusimmigrandid ei ole huvitatud ei lehest ega neile võõra pagulaskultuuri ülevalpidamisest, nende vajadused on teised. Sellest ka nende vähene huvi osaleda väliseesti organisatsioonides või toetada eesti lehti nende tellimise kaudu.

Iseloomulik on ka see, et tänasel päeval on kõikide väliseesti lehtede peatoimetajad hilisemal ajal Eestist tulnud, ka välismaal sündinud nooremal põlvkonnal pole olnud huvi või piisavat keeleoskust tegeleda kohaliku ajakirjanduse elushoidmisega.

Eestiainelise internetiportaali käivitaja ja ainus tegija Vaado Sarapuu esines seminaril skype-kaudu Torontost. Tema portaali Estonian World Review aadressil eesti.ca külastab igas kuus umbes 45 000 eri arvutit üle maailma ja uudiseid eestlaste tegemistest maailmas loetakse huviga kõikides keeltes, mis saidil üleval on. Sarapuu pakub lahkelt kõikidele väliseesti meediaväljaannetele oma materjali üleslaadimise võimalust ning tema unikaalsest ja aktiivsest portaalist saab kuulata nii eesti raadiojaamu kui vaadata videoid kogu maailmas toimunud eestlaste üritustest. Lisaks Vaado Sarapuu enda aastate jooksul ülesvõetud kultuurilooline arhiiv, mida tänaseks on kogunenud juba rohkem kui 900 tundi.

Vaado Sarapuu tõi välja ka huvitava tõsiasja, et suurest põgenemislainest möödunud 70 aastaga on erinevatel kontinentidel eestlaskond arenenud erinevalt ning ei saa enam automaatselt eeldada, et oleme ühed samad eestlased ja mõistame üksteist silmapilkselt ja seletusteta. Sarapuu pikaajalised kogemused eestlaste intervjueerimisel näitavad vastupidist, et vahel vajaksime tõlki, et eestlastena üksteisest aru saada.

Ajakirjanik ja suhtekorraldaja Jüri Estam on üks väheseid pagulaspõlvkonna võsusid – ehk pagulapsi, nagu ta ise end nimetab – kes on veel võimeline sujuvalt end väljendama nii eesti kui inglise keeles ja olles elanud kolmandiku oma elust (põgenikulaagri) Euroopas, kolmandiku USAs ja kolmandiku taasiseseisvunud Eestis, mõistab nii väliseesti kui ka kodueesti hingeelu.
Rääkides võrdlevalt väliseesti lehtede statistikast, mainis Estam muutusi, mis väljaannetes on toimunud ainuüksi 2007. a. saadik, kui ta NY Kultuuripäevade jaoks koostas statistilise ettekande väliseesti lehtede olukorrast. Nagu juba mainitud, on praegu kõikidel väliseesti lehtedel kodueesti toimetajad, kel puudub pagulustaust. Mitmed suuremad lehed on vähemalt korra avalikult teatanud lehe lõpetamise plaanidest või korraldanud aktsioone lehe päästmiseks. Rootsi Eesti Päevaleht kõigub pidevalt kriitilisel tellijate arvu piiril, millest allapoole kukkumine tähendaks automaatselt Rootsi riigi poolse toetuse lõppemist. VES on teatanud lehe lõpetamise plaanidest ning on päästetud toetuste ja annetustega ning Austraalia Meie Kodu harvendas ilmumistsüklit ja peab tõsist plaani kolida ainult internetti.

Jüri Estam kirjeldas ka eesti ajakirjanike jaoks väliseesti paberlehe lugejat, kes tüüpiliselt on vanema generatsiooni esindaja, tihti väheseid või isegi ainuke järeljäänud eestlane oma ümbruskonnas, kelle jaoks kord nädalas ilmuv eesti leht on vaat et ainuke sõber. Kui selline lugeja peaks kuuluma esimesse pagulaspõlvkonda, siis tihtipeale on tema eesti keel tugevamgi kui hiljem äraõpitud kohalik keel ning emakeelne kirjasõna ja uudised tema jaoks väga olulised. Eesti ajakirjanike jaoks tüüpilise väliseesti lugeja kirjeldamine aitab Estami arvates neil mõista, kui oluline – mitte ainult kultuurilooliselt, vaid ka inimlikul tasandil – on hoida väliseesti ajakirjandust elus.

Kultuuri- ja muusikainimene, välisministeeriumi ametnik Jüri Trei kõneles taastatud Peterburi Teataja näol idapoolsete väliseestlaste ajakirjandusega seotud probleemidest. Aastatel 1908-1917 Peterburis erinevate nimede all ilmunud Peterburi eestlaste ajaleht taastati Jüri Trei eestvedamisel ja hakkas ilmuma 1999. aastal 700-900 eksemplarises tiraažis. Peterburi on mitmel alal olnud eesti omakultuuri hälliks, selle suurlinnaga on seotud Hurt, Wiedemann, Koidula, Tobias, Lüdig, Härma, Adamson, Weizenberg, Saar, Eller, kui nimetada ainult mõned kuulsamad kultuuritegelased. Eelmise sajandi algul elas Venemaal umbes 250 000 eestlast, neist 110 000 ainuüksi Peterburis. Taastatud “Peterburi Teatajal” oli suur roll ka Venemaa eestlaste ühendamisel Jaani kiriku taastamise toetuseks tekkinud liikumisel. Peterburi Jaani kirik taastati 2009-2010.

Küsimuste-vastuste voorus kerkis veel mitmeid huvitavaid vaatenurki, milliseid kindlasti tasuks edaspidi uurida. Teenib ju selline akadeemiline arutluskoosolek eelkõige teema püstitamise ja erialaringkondadesse viimise eesmärki. Kindlasti ei mahu väliseesti ajakirjandusega seotud teemad ja probleemid kahe tunni ega ühe akadeemilise ettekandekoosoleku raamidesse - seda oli näha ka Tartus, kui peale ametliku aja lõppu jätkasid inimesed veel keskustelu ja vahetasid numbreid edaspidiseks koostööks.

Väliseesti ajakirjandusel on kodumaisele palju pakkuda, seda tõdesid kõik ettekandjad – olgu see hindamatu ajas nädalase intervalliga salvestatud kultuuripärand, mis seisab paberkujul kõikide toimetuste arhiivides või olgu see väliseesti toimetuste juhtimise know-how, millest samuti oleks ka teistel ajakirjanikel õppida. Jüri Estam rõhutas oma lõppsõnas, et kindlasti tuleks toimetamise ja lehegemise kogemused kokku korjata ja säilitada – on ju tegemist omamoodi kontsentraadiga täiesti teise ühiskonna ja kodueestlastele võõra riigi toimimisest, mis võiks olla huvitav õppematerjal. Estam soovitas meenutada ka nn Vabadusraadio fenomeni, kus räägiti eesti asjast, kuigi nii geograafilise kui mõttelise kauguse tagant ning just see teisesuunaline vaatenurk andis mõtetele hoopis teise suuna. Ka väliseesti ajakirjandus võiks olla sellise “pilk väljastpoolt, pilk kaugemalt” vormi esindaja.

Kärt Ulman kutsus ajakirjandusüliõpilasi uurima meie ajalehtede arhiivides talletatud materjale, kindlasti on seal peidus nii mõnigi tulevane kultuurilooliselt põnev bakalaureuse või isegi doktoritöö. Ka võiksid ju ajakirjandusüliõpilased praktika raames internina mõne väliseesti toimetuse igapäevatööga tutvuda ja miks ka mitte edaspidi toimetaja puhkuse ajal teda asendada.
Tartu Ülikoolis loeti mõned aastad tagasi ka väliseesti ajakirjanduse kursust, nüüdseks on see soikunud. Ka see õppeaine vajaks võibolla taastamist.

Moderaator Indrek Treufeldt mainis oma seminari sissejuhatuses mitmeid mõttelisi piire, mida süvenemine väliseesti ajakirjanduse olemusse ja tausta võiks uurida ja kompida. Igaljuhul on tegemist tänuväärt algatusega, millele loodetavasti varsti tuleb lisa. Kui veel laenata Jüri Estami mõtet, siis ütles ta umbes niiviisi, et väliseesti ajakirjandusel on siiski nii palju veel pakkuda, et kindlasti vajaks ta kui mitte elustavat süsti, siis vähemalt kunstlikku hingamist.

Kärt Ulman
Published: 29 January 2014
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus