Eesti Elu
Tartu rahu – sama mündi kaks külge (2)
Arvamus 03 Feb 2012  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Pole tähtsamat daatumit Eesti Vabariigi ajaloos kui 2. veebruar 1920. Sel päeval sõlmiti Tartus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja sai viimase kullafondist 15 miljonit kuldrubla ning Venemaa eestlased omandasid õiguse asuda Eestisse elama.

Selle dokumendiga loobus Venemaa “igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”. Edasine ajalugu ja Eesti-Vene suhted peegeldavad eriti ilmekalt Venemaa suhtumist rahvusvahelistesse lepingutesse. Aga paber kannatab ju kõik… Nõukogude Venemaa hakkas allakirjutatud lepingut kohe eirama, takistades eestlaste opteerumist, keeldudes tagastamast sõjategevuse ajal evakueeritud varasid jne. 2005. a sõlmitud piirilepingut Eesti Vabariigiga pole Venemaa siiani suutnud ega tahtnud ratifitseerida.


Tartu rahulepingu sõlmimine oli ülemaailmse tähtsusega sündmus, sest see oli nii Eesti Vabariigile kui ka Nõukogude Venemaale esimene rahvusvaheline leping. On paradoksaalne, et just Eestile kallale tunginud Nõukogude Venemaa tunnustas esimesena Eesti Vabariigi iseseisvust ja Eestist sai esimene riik, mis tunnustas Nõukogude Venemaad. Tartu rahuleping avas mõlemale riigile tee rahvusvahelisse poliitikasse, kuid andis verinoorele Eesti Vabariigile muudki tulu.


Ajaloost on teada, et Venemaa müüs suure osa punarevolutsiooni käigus röövitud kulla- ja väärismetallide varudest Läänele maha just Eesti panga G. Scheel & Co kaudu. Nende vahendustehingutega rikastusid paljud Eesti ärimehed ja ka Eesti riik. Teisalt oli see aga nagu kahe teraga mõõk, sest ajaloolaste hinnangul aitas just nendest tehingutest saadud raha Nõukogude võimul 1920. aastatel majanduslikult püsima jääda.


Ja ometi – nii tähtsad kui kõik lepingud ja tehingud ka on, on Tartu rahu teokssaamisel suurim teene Eesti vabaduse eest võidelnud sangaritel. Eesti tugevus kahe välisvaenlasega võideldes ei seisnenud mitte arvukas armees ja paremas relvastuses, vaid ohvrimeelsuses, vapruses ja patriotismis.


Välisminister Urmas Paet rõhutas neljapäeval, et Tartu rahulepinguni ja iseseisva Eesti riigi ellujäämiseni jõuti tänu neile inimestele, kes pidasid Eestit iseendast olulisemaks: „Eesti vabaduse eest võidelnud kinnitasid aegumatut tõsiasja – langeda oma lähedaste ja rahva tuleviku eest on suurim ohver, mida saab tuua.”

Paeti sõnul näitas Tartu rahu, et kaitsevõime ja diplomaatia on sama mündi kaks külge. Just selletõttu on Eesti oma välispoliitikas viimase 20 aasta jooksul keskendunud liitlassuhete tugevdamisele ja oma koha kindlustamisele Euroopas ning maailmas, mille garantiiks on Eesti kuulumine kõigisse olulistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse.

Tartu rahu mündi kaks poolt – diplomaatia ja kaitsevõime – on ka täna, 92 aastat hiljem Eesti julgeoleku nurgakiviks ja võrdselt olulised. Kumbagi neist ei saa ega tohi eirata.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus