Eesti Elu
Tagasirännak septembrisse 1944 ja 1994 (2)
Arvamus 22 Sep 2011  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
September 1944 on meie rahva ajaloos üks rängemaid. Kui mihklikuu teisel poolel ei suudetud enam punaväe edasitungi Eestis peatada ja Otto Tiefi katse moodustada Eesti pinnal vabariigi valitsus nurjus, vallandus põgenemislaine läände, mille käigus lahkus kodumaalt ca 70.000 eestlast. Mineku põhjuseks oli hirm venelaste ees, sest vägagi hästi mäletati veel nende hirmutegusid esimese Nõukogude okupatsiooni päevilt. Kui palju paate ja põgenikke Läänemerel sügistormis hukkus või vene lennukirünnakute ohvriks langes, pole täpselt teada. Ehkki kavatseti vaid ajutiselt sõjapakku minna ja esimesel võimalusel Eestisse naasta, jäi see vaid unistuseks. Paljud endised põgenikud elavad koos oma järeltulijatega siiani võõrsil, olles täielikult harjunud selle keele, elulaadi ja kommetega või on juba lahkunud maisest elust.

Prof Tiina Kirss, kes on käsitlenud põgenemise teemat eestlaste elulugudes, kinnitab, et elulookirjutajate jaoks oli 1944. a põgenemine nende elu kõige kesksem, dramaatilisem ning pöördelisem sündmus. Uuel maal seisti aga silmitsi kohanemisraskuste ja kultuurishokiga. Ent eestlased ületasid oma rahulikul moel nii põgenemise kui ümberasumisega seotud traagika ja stressi. Prof Kirsi sõnul kujunesid eestlaste poliitilised hoiakud juba varastel pagulasaastatel kogukondliku missiooni alustaladeks. Et ühenduses peitub jõud, hoidsid põgenikud kokku ja hakkasid nullist peale uut elu rajama. Küllap andis aktiivne tegutsemine nende elule ka uue suuna ja sisu. Pealegi oli neil täita kolm tähtsat missiooni – hoolitseda selle eest, et lääneriigid ei unustaks okupeeritud Eestit; hoida Eesti Vabariigi järjepidevust ning säilitada eesti keelt ja kultuuri väljaspool kodumaad. Pagulaste jäägitut pühendumust eesti ideaalidele kroonis edu – meie riigi taasiseseisvumine 1991. a.

Kunstnik Ilon Wikland kirjeldas kunagi oma lahkumist kodumaalt. 24. septembri õhtul kerkis hirmunud põgenikest tulvil kaljase ette korraga sõjalaeva siluett. Tekkis paanika. Õnneks oli aga tegemist Rootsi mereväe laevaga, mis põgenike laevukese ohutult läbi skääride Dalarösse juhtis. 50 aastat hiljem, 28. septembril 1994 toimus Läänemere rahuaja suurim katastroof, mille lõpp polnud aga kaugeltki nii õnnelik. 100 km kaugusel Rootsi rannikust hukkus sügistormis parvlaev „Estonia“, viies endaga meresügavusse 852 inimest; vaid 137 päästeti. Selle katastroofi üksikasjad on siiani segased ja kellelgi pole õnnestunud kogu tõde juhtunu kohta päevavalgele tuua. Ametliku uurimiskomisjoni lõppraport on seatud kahtluse alla, levivad vandenõuteooriad, on palju vastuseta küsimusi. Nii on näiteks USA Riikliku Julgeoleku Agentuuri Arhiivis hoiul kolm salajast dokumenti Estonia huku kohta, mille avaldamine on keelatud. Miks? Kas nende dokumentide avalikustamine kahjustaks USA huve ja julgeolekut? Kui jah, siis kuidas? Estonia saaga jätkub.

Õnneks pole mälestuste rada ei 1944. ega 1994. a septembrisse veel rohtunud. Sellel saab ikka veel rännata.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus