Suvi läks, Tali tuli (2)
Eestlased Kanadas 14 Sep 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
6. septembri õhtuks polnud see suvi tegelikult läinud kusagile, näitas soojapügalate poolest veel korralikult hambaid, kuigi kalendriliselt näpib emake loodus juba ta hingekella nööre. Võttis viimast, nagu öeldakse. Aga Tali tuli, ilma sügise vaheastmeta ja suure algustähega.

Anu Tali on mainekas eesti dirigent, kes vaatamata oma noorusele (35) on globaalses muusikamaailmas hästi läbi löönud ja end väärikalt maksma pannud. Hiljuti kutsus Manitoba Kammerorkester ta järgnevaks kolmeks aastaks oma kunstiliseks juhiks. Eestlaste Kesknõukogu Kanadas otsustas sel puhul korraldada talle Toronto Eesti Maja kohvikus vastuvõtu, kus teda tervitas rida kohalikke muusikuid ja muusikasõpru. Lugupeetud dirigent tutvus kõigepealt Eesti Majaga ja ilmus siis kohvikusse, saadetuna Manitoba Kammerorkestri mänedzheri ja EKNi esimehe Avo Kittaski poolt.

Orkestridirigendi kuulsus on visa tulema. Esimesed kümme aastat kuluvad harilikult selleks, et endast maailma kontsertlavadel piisavalt märku anda. Ka oodatakse dirigendilt, nagu romaanikirjanikult, ealist küpsust. Selles valguses on üllatav, et Anu Tali on dirigendina juba hästi tuntud mitte ainult Euroopas, vaid ka Jaapanis ja Ühendriikides. Üks saksa muusikakriitik märgib tunnustavalt, kuidas ta töötades ühe üsna keskpärase provintsiorkestriga saavutas hämmastavaid tulemusi. Selles pisikeses hapras tüdrukus on uskumatut dünaamikat, mis alles siis ilmsiks tuleb, kui ta taktikepi haarab.

Kuid tegelikult tahtsin ma täna kirjutada just sellest haprast tüdrukust, kes kõndis Eesti Maja kohviku uksest sisse, võttis vastu võimsa aplausi ja lausus südamlikud tervitussõnad, mille esimese lause juures tekkis väike tõrge – klimp tuli kurku. See oli liigutav hetk. Ja siis muutus habras tüdruk hoopis pisikeseks, kui teda nähti embamas üht pikka meest. Selle kohta saadi selgust Anu enda suust, kui ta taastunud dirigendiväärikusega teatas, et pastor Jüri Puusaag on ta kunagi ristinud.

Külalist tervitasid lühikeste sõnavõttudega EKNi esimees Avo Kittask ja EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat. Järgnes tunnikene hubast ringlemist. Külaline soovis igaüht kättpidi teretada ja mõne sõbraliku sõna vahetada. Kohvikuperenaine oli katnud toa keskele laua maitsvate suupistetega, täidetud morsi- või veiniklaasid olid käeulatuses. Kõik sulas ühtlaseks mõnusaks suminaks. Ja siis „transponeeris” hooaja esimeseks lauluharjutuseks kogunenud Estonia koor end ühe korruse võrra madalamale, soovides kauget ja kallist külalist lauluga tervitada. Taktikepp oli seekord Ingrid Silma käes, kes ka esitatavate palade kohta seletusi jagas.

Pärast muusikalist ettekannet lausus külaline oma tänusõnad, millest üks lause jäi vist iga kohalviibija kõrvu meeldivalt kumisema: „Ma pole end iial nii eestlasena tundnud kui täna.” Keda võiks selline siiras pihtimus külmaks jätta! Siis andis Avo Kittask kui peoperemees „vabalt ja rivitult” ning soe suhtlemine jätkus ad libitum. Siinkirjutaja ei suutnud jätta kasutamata võimalust uudishimutsemiseks, eriti kuna Manitoba Kammerorkestri mänedzher Vicki Young sattus vestlusulatusse. Mind huvitas kangesti, kust nad tulid mõttele endile Eestist dirigent tuua. Oli ju teada, et sobivat kandidaati oli kolm aastat otsitud. Sain kuulda, et kellelgi orkestris on Eestiga sidemeid ja möödunud veebruaris otsustati Anu Tali külalisdirigendiks kutsuda. „Ja kohe olimegi lõa otsas!” naeris sümpaatne daam oma sundimatut naeru.

Ah siis nii lihtsalt käibki kõik, mõtlesin. On ju teada, et Winnipegis on tali tüki maad karmim kui Torontos. Kuid ka suure algustähega Tali võib karm olla, olgu ta väljaspool dirigendipulti kuitahes leebe. Nad ei paista sellest hoolivat. Ja tänu neile!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus