Suur mäng väikesel areenil (3) (1)
Arvamus 06 Jul 2007 Olaf ImelikEWR
    Trüki   E-post   FB     
Mis aga puutub pedagoogika printsiipidesse – olgu tegemist patriotismi, lojaalsuse, moraali, koolivägivalla või millega tahes – siis mida rohkem neist rääkida, seda enam nad oma mõju kaotavad.
Kõik teavad, et siinsete venelaste praegune mõtteviis on mõjustatud piiritagusest propagandast. Mõne meie välispoliitiku patriootlik idee selle propaganda üle piiri toomine ära keelata võrduks nõudega keelata äikesepilvel müristada siinpool Peipsit.

Kuigi me oleme tõde peapeale pöörava nõukoguliku propagandaga harjunud, ajab siiski karvad turri meie linnapea sõbra ja aatekaaslase poolt turule paisatud pseudoajalooline vene film Baltikumist. Ära keelata me seda ei saa. Et selles on kõik lausvale, seda me aastakümneid valedes leotatud ajudesse sisendada ei suuda. Kas ei kukuks aga N. Liidu õiglusjärglase ajalookäsitlus ümber ka ilma püüdeta tõtt jalule seada?

Miks pidi üks terve mõistusega inimene või riik tahtma astuda stalinlike vangilaagrite N. Liitu? Riiki, mis oleks ju oma rahvastki tühjaks jooksnud, kui piirivalves väikseimgi pilu oleks leidunud? Ja kas saab pahaks panna ükskõik mis mundris eestlasele, kui ta selle mõrtsukaliku stalinliku režiimi meie maale tagasitulekut püüdis takistada? Hindas ju juba punalipuline Venemaa stalinliku poliitika kuritegelikuks. Miks pidime siis meie seda ihaldusväärseks pidama?

Palju ohtlikum kui stalinlik rusikapropaganda, on meie endi poolt pakutav „mahe propaganda“. Meie oma režissöörilt pärinev, surnuks pussitatud poisi matustega vene kirikus algav dokumentaalfilm pronksööst, oma valitult leebete stseenidega nii politseiahelike ründamisest kui kesklinnas vandaalitsemisest koos vene provokaatorite kommentaaridega ja naeratava vene kaunitari seletustega, muudab meid kõiki šokeerinud robustse mässu huvitavaks, närve kõditavate atraktsioonidega jalutuskäiguks õhtuses Tallinnas. Filmi tellijate eesmärgiks on (nagu „mahepropagandistlike“ artiklite puhulgi) mitte traumeerida ja ärritada vene kogukonda. Kriitiku arvamus (Pm. 25.05), et kas pole praegu veel ülesköetud emotsioonide tõttu liiga vara sellist filmi näidata, on kahtlemata õige – praegu vaataja veel mäletab vastikuid pilte sellest kohutavast ööst. Aastakümne pärast küsiksid aga selle filmi vaatajad, miks küll sellele trügimisele ja akende lõhkumisele omal ajal nii palju tähelepanu pöörati? Nii praegu kui tulevikus, nii omadele kui võõrastele näitamiseks, on see film maiuspalaks selle riigipöörde katse korraldajatele kui ka ajaloo ümberkirjutajatele.

Ei jää sellest filmist maha paar päeva hiljem ilmunud lugupeetud filosoofiaprofessori „pronkssõduriga seotud vastuolusid analüüsiv“artikkel (Pm.AK 26.05). „Retroaktiivsuse“ turjal kõrgpiloteerides ja tegelikku ohtu ignoreerides naeruvääristab autor valitsuse samme ja leiab psühholoogilise-semiootilise-filosoofilise õigustuse vandaalitsevate jõukude tegevusele. Küllap lisab see artikkel oma panuse filosoofiateaduse sotsialistlikku varasalve, minul hakkas seda lugedes aga lihtsalt kurb. Samuti ka nädal hiljem samas ilmunud, seda artiklit toetava professori minoorses helikeeles lugu lugedes, kus ta oma umbkeelsetele mõttekaaslastele, pronksööl oma õiget nägu näidanud parteiliidrile ja ka talle endale osaks saanud ülekohut haletseb.

Pärliks kõigi sellelaadsete kirjutiste hulgas on ennast Tartu Ülikooli semiootika doktoriks tituleeriva venelanna artikkel (EPL 05.05). See sametpehmetesse mõtetesse mähitud venelasi õigustav ja meid mitte ainult süüdistav, vaid ähvardavalt nõudmisi esitav lugu on meedias juba küllalt vastulööke saanud ja ei väärikski enam tähelepanu, kui seal ei leiduks üks, ilmselt kriitikute poolt tähelepanuta jäänud halearmas lause: „Seepärast on naljakas ja kurb, kui meid nimetatakse viiendaks kolonniks. N. Liidu restauratsiooni soovime me sama vähe kui kes tahes eestlastest.“ Kui nii, siis milleks see sirbi ja vasara embleemiga punaste lippude lehvitamine? Tühja sellest. Kas aga tõesti võib üks haritud semiootik olla poliitikas nii ignorantne, et pole kuulnudki Karaganovi doktriinist? Et mitte küll enam N. Liit, vaid tema õigusjärglane, kaasaegne Venemaa, Baltikumi tagasi saada tahab, sellest pole Venemaa ju mingit saladust teinud. Ka sellest mitte, milliseid võtteid ta selleks kasutab ja et nende hulgas just vene koloonia kõige olulisemat osa etendab. Niisiis, naljakat pole siin midagi, kurba aga küll! Et vene meedia siin ja terves maailmas kogu aeg ägedat Eesti-vastast propagandat on teinud ja rünnakrühmlasi välja koolitanud, kelle olemasolu ta nüüd ka avalikult demonstreeris, teavad peale selle kurvalt naljaka artikli autori vist kõik („Kui teile hakatakse selgitama, et korratused Tallinnas on provotseerinud Moskva või venemeelsed tegelased, siis ärge uskuge!“)

Kas me aga tõesti peame arvama, et viienda kolonni ülesanne on ainult tänaval laamendada, aknaid lõhkuda, poode rüüstata ja sündsusetult röökida? Kas ei moodusta olulisema osa sellest viiendast kolonnist just sõbralikud sulerüütlid, kelle ülesandeks on meile oma tõdesid sisse sööta ja püüda meie poliitilist elu Venemaale sobivatesse rööbastesse suruda? Artikli autori lohutuseks võiks ainult lisada, et seda viiendat kolonni täiendab arvukas ja energiline multinatsionaalne eestikeelsete-venemeelsete kontingent.

Kõigele vaatamata võib siiski uskuda venelaste esindajat „Foorumi“ saates (ETV 09. 05.), kes ütles, et enamikku vene kogukonnast huvitab ainult majandus, et nende soov on hästi elada, mitte aga olla vene võimu käepikenduseks. Kahjuks tundub, et tänu Venemaa oskuslikule propagandale, tunneb suur osa sellest kogukonnast tema imperialistlikele ambitsioonidele siiski kaasa ja on vajaduse korral viienda kolonni poolt kaasahaaratav.

Tegelikult on jutt meie maal eksisteerivast ja meie rahva arvust pea kolmandiku moodustavast vene kogukonnast vale. Sellist kogukonda pole siin olemas. Küll on olemas rahvuselt väga heterogeense koostisega venekeelne kogukond, keda liidab ühte mitte ainult vene keel, vaid ka see, et nad kõik on siia sattunud riigist, mida enam olemas ei ole; et nad on juurteta nõukogulased. Võib uskuda, et kuna neil kuskil mujal oma maad enam pole, püüab enamik neist oma juuri ajada siia – olgu nad Eestisse tulnud omal soovil või siia toodud sunniviisil. Aga ärgu tulgu Euroopa Liidu põhimõtteid nii- või naapidi keerutades meile rääkima, et see siin on ka nende maa See on meie maa, kus me aga ka neid endaga võrdseks peame.
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus