Eesti Elu
Soe suudlus Endla teatrilt (6)
Eestlased Kanadas 10 Dec 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Just sellise tundega lahkusin reedel, 3. detsembril Eesti Majast õhtuselt teatrietenduselt – et mind oli korraga mõlemale põsele suudeldud. Ühe suudluse sain näidendi autorilt, kes südamliku loo kirja pani; teise Pärnu Endla teatrilt, kes sellele osava lavastuse ja hea mänguga elava hingeõhu sisse puhus.

Alakem lavateosest ja selle autorist. Jay D Hanagan on tänapäeva ameerika näitekirjanik, kelle enim mängitud näidendite hulka kuulub „Esimesed suudlused“ (First Kisses). Tükk paelub oma lihtsuse ja inimlikkusega. Ei teki mingit liigitamisraskust komöödia ja draama vahel, see on lihtsalt ühe armastuse lugu, liigutav ja südantsoojendav elupilt. Mõne erudeeritud teatrikülastaja jaoks ehk liiga idülliline ja igapäevane, kuid ei suuda ette kujutada inimhinge, mille see külmaks jätaks, sellest pai tegemata mööduks. Intriig on tavalisem tavalisest: kaks ainsat tegelast John ja Mary on samal päeval sündinud, nende emad on neid korraga samas vannis vannitanud, nende tutvus algab aga alles 11aastaselt, kui nad sama küüniseina ääres endale salakoha leiavad ja selle üle jagelema asuvad. Selsamal päeval saab nende endi teadmata alguse armastus, mis kannab neid läbi kuuskümmend aastat kestnud kiindumuse, pika abielu ja lõpeb infarkti läbinud Mary lahkumisega Johni õla najal.

Ka lavapilt on lihtne ning jääb muutumatuks läbi kahe vaatuse ja kaheksa pildi. Muutuvad vaid osaliste vanused ja eale vastavad probleemid. Lapsepõlve salakoht on armsaks jäänud ning just seal leiavad kõik elumured õige ja sobiva lahenduse.

Näidendi on eestistanud Triin Sinissaar. Pärnu Endlas on selle lavastajaks Madis Kalmet, osakandjateks Piret Laurimaa ja Sepo Seeman, kes nüüd sellega Toronto publiku ette ilmusid. Ameerika lavateost selle mandri publikule esitada on omamoodi julgustükk. Õnneks pole näidend siin veel liialt tuntud ega ka ülemäära ameerikalik. John ja Mary võiksid vabalt olla eesti Juku ja Manni, kelle salajasi kohtumisi ja vargsi vahetatud suudlusi kannataks kommenteerida muheda lõuna-eesti murdelise külalauluga „see oli suisel hainaa’al sääl hainaküüni saina na’al“.

Vaadelgem nüüd tegelasi, kes kahekesi kogu sündmustiku arengu publiku silmade ees lahti rullisid ja ligi kahe tunni vältel neid vajaliku pinge all hoidsid. Toime tulid nad sellega suurepäraselt, kuigi ülesanne polnud just kergemate killast – mõlemad algasid mängu 11aastastena ja lõpetasid 72aastastena. Nii algus, lõpp kui kuus vaheetappi tulid esitada usutavalt. Piret Laurimaal olid selleks oma nääpsukese kasvu ja saleda figuuri tõttu paremad eeldused. Sepo Seeman pidi esimestes piltides oma koljatikasvu tõttu poisikeselikkust mänguga tugevamalt rõhutama, millega ta ka veenvalt hakkama sai. Vahemärkusena julgen uudishimulikele välja lobiseda, et mõlema osakandja tegelik vanus on 39, kuid Johni kehastaval Sepol on siiski mõnekuuline edumaa, nii et vannivesi oli mõlemal tõenäoliselt erinev.

Meeldejäävamaid mängulisi efekte meenutades kerkib kohe silme ette esimene pilt, kus ennatu plika poissi ootamatu suudlusega šokeerib. Ka esimese pika kleidi passimine ja hindamine ilmutas veenvalt mõlema nooruki siseheitlust, mille lõpptulemusena poiss südilt suuremate poistega kaklusse tormab ja paistes huule ning käristatud riietega lavale naaseb. Oh, ja siis see liigutavalt koomiline kosimisstseen, kus tütarlaps ühel põlvel purupurjus noormehe kätt palub! Siinkohal kummardus autorile nähtamatu, kuid olulise lisategelase mängu toomise eest. John ei tea või ei oska endale tunnistada, et ta on Marysse armunud. Küll aga taipab seda Helen, kes katkestab Johniga kihluse ja saadab selle kortsutatud smokingi ja pooliku šampusepudeliga oma salakohta nukrutsema, kust Mary ta leiab ja mõlema elusaatusele uue suuna annab.

Kümme aastat hiljem ilmub Helen taas päevakorrale, kohtub salaja Johniga ning püüab teda võrgutada. Viimane läheb mänguga kaasa, kuid otsustaval hetkel komistab endas pead tõstnud südametunnistusele ja taandub. Selle sündmuse ja teda luurava kiiva Mary käitumise samaaegne kirjeldus - teine teise küüninurga juures – publikule kordamööda ja vahel korraga pihtides, oli näidendi kõrgpunkt nii loominguliselt kui lavastuse ja mängu poolest.

Tütre pesu vahelt leitud kondoomist tekkinud ärrituse surub Mary Johnis maha delikaatselt, lisades mängule paraja annuse pikantset koloriiti, labasusse laskumise lootjaid pika ninaga jättes. Mary elust lahkumises puudub dramaatiline element, seda asendab vaikne resignatsioon, saatuse paratamatuse tunnetus ja ebaisekalt õilsameelne soov, et John leiaks endale uue elukaaslase, kes teda hoiaks. Pead armastatud mehe õlale nõjatades meenutab ta esimest suudlust, suleb silmad ning jätab ta ootama järgmist.

Mõlemad osalised püsisid oma rollis ning jäid usutavaks algusest lõpuni. Pingel ei lastud lõtvuda, saali ja lava vaheline kontakt oli suurepärane. Õhtune etendus läks täissaalile, päevase kohta puuduvad siinkirjutajal andmed.

Eesti Rahvusteatri poolt tervitas külakosti toojaid tänusõnade ja lillebuketiga Ain Söödor. Sepo Seeman omalt poolt tänas kohalikke abistajaid, nii seekordseid kui varasemaid kontakte, kes aitasid ookeani ületamiseks teed sillutada. Jääb vaid loota, et selliseid külastusi veel toimuks ning et need ka kohapealset teatrielu ergutaksid ja innustaksid.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus