Eesti Elu
Sõda surnutega (2)
Arvamus 01 Sep 2011 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Vello Helk

27.08.2011 Pärast sõja lõppu on tavaks mälestada selles langenuid, mis kehtib nii võitjate kui kaotajate kohta. On ka loomulik, et neid pärast Teist maailmasõda mälestatakse nii Venemaal kui Saksamaal. Pole näinud, et Moskva oleks hukka mõistnud sõjas langenute mälestamise Saksamaal. Mõnel üksikjuhul on taunitud juhtivate natside mälestamist, aga nad ei olnud sõdurid.

See ei kehti nähtavasti Baltimaade kohta, kus Moskva 66 aastat pärast sõja lõppu jätkab verbaalset sõdimist surnutega. Viimaseks näiteks on Sinimägede lahingutes langenute mälestamine 30.juulil.

Venemaa välisministeeriumi hinnangul on 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi veteranide iga-aastane mälestusüritus nagu ka sõjalis-sportlik Erna retk üritused, mis kannavad endas neonatslikke, ksenofoobseid ja rassistlike ideid.

Eesti välisministeerium teatas, et Venemaa avaldus on ekslik ja põhineb ideoloogilistel klišeedel. „30. juulil Sinimägedes toimunud mälestusüritus on tavapärane, kodanikualgatuslik ja rahvusvaheliselt üldtunnustatud praktikale vastav Teises maailmasõjas langenute mälestamine, mis toimub ka paljudes teistes riikides. Erna retk on aga laia rahvusvahelist tuntust omav militaarsportlik üritus“, seisis Eesti välisministeeriumi avalduses. Samuti kinnitas välisministeerium, et Eesti on hukka mõistnud kõik Eestit okupeerinud totalitaarrežiimide kuriteod ning taunib igasuguseid ideoloogilisi manipulatsioone sellel teemal (Postimees 02.08.).

Seda kommenteeriti väga elavalt, peamiselt rõhutades, et see on alatu käitumine, sest sõda on ju ammu läbi. Teiste riikide veteranid on alati selliseid üritusi pidanud, isegi koos, ning austanud langenuid. Venelased aga peavad sõda edasi, sest tuleb välja, et ainult nemad on õiged, ka nende langenud vastased on kõik siiani vaenlased.

Peaminister Andrus Ansip kinnitas, et Sinimägede mälestusüritustel puudub igasugune seos natsiideoloogiaga, tegu on Teises maailmasõjas langenute kodanikualgatusliku mälestusüritusega, kus valitsuse liikmed ei osale. See on omaette probleem, sest kui on tegemist kodanikualgatusliku üritusega, siis võib valitsuse hoiakut iseloomustada kui sellest distantseerumist, mööndusena, et seda siiski on võimalik tõlgendada Moskva kohaselt. Kas on keegi valitsuse esindajatest kunagi asetanud Sinimägede mälestusmärgile pärja, nagu on valitsus seda teinud teisaldatud pronksmehele? Isegi mitte Sinimägede raamatu autor, praegune kaitseminister Mart Laar, kes piirdus pärja asetamisega Washingtoni kommunismiohvrite mälestusmärgile.

Selle probleemi moskvapoolsed juured paistavad olema sügavamal. Kui Venemaa meenutab Punaarmee suuri võite, minnakse vaikselt üle Sinimägede lahingutest, milles see armee, hoolimata suurest ülekaalust, jooksis verest tühjaks ja oli sunnitud loobuma otserünnakust Tallinna suunas. Punaarmee vastas seisid ka Eesti mehed, kes püüdsid tõkestada uut okupatsiooni. Venelastele ei mahu siiamaani hinge, et „võitmatu punaarmee“ ei jõudnudki Sinimägesid vallutada, vaid pidi Peipsi kaudu ringi minema.

On tehtud katset vabadusvõitlejate tunnustamiseks. Valitsus saatis juunis 2006 Riigikokku eelnõu, mille kohaselt tuleb Eesti kodanikke, kes osutasid iseseisvuse taastamise eest võideldes N. Liidu ja Saksamaa okupatsioonidele vastupanu, pidada vabadusvõitlejateks. Justiitsminister Rein Langi sõnul on vabadusvõitlejad need, kes kuni okupatsiooni lõpuni Eesti Vabariigi iseseisvuse eest võitlesid, sealhulgas ka Punaarmee Eesti Laskurkorpuse nimekirja kuulunud. Tema sõnul väärivad vabadusvõitlejate tunnustavat nimetust nii metsavennad kui ka mitmesugused organisatsioonid, kes osutasid vastupanu nii N. Liidu kui ka Saksa okupatsiooni ajal. (Delfi 7.06.2006). See eelnõu võeti aga menetlusest välja, kuna ei pälvinud enamiku toetust.

Nagu ütleb Kuno Raude: See, mis jäi tegemata sõja lõpus, tehti ära üheksakümnendate alguses. Nõukogude võimu poolt represseeritud ja sama võimu poolt rehabiliteeritud sõjamehed aitasid oma võimete kohaselt kaasa Eesti taasiseseisvumisele ja meie kaitsejõudude ülesehitamisele. Unistuste üks pool oli täidetud. On ka antud kaudset tunnustust, näiteks riiklikke teenetemärke. Erandiks on Raudristi Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks. Eesti kaitsel osalenud meestele laienevad represseeritutele kehtestatud soodustused ja hüvitised. Kuid puudub peamine — riigivõimu poliitiline tunnustus ja vabadusvõitleja staatus (Delfi 6.08.2010).

Tegelikult pole seda tunnustust vajagi, sest teod räägivad enese eest, mis kehtib ka tunnustamise vastaste kohta. Seda tuleks pigem oodata tulevatelt põlvedelt kui Eesti kompromissvabariigi esindajatelt, kes annavad suuremat tunnustust punaordenite kandjatele.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus