Eesti Elu
Sajandi soosikud (1)
Kultuur 23 Jun 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Tiit Made: Kaks korda iseseisvaks. Kirjastus Argo, 2011. 224 lk.



Majandusteadlasest ajaloohuviline autor on avaldanud viimaste aastate vältel terve rea tähelepanuväärseid teoseid, mis käsitavad Eesti rahvuspoliitilist lähiminevikku. Käesolev üllitis vaatleb kahekümnendat sajandit kui ainulaadset eesti rahva ajaloos, kuna selle kestel jõudsime endale kaks korda iseseisvuse kätte võidelda.

Võitlust ei teostata ainult tulirelvadega. Esimesel korral ei pääsenud rahvas vereohvreist, teisel korral piisas poliitilisist manöövreist ja oskusest okupantide nõrkusi osavalt ära kasutada. Loomulikult tähendab teistkordne iseseisvumine seda, et esimest ei suudetud hoida. Sellele järgnenud okupatsioon oli palju pikem kui iseseisvusperiood ning meie rahvale laastav nii majandulikult, kultuuriliselt kui demograafiliselt.

Ajalugu peab tundma ja sellest tuleb õppida. Kes ei õpi oma vabast tahtest, seda õpetab üha korduma kippuv ajalugu sunniviisil ja need õppetunnid on valusad. Olles taas peremehed oma maal, on oluline vaadelda ning analüüsida neid tegureid, mis meile vabaduse tõid, viisid ja uuesti tõid. Mida selgemini suudame näha ja julgeme tunnistada minevikus tehtud vigu, seda paremad on väljavaated nende vigade vältimiseks tulevikus; seda kindlamalt välistame võimaluse, et ühel päeval räägime taasiseseisvumise asemel meie maa ja rahva taasokupeerimisest.

Autor on surunud kaante vahele eestlaste 20. sajandi pöördepunktid ajavahemikus 1905 – 1995 ehk Vene tsaaririigi lagunemisest kuni eestlaste Euroopa Liitu ja NATOsse pürgimiseni. Vaatluse alla on võetud peatükkide kaupa esimene iseseisvuse väljakuulutamine, Vabadussõda ja Tartu rahuleping. Sellele järgnenud eufooriat ja näilist idülli asuvad peagi varjutama bolševike 1924. aasta mässukatse, vapside liikumine ja vaikiv ajastu, millele vahetult järgnevad nõukogude baasid ja vägivaldne inkorporeerimine Nõukogude Liitu. Pärast sõda, vahelduvaid okupatsioone, küüditamisi ja põgenemisi tekib umbes kolmekümneaastane passiivset vastupanu tähistav tühik, kuni 1980. aastate sündmusteni, mis glasnosti ja perestroika päevil kulgevad läbi fosforiidisõja, Hirvepargi meeleavalduse ja Rahvarinde loomise uue suveräänsusedeklaratsioonini.

Võrreldes eelmiste samateemaliste raamatutega on autori sõnastus lakoonilisem ning asjalikum, kohati esineb varemesitatud mõtete kordamist. Eesmärgiks näib olevat teatud ajavahemiku sündmuste samm-sammuline läbimarss, üheski sõlmjaamas pikemalt peatumata kui olupildiga tutvumiseks hädapärast vajalik.

Autori seisukohad, subjektiivsed nagu iga ajaloouurija puhul, on vaieldavad ja vaidlus nende üle olekski ülimalt teretulnud. Siinkirjutaja end selle alustajaks küllaldaselt pädevaks ei pea. Pean tunnistama, et autori mõtteselgus oma tõekspidamiste avaldamisel mulle imponeerib. Etteruttavalt võin ka avaldada, et nende ridade kirjapaneku ajal on autorilt ilmunud sama kirjastuse vahendusel juba järgmine raamat pealkirjaga „Kremlist iseseisvust toomas”. Jään huviga ootama selle saabumist kohalikku kirjandusletti.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus