Saima ja Kalju Varangu: Kõige suurem rõõm on see, et lapselapsed valdavad eesti keelt (1)
Arvamus 03 Nov 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree

Pole kerge kaotada ühe hetkega oma perekonda ja kodu ning üsna pea ka kodumaad. Just seda pidi enam kui kuus aastakümmet tagasi üle elama Saima Varangu, kelle jaoks elu hirmsaimaks aastaks oli 1944, kus kõik need õudused teoks said ja normaalne elu sai pea peale pööratud. Siiski leiab ta, et ei tohi jääda minevikumuredes norutama, vaid tuleb osata eluga edasi minna ja olla tänulik kõige selle eest, mis on olemas.

Ta on tänulik ja õnnelik, et tema kõrval on juba üle 60 aasta seisnud abikaasa Kalju, kes on olnud toeks rasketel aegadel ja kellega koos on mitu korda uut kodu rajatud, ühiselt raskustega toime tulles. Kohtusid nad üsna juhuslikult, aga ilmselt määras see juhuslik päev paljuski nende ühise elusaatuse.
 - pics/2006/14548_10.jpg

Saima lõpetas 1944.a. Tallinna Lenderi Gümnaasiumi. Oli 4. märts, üsna ärev aeg Eestimaal, elu tundus väga tõsine ja ähvardav ning noored mõtlesid, et teeks õige ühe omavahelise koolilõpupeo. Igaüks katsus tuua midagi süüa, ja kuna tegemist oli tütarlastekooliga, siis ka sõpru kaasa. Saimal polnud aga kedagi kaasa võtta — kõik tuttavad poisid olid kas Soome läinud või sõjaväes. Siiski nõustus üks naabermajas elav noormees kaasa tulema.

Peol oli ka Kalju — koos ühe teise klassiõega. Kaljul oli kaamera, mida tollal kellelgi teisel polnud, ja ta tegi muudkui pilte. Kõik leidsid, et kui tore, nii jääb sellest peost ka fotodena mälestusi!

Saimal olid jalas ema kõrge kontsaga lakk-kingad, ta oli hommikust saadik peo ettevalmistuste tõttu jalul, jalad väsisid ja valutasid ning ühel hetkel otsustas ta minna kõrvalruumi ja natuke puhata. Järsku ilmus tema juurde Kalju, kellega sai pisut juttu aetud, kuigi tütarlaps oli tõrjuv; hiljem soovis noormees teda ka koju saata, aga Saima põgenes peolt varakult ja tunnistas kodus emale, et üks noormees tundis tema vastu huvi, tema aga otsustas ise varem peolt koju tulla. Justkui oleks olnud hinges mingi eelaimdus lähiajal juhtuva pärast. Ema kiitis tütre teo heaks.

Ja mõni päev hiljem — 9. märtsil 1944 — ei olnud Saimal enam peret, kodu ja mõni kuu hiljem ka kodumaad. Aga Kalju leidis tee temani.

Saima kodumaja Tatari tänaval sai pommitabamuse, ema ja Saimast 8 aastat noorem vend hukkusid ja Saimat lahutas emast vaid paar sammukest, paar hingetõmmet. Kui ta järgmisel päeval teadvusele tuli, sai ta aru toimunud õudustest ning et tema on otsekui üksinda maailma jäänud. Ta läks elama sugulaste juurde Karksisse, kus Viljandimaalt pärit ja ülikoolis õppiv Kalju tal mitu korda külas käis.

Kui olukord Eestis juba väga ärevaks läks — mürinad suured, kahuripaugud ligidal —, oli ka taluperemees, kelle juures Saima elas, ühel hetkel asju pakkimas ja oma viie lapsega peret teele seadmas. Saima mõtles: mida mina küll teen?, ega tahtnud nendel jalus olla. Ja just sel hetkel saabus sinna Kalju, kes tuli talle järele, viies ta oma koju Viljandimaale Sürgaverre. Saima jättis jumalaga perega, kelle juures ta oli mitu kuud elanud, ega teadnud mitte midagi nende saatusest kuni tänavuse aasta septembrini, kui Kalju tõi Eestist tulles kaasa pika kirja, millest saadi teada, mis selle perega juhtus. Nad viidi Siberisse ja kui Saima poleks Kaljuga läinud, oleks teda sama saatus tabanud.

Nagu Saima ütleb, on Kalju tal igal pool toeks olnud ja mitu korda ta elu päästnud. Kui septembris tuli kodumaalt lahkumine, Sürgavere talust ära minek, olid nad igalt poolt viimased minejad, nende järel lasti sillad õhku ja mitte mingit tagasiteed ei olnud.

Saimal oli veel mõte Tallinna poole jõudes minna Nõmmele, kus tal olid talveriided, aga jõuti vaevalt Pääskülani, kui oli näha, kuidas algas pommitamine. Nende autos lõppes järsku bensiin, lähedalt nähti laskmist ja vigastamist... Igatahes pääsesid nad vaatamata kõigile neile õudustele edasi, järgmine katsumuste etapp ootas Noarootsis Riguldis, kus umbes 100 inimest põgenemist ootamas. Leiti üks mahajäetud kaljas, tehti see sõidukõlblikuks, Kalju sõitis oma veoauto sügavale vette, inimesed pääsesid paati, sealt edasi kaljasele. Juba vee peal olles nähti vene tanke; kiirustati edasi. Ilm oli ilus, päike säras... Saadi avamerele, kus tõusis tuul, vihma sadas, järsku tekkis maru... Oli palju kisa, kära, nuttu. Kalju ja ta vend hoidsid rooli, et kaljas rulluma ei hakkaks. Lõpuks jõuti Ahvenamaa saarestikku. Soomlased aitasid nad Rootsi vetesse ja järgmisel õhtul jõuti Rootsi randa. Siis tundsid nad: oleme elus!

Rootsis, kus Saima ja Kalju abiellusid, elasid nad kuus aastat ühes väikelinnas. Kalju, kes oli keemik, töötas väetisevabriku laboratooriumis, samas sai tööd ka Saima. Hiljem asus ta õppima ühte kolledzhisse kaubandust ja ärindust ning sai tööd kohtus.

1950.a. otsustasid nad Rootsist lahkuda; kuna oli kaugelt sugulasi Kanadas, said nad siia sponsorluse läbi ega olnud seotud mingi töölepinguga. Huvitav on märkida, et Kanadasse saabusid nad 25. septembril 1950, täpselt samal kuupäeval kuus aastat varem lahkusid nad kodumaalt. Muide, Rootsis taaskohtus Saima Punase Risti ajalehe otsimiskuulutuse kaudu oma isaga, kes oli 1943.a. Soome läinud. Temagi tuli hiljem Kanadasse.

Kanadas sündisid Saima ja Kalju kolm tütart: Anne, Eva ja Linda.

Nagu Saima ja Kalju märgivad, on neil tänane aasta täis tähtpäevi: veebruaris oli 60. pulma-aastapäev, vanim tütar Anne, kes sai hiljuti doktorikraadi, saab tänavu 55aastaseks, kõige noorem tütar on 20 aastat abielus olnud. Palju rõõmu on lapselastest: Keila (17) sai tänavu leeritunnistuse ning mõlemad tüdrukud, Leiki (22) ja Keila Kopvillem (Eva ja ta abikaasa Peetri tütred) esinesid edukalt noorte talentide õhtul. Varangutel on ka kolmas lapselaps, 9aastane Valen (Linda ja ta abikaasa Roberti poeg). Suurim rõõm on, et kõik lapselapsed räägivad eesti keelt.

Kanadasse saabudes said Varangud üsna kiiresti n-ö jalad alla, kuigi algul tuli mitu kuud tööd otsida. Nende elupaigaks sai Niagara Falls, kus elati 36 aastat. Kalju sai erialast tööd keemikuna Norton Company's, kus töötas algul uurimisosakonnas, hiljem laboratooriumijuhatajana ja veel hiljem laboratooriumide juhatajana, mida asus mitmes riigis. Töö nõudis palju ringisõitmist, rahvusvahelistel konverentsidel käimist. Kaljut kutsuti tööle ka USA-sse, aga sinna kolimise mõte ei vaimustanud perekonda.

Kanadas oli Saima kodus, kuni noorim tütar Linda sai 5aastaseks ja asus seejärel tööle, algul ühte noorteklubisse, hiljem seenioride klubisse.

Niagara Falls'i ehitasid Varangud kauni maja, mille aias kasvasid eesti lilled ja marjapõõsad... Saima sõnul on nad ülimalt tänulikud nii paljude asjade, momentide üle elus: et nad said tulla Kanadasse, kus sündisid ja kasvasid nende lapsed ja lapselapsed, siin on olnud hea ja rahulik elu ning palju rõõmu.

Ühel hetkel jõudis kätte pensioniaeg, lapsed olid suureks kasvanud ja kodust välja lennanud. 1987.a. kolisid nad Torontosse, paar aastat varem valminud korterimajasse Kaleva, kus neil on kaunis ja valguseküllane, sõbralik kodu. Umbes samal ajal ostsid nad omale ka talvekodu Floridasse Boca Ratoni, Villa Estosse. Ja neil on ka väike maja Seedriorul, kohas, millega nad on olnud aastakümneid seotud nii südame kui kätega. Kalju jaoks on Seedrioru olnud elu ja hing, ta on seal alati pidanud mitmesuguseid juhatuse ameteid ja see on olnud õnnistatud kohaks, kuhu võib südamerahuga oma lapsed saata. Selle paiga hoidmine ja selle heaks töötamine on ühest küljest moraalne kohustus, teisalt aga armastatud aja veetmise viis.

Saima kuulub juba 46 aastat gaidide peresse. Ta on kuulunud Gaidide Maleva juhtkonda ja 8 aastat Eesti Gaidide Liitu. See tegevus on olnud väga huvitav ja rõõmurohke, kuna ta on saanud abistada mitut põlvkonda noori, kelle jaoks ta tunneb end nii ema kui vanaema rollis. Gaidlikku tegevusse lülitus Saima oma laste kaudu, et anda neile õiget eestipärast arusaamist kuulumisest, ajaloost ja gaidlikust kasvatusest, mille vaimus nad üles kasvasid ning mis andis lisaks kodule suurt tuge eestluse kujunemisele. Niagaral elas tollal vaid 11 eesti peret, lähedal asuvas St. Catharines'is oli aga eestlasi 300 ringis ja tegutsesid eesti kirik, selts, rahvatantsu-, näitemängugrupp, laulukoor... Saima ja Kalju kuulusid Eesti Seltsi (mille esindaja on Kalju praegugi Seedriorul), olles selle tegevusega väga seotud.

Nüüd, Torontos elades tulevad Saima ja Kalju kaks korda nädalas Tartu College'isse — Eesti Kultuuripärandi Klubisse ja Elulugude Kirjutajate Rühma, millest nad suurt rõõmu tunnevad. Kalju kuulub Mulkide Seltsi — tegevust neil jätkub ja kõik päevad on sisustatud. Tihti külastatakse Eestit — Kalju käib seal igal aastal, kuna ta sai tagasi oma vanemate Sürgavere talu. Eestit on külastanud ka kõik Varangute lapsed ja lapselapsed.

Saimat ja Kaljut näeb ikka tegutsemas üheskoos, rõõmsal meelel; nad löövad käed külge, kus vaja, on äärmiselt heatahtlikud ja sõbralikud ning nendega vestlemine annab tugeva emotsionaalse laengu. Nendelt on kindlasti õppida paljudel hulga noorematelgi inimestel, kes iga tühja-tähja pärast virisema kipuvad. Saima ja Kalju alati optimistlik meel, vaatamata elus ettetulnud raskustele, kaotustele ja otsast alustamistele pole neid kunagi maha jätnud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus