Iga-aastane Mardilaat on suur üritus, mida on kutsutud ka Eesti käsitöö laulupeoks. Tallinnas peetav Mardilaat toimub alati mardipäevale (10. nov.) lähimal nädalalõpul neljapäevast laupäevani ning seda ootavad paljud, eriti päkapikulised jõulukingivarujad ja muidugi rahvakunsti ja käsitöö armastajad.
Mäletan, kui see üritus veel Lauluväljakul laulukaare tagustesse ruumidesse mahtus. Nüüd peetakse seda juba aastaid Saku suurhallis ning tänavu kultuuripealinn Tallinn 2011 toel veelgi suuremalt – lisatelgis oli avatud käsitöökoda, kus kõrvuti meie meistrite ja käsitööd õpetavate koolidega esitlesid oma maade traditsioonilist käsitööd ligi 40 meistrit välismaalt.
See pole pelgalt ostukoht, vaid seal näeb ja õpib tohutult palju. Ürituse taga on mainekas Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit (www.folkart.ee) ning kaupmeeste/kunstnike kõrval osalevad ka käsitööd õpetavad koolid ja muuseumid. Toimuvad meistrikojad ja laste õpitoad, pakutakse eestimaist kõhutäidet ja kuulata saab rahvuslikku muusikat.
Mina ihkan ja samas kardan Mardilaadale minna. Kardan, sest tean, kuidas rahakott seal võbisema ja euromündid Hiiu rahvarõiva rõhkude litter-ripuste kombel vägisi kõlisema hakkavad. Tekib konkreetne võrdlus Toronto kuulsa "One of a Kind" jõulueelse kunsti ja käsitöö näitusmüügiga. Oluline vahe on selles, et Mardilaadal on suuremal osal väljasolevast mingi konkreetne seos meie oma ajaloo ja ilu mõistega. Nii palju on tuttav ja sütitav ja kuklas vasardab teadmine: kui ma seda siit praegu ei osta, kust ma siis veel seda otsima lähen?
Tohutud meelitajad oli näiteks Eesti Rahva Muuseumi väljaantud suureformaadiline kahe aasta seinakalender "Läkitajad väega esemed" (www.erm.ee), sest millal muidu Tartusse satud?... Ka Kihnu Kultuuri Instituudi kalendrid ja raamatud (www.kihnuinstituut.ee), sest kunas ikka Pärnusse või Kihnu nii tihti satud? Rõõmustasin, nähes et üks mu lemmik ehtekunstnik Keiu Kulles oli oma "kihelkondlike ehetega" laadal (www.keiuehted.blogspot.com). Ihaldatud KRÕLLID ehk hõbehelmed olid aga antud hetkel liiga soolase hinnaga. Ikkagi hõbedased.
Sõlgesid ja preese teevad nutikad käsitöömeistrid tänapäeval igasugu materjalist, laadal oli neid näiteks savist ja ka vilditud kujul, tikandite ja peale õmmeldud litrite/kividega. Säärane pehme vilditud punaste kividega prees (nagu see, mida paljudel rahvarõivastel kantakse), kadus mu silme alt 8 euro välkudes. Kindlasti oli see õnnistus. Oli seda iluasja siis nii väga vaja?
Isadepäeva eelsel nädalal olid vastupandamatud rinnamärgid lapsekäega joonistatud kirjaga: LAHE PAPS ja TÖÖKAS ISA. Nagu ka äärmiselt omanäolised Maarja-Magdaleena gildi käsitööliste tehtud peopessa mahtuvad nukukesed: riide- ja lõngajuppidest, piibupuhastaja jalgadega: plikatirtsu unistus 3 euro eest!
Hiiumaa Käsitööseltsi müügilaud jäi silma üllatavate ja itsitama ajavate müügiesemetega: rahvarõiva puusarõhkudest inspireeritud rinnanõeldad ja kõrvarõngad (ikka ausatest rõhulitritest) ja saare looduslik käsitöökosmeetika: "ihuhõõrujad" (kehakoorijad) ja "mokamääre" (huulepalsam) ning äsja toodetud Hiiumaa kujuline piparkoogivorm!
Pimedal ajal, külma tuleku eel saabub Mardilaadal selge arusaam, et lastele ei peaks muud selga tõmbamagi, kui 100% Eesti maalamba villast imekauneid pehmeid veste ja pihikkleite. Nad on küll 33/35 eurot ehk 45/48 Kanada dollarit, aga mida maksab tibu tervis? Ostmata jäävad needki.
Olen mõnevõrra isekas ja soetan ehte. Kuid mitte niivõrd enda kaunistamiseks kui tugevdamiseks. Kui olete Eesti käsitöökauplusi külastanud, on kindlasti silma jäänud suur puidust valmistatud ehete valik: puupärlikestest kaelakeed, käevõrud ja isegi nööbid, mis kenasti ära märgitud, et valmistatud kas õunapuust, tammest, pihlakast, kadakast... Oleneb, millise puu väesse sa enam usud või mis südamelähedasem on. Nende kõrval on ka süsimustast puidust ehteid. See on must tamm ehk tamm, mis lebanud aastasadu rauarikkas vees ja muutunud mustaks. (Huvitaval kombel tutvusin selle haruldusega esmakordselt Torontos kunstnik Aarne Vahtra kasutuses.) Seda imepuitu on mõistagi piiratud koguses, kuni keegi taolise tüve jälle kusagilt jõepõhjast avastab. Praegune partii on puhanud pikki pimedaid aastaid Koiva jõe mudas, mis Valga all Eesti-Läti piiri pidi voolab. Igaühele kulub vahel ära oma väike talisman, vanaema meeneke või kodumaa tükike, mida ihu lähedal hoida.
Riina mardimärkmik. Mardilaadal õpitu - Pistke kaarust küüpi kaasa (1)
Eestlased Kanadas | 18 Nov 2011 | Eesti Elu
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Koiva jäe mudast leitud mustade tammede nimetamine Riina Kindlkami kirjutises meenutas mälestusi 1920-ndate aastate keskelt . Mu isa Jaan oli Valgas maksuinspektor 1922-30 ja mõned suved veetsime suvitusaja Koikülas ühes talus, mille alad ulatusid Koiva jõeni, tol ajal Eesti-Läti piir. Käisime suplemas Koiva jões ja isa avastas jõepõhjast musta tamme tüved. Järgmisel suvel palkas ta mitu talumeest hobustega neid jõest välja tirima. Kokku vist paarikümne jämeda puutüve-palgi ümber. Lasi need vedada Koiküla jaama ja sealt rongiga Valka saeveskisse. Ilusad ühelaselt tumedad-mustad puutüved saeti laudadeks j a laoti hoiule meile kuuluvas eluaseme kuuris (Purakülas, Nurme 10). Kui vanem õde Maimu abiellus 1936.a., lasti neist laudadest valmistada suurepärane söögitoa mööbel. Puhvetikapp, söögilaud ja toolid. Sama oli ette nähtud teisele õele Heljole ja minule abiellumise puhul. Heljo abikaasa Voldemar Kulasaluga käisime 1940.a. kevadel välja valimas laudu nende mööbliks, mis jäi aga tegemata. Nõukogude okupatsiuooni tõttu. Kulasalu vangistamine ja hukkamine nurjasid taolised kavad. Minu abiellumise aeg 1942.a. oli liiga tormiline ja kodumaalt lahkumine 1944.a. jättis need lauad lkasutamata. Müüdi hiljem koos majaga kodumaale jäänud ema ja õdede poolt.
Väino J. Riismandel, Maryland..
Väino J. Riismandel, Maryland..
Eestlased Kanadas
TRENDING
