Riho Terras: kellele on vaja müüte Eesti riigikaitsest? PM (1)
Arvamus 09 Nov 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Riho Terras, kaitseministeeriumi kantsler

NATO kollektiivkaitsesse uskumine ning samas Eesti enda kaitsevõime arendamine ei ole vastandlikud, vaid on sama mündi kaks külge, kirjutab kaitseministeeriumi kantsler Riho Terras.

Kahetsusväärsel kombel on Eesti avalikkuses levitatud arusaama, justkui oleks Gruusia sündmused 2008. aasta augustis andnud raske hoobi meie seniste julgeolekupoliitiliste valikute põhialustele ja tõsiseltvõetavusele. Eesti kaitsepoliitika kujundajad ja planeerijad olevat kõik need aastad uskunud «ajaloo lõppu» ja igasuguse konventsionaalse ohu puudumisse meie lähinaabrite poolt, millest tulenevalt olevat unarusse jäetud ka Eesti enda kaitsevõime arendamine. Ajaloolane Allan Käro läheb isegi nii kaugele (PM, 2.11), et räägib Eesti ametliku julgeolekustrateegia «kokkukukkumisest» sel hetkel, kui Vene tankid läbisid Roki tunneli Vene-Gruusia piiril.

Avalik debatt Eesti riigi julgeoleku- ja kaitsepoliitika aluste ja suundade üle on igati tervitatav ja vajalik. Kurvastust tekitab aga see, et kohati ei suudeta seda debatti läbi viia sisuliselt, lähtudes reaalsest olukorrast ning tuhandete kaitseväelaste ja ametnike senitehtud tööst. Selle asemel kiputakse kasutama kontekstist väljarebitud retoorilisi sõnavõtte ning isegi hoiakute ja uskumuste omistamist, millel pole reaalsusega mingit seost.

Leppigem alustuseks kokku kahes lihtsas asjas.

Esiteks. Eesti julgeolekupoliitika peamiseks eesmärgiks on Eesti iseseisvuse säilitamine ning eesti rahva edasikestmine. Milline on selles valguses Eesti olukord praegu? Eesti on endiselt iseseisev riik, kelle põhiseaduslikku korda pole keegi veel isegi proovinud kukutada. Tänu liikmesusele NATOs ja Euroopa Liidus on meie rahva julgeolek paremini kaitstud kui ei kunagi varem. Sellises olukorras rääkida sellest, et Eesti «julgeolekustrateegia kukkus kokku» seoses ühes mitte-NATO riigis toimunud sõjalise konfliktiga meist 1000 kilomeetri kaugusel, on pehmelt öeldes fantaasia.

Teiseks. Kuulumine maailma võimsaimasse kollektiivkaitseorganisatsiooni NATO on andnud meile Eesti ajaloos enneolematult võimsa garantii ja heidutuse meie riikliku iseseisvuse kaitseks. Samas ei tähenda see meie kaitsepoliitika kujundajate ja kaitseplaneerijate jaoks kindlasti «ajaloo lõppu», sest NATOga liitumine ei muuda olematuks võimalikke negatiivseid arenguid meid ümbritsevas julgeolekukeskkonnas. Seetõttu mainivad ka meie «läbikukkunud» julgeolekupoliitilised alusdokumendid võimalust, et välistatud pole otsese sõjalise ohu taastekkimine tulevikus.

Seda võimalust võetakse arvesse ka julgeolekuasutuste, kaitseministeeriumi ja kaitseväe regulaarselt koostatavates ohuhinnangutes ja -stsenaariumides. Arusaadavatel põhjustel on need dokumendid salajased, kuid võime siin kinnitada, et kaitseministeerium ja selle valitsemisala on küll viimased Eesti Vabariigis, kes usuksid «ajaloo lõppu». Vastupidi, oleme need, kes valmistuvad kõige halvemaks. Mis omakorda ei tähenda, et sellest kõigest valjul häälel ja leheveergudel kõnelema peaks.

Omaette küsimus on, kas meil on mõistlik oma halvimaid hirme ja ohuprognoose otsesõnu kajastada avalikes dokumentides? Kui nii ei tee isegi konventsionaalse sõjalise ohu vastu massiivset sõjaaja kaitseväge arendav Soome, siis miks peaksime seda tegema meie? «Julgeolek on väga komplitseeritud inimtegevuse valdkond, mille haldamiseks on vaja selget pead, külma kõhtu ja sooja südant ning oskust oma suud valitseda. Tulu ei tõuse ei hirmudest värisevast südamest ega palavikuliselt mõtlevast peast, emotsioone kuulutavast suust rääkimata,» leidis kaitseminister Jaak Aaviksoo hiljuti oma veebipäevikus.

Kaine analüüs ning ka halvimate ohtudega arvestamine paistab selgelt välja ka selles, millises suunas ja mil moel oleme arendanud oma sõjalist riigikaitset NATOga liitumise järgsetel aastatel. Erinevalt avalikkuses kohati esinevatest väidetest, justkui oleks kogu kaitseväe areng pärast 2004. aastat orienteeritud vaid välismissioonidel osalemisele, on paralleelselt ja pidevalt arendatud ka Eesti enda kaitsevõimeks vajalikke võimeid.

Valdav osa viimase viie aasta jooksul kaitsevaldkonda investeeritud miljarditest kroonidest on kulunud just eelkõige Eesti enda kaitsevõime arendamisele. Välismissioonidega seotud otsesed ja kaudsed kulutused ei ületa 10% kaitse-eelarvest, ülejäänud 90% rahalisest ressursist toetab otseselt Eesti enda territooriumi kaitseks mõeldud võimete arengut.

Iga-aastaselt on välja õpetatud ja reservüksusteks formeeritud vähemalt 2500 kutsealust ning see arv näitab vaikset, kuid pidevat kasvutendentsi. Suuri kulutusi on tehtud uute haubitsate, tankitõrjeraketisüsteemide ja õhutõrjesüsteemide hankimiseks, samuti moodsa sidevõime loomiseks terve kaitseväe tarbeks. Kogu kaitseväe autopark on täienenud enam kui tuhande uue veoki ja maasturi võrra. Sadu miljoneid kroone on kulutatud mobilisatsioonisüsteemi rajamiseks ja uute kaitseväelinnakute arendamiseks Tapal ja Võrus, kus eelkõige teenivad just ajateenijad. Viimastel aastatel on pööratud olulist tähelepanu Kaitseliidu eelisarendamisele. Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt, kuni ajateenija-reservväelase isiklike rakmete ja seljakotini välja, mis on samal tasemel kui elukutselisel missioonisõduril. Ja see kõik ei ole olnud mingi juhuslik tegevus, vaid lähtus 2004. aasta alguses kinnitatud «Kaitsejõudude struktuurist ja arengukavast».

Välisoperatsioonidest rääkides – ka nendel osalemine on lisaks laiemale julgeolekupoliitilisele kontekstile investeering muu hulgas teise meie riigikaitse alussambasse ehk esmase kaitsevõime loomisse – igapäevaselt saame väärtuslikku kogemust varustuse, relvastuse, juhtimisprotseduuride ja taktika uuendamiseks kõrge intensiivsusega lahingupiirkondadest. Tõsi, kahetsusväärselt sageli ka vigastatute ja langenute hinnaga. Praeguseks on erinevates sõjakolletes osalenud üle 3000 Eesti kaitseväelase ja kaitseliitlase. See on väga tõsine potentsiaal kaitsevõime arenguks Kodu-Eestis väljaõppelistel eesmärkidel, vajadusel ka Eesti kaitsmisel relvaga.

Ainuüksi need faktid ja Eesti enda kaitseks tehtud jõupingutused lükkavad ümber väited, justkui vaataksid meie kaitseplaneerijad maailma läbi «ajaloo lõpu» prisma ning valmistuksid vaid välismissioonideks kaugetel maadel. Sest vastasel korral võiks ju piirduda vaid paarisaja elukutselise kaitseväelase relvastamise-varustamisega – tee, mille on valinud nii mõnigi väikeriik meie lähinaabruses. Eesti selge strateegiline eelistus on arendada tasakaalustatud riigikaitsemudelit, mis sisaldab nii omaenda kaitsevõimet kui tihedat koostööd meie sõjaliste liitlastega NATOs.

Gruusia sündmused 2008. aasta suvel on ilmselgelt jätnud oma jälje rahvusvahelisele julgeolekuolukorrale – need näitasid, et kurval kombel leidub Euroopas veel jõude, kelle jaoks on poliitiliste tüliküsimuste lahendamine sõjalisel teel täiesti lubatav vahend. Kuidas aga muutis Gruusia-Vene konflikt Eesti kaitsepoliitika ja -planeerimise põhilisi suundi? Pärast 2008. aasta suve viidi Eestis läbi selle konflikti õppetundide analüüs, mis üheselt kinnitas meie seniste suundade ja valikute täielikku õigsust.

Aeg-ajalt arvatakse, et Eesti valitsuses pool aastat pärast Gruusia augustisõda kinnitatud sõjalise kaitse arengukava oli meie vastuseks suvistele sündmustele, kuna näeb ette mitmete Eesti enda kaitsevõimeaspektide edasise tugevdamise. Tegelikult olid nii selle arengukava aluseks olevad ohustsenaariumid kui ka peamised võimearendusprioriteedid välja töötatud kaua aega enne mullusuvist konflikti Kaukaasias.

Puhtsõjalisest aspektist näitas Vene-Gruusia konflikt, et määrava tähtsusega on sellises konfliktis piisav luure ja eelhoiatus, toimiv ja segamiskindel sidevõime, võime teostada manöövrit avatud maastikul ehk teisisõnu erinevate soomustatud lahingumasinate olemasolu, arvestatav õhukaitsevõime, samuti võime formeerida reservväelastest kiiresti võitlusvõimelisi väeüksusi.

Millised on selles valguses Eesti kümneaastase arengukava peamised prioriteedid? Nendeks on lühidalt kokku võttes luure-, seire- ja sidevõime arendamine, soomusmanöövervõime loomine, keskmaa-õhutõrjesüsteemi väljaarendamine ning mobilisatsioonisüsteemi edasine arendamine. Nende prioriteetide tuvastamine veel enne esimese Vene tanki sisenemist Roki tunnelisse kinnitab kõikide Eesti kaitseplaneerijate – kandku nad siis mundrit või ülikonda – väga kõrget professionaalsust. Eksivad kõik, kes arvavad, et kaitseministeerium ja kaitseväe peastaap ajavad erinevat asja.

On selge, et praeguse majandussurutise tingimustes ei ole meil tõenäoliselt võimalik neid võimearendusprojekte täies mahus lähiaastatel ellu viia, kuid see ei tähenda siiski loobumist Eesti enda kaitsevõime arendamisest ka kitsastel aegadel. Vast piisab, kui mainida fakti, et pea kogu meie 2010. aastal kasutada olev vaba investeeringuraha läheb kollektiivkaitse seisukohast olulise Ämari lennuvälja rekonstrueerimise kõrval mobilisatsiooniladude ehitamiseks ning nende täitmiseks vajaliku varustusega. Ning iga selgelt mõtleva inimese jaoks peaksid ainuüksi sõnad «mobilisatsiooniladu» ning «ajaloo lõpp» olema täielikult vastandmärgilise tähendusega.

Ka laiema kaitsepoliitika mõttes kinnitasid Gruusia sündmused meie aastate eest tehtud suure julgeolekupoliitilise otsuse – NATOga liitumise – õigsust. Sest need sündmused näitasid kahjuks ilmekalt, kui kiiresti ja kergekäeliselt võib agressiooni ohvriks langeda riik, kes kulutab riigikaitsele küll 6% sisemajanduse kogutoodangust, kuid samas ei kuulu NATO liikmete hulka.

«Tänane Eesti kaitsevõime on üles ehitatud kahele sambale. Nendeks on esmane enesekaitsevõime ja NATO kollektiivkaitse,» ütles kindralleitnant Ants Laaneots 2009. aasta veebruaris Narvas peetud kõnes. NATO kollektiivkaitsesse uskumine ning samas Eesti enda kaitsevõime arendamine ei ole vastandlikud, vaid need on meie riigikaitse kaks sammast või sama mündi kaks külge, mis ei ole lahutatavad. Selline tasakaalustatud riigikaitsemudel oli nii eile, on täna kui ka nähtavas tulevikus Eesti suund, millele puuduvad tõsiseltvõetavad alternatiivid ning mille elluviimise nimel me igapäevaselt töötame – isegi kui ajalugu lõpeb täna õhtul.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus