Reisikiri nr 7 29. – 31.. jaanuar 2013 Autoreis nr 2
Eestlased Austraalias 14 Feb 2013 EWR
    Trüki   E-post   FB     
Viivi ja Rein Lepik Austraaliast

Hommikul ärgates tõdesime, et Evald ja Mare olidki meist juba päris kaugel. Tõeliselt kahju, sest nendega koos reisides oli nii palju ühist avastamisrõõmu ja vaimustumist! Sellest tundsime mitme päeva jooksul tõsist puudust. Lapsega kängurut ja Sinimägede koske pildistades rääkisime korduvalt, et seda pilti oleksid Evald ja Mare tõeliselt nautinud.

Nende kolme päeva jooksul rändasime taas autoga. Selleks oli valge Toyota Corolla, päris mõnus erksa loomuga masin. Kuna ilmastik oli endiselt vihmane, valisime suuna, kus kõige kiiremini päikeseni pidime jõudma – pealinna Canberra poole. Lõunaks oligi päikesepaiste käes ja vihmad selleks korraks taas unustatud.

Canberra on huvitav linn nii üldplaneeringu osas (hulk kontsentrilisi ringe) kui ka vaatamisväärsuste osas. Käisime parlamendihoones ja sõjamuuseumis, parkides, kesklinnas, aga ajapuudusel jäi see linnaretk veidi põgusaks. Pole hullu, linnad polegi meie põhihuvi.

Sõitsime linnast välja, päike oli juba üsna madalale vajunud ja looduses tärkas elu. Küllap nägime üle 100 känguru, paraku olid nad pelglikud ja lähipilte teha ei saanud. Telkisime teeäärsel platsil, keegi meid ei seganud, kuulasime loodushääli, nautisime tähistaevast.

Teisel päeval sõitsime algul külateid mööda, põnev oli näha ka seda külge Austraaliast. Siis jõudsime kenasse Cowra linnakesse keset põllumajanduspiirkonda. Peatänav ja park mäe otsas olid ilusad, tegime pilte ja vaatasime mõnda poodi sisse. Kaardi järgi suuna valides tegime ringsõidu lähedal asuvate koskede ja veehoidla juurde. Jällegi nauditav loodus!

Õhtu eel suundusime Nangari rahvusparki, kuhu viis ainult kitsuke kruusatee. Nagu pargi piiri ületasime, algas põnev looduslik ala. Sõitsime piki orgu, mäeveerud palistatud müstiliste kujudega puudega, ringi lippamas kümneid känguruid. Sõitsime kuni telklaagri kohani. Olime seal ainsad külalised ja üleüldse ainsad inimesed pargis. Otsus oli kohe selge – siia me ööbima jäämegi. Võtsime elu mõnuga, nautisime õhtusöögi kõrvale veidi õlut ja veini, aga peamine oli ikkagi ümbrus ja loomad. Saime häid pilte känguruemadest koos poegadega kukrus.

Öösel läks järsku meie pea kohal puu otsas kõvaks krabinaks. Taskulambiga nägime, et tegemist on väga armsate karusloomadega, kellele esialgu nime anda ei osanud. Hommik aga algas taas jalgsirännakuga mööda orgu, muidugi üha uusi vaateid nautides ja kängurudega seltsides. Pojaga känguruema laskis meid lausa 5 meetri kaugusele ja nii oli hea pilte teha.

Autoreisi viimane päev viis meid Orange ja Bathursti linna kaudu Sinimägedesse. Seiklesime mitmel mägiteel, kust taas häid vaateid avanes, peasiht oli aga Wentworthi kosk, kus me esimese autoreisi ajal vihmasaju tõttu pidime enneaegselt lahkuma. Seekord oli kõik fantastiline. Päike paistis sobivast suunast, vaatepildid olid suurepärased. Tegime teoks ka Evaldi plaani koseni ja selle taga oleva kaljuseinani matkata. No oli alles retk! Kahju, et Mare ja Evald sellest osa ei saanud.

Enne koju tagasi jõudmist käisime vaatamas Sydney Olümpiakeskust. On uhke paik, kus asub palju spordirajatisi, aga olümpiarõngaid seal me ei näinudki. Olümpia jäädvustused linnas on natuke liiga napid, meie jaoks tähistab Sydney olümpia aga ikkagi eelkõige Erki Noole olümpiakulda.

Nii sai läbi kolmepäevane autoreis, järgnes üks öö „kodus“ ja siis oodati meid juba kruiisilaeva pardal.



1.- 3. Veebruar 2013, laevakruiisi algus


Laevale jõudmisega läks kõik ladusasti. Kui protseduurid tehtud ja laevakaardid käes, läksime veel linna peale kõndima. Meid tabas paduvihm, läbi mille me pidime sadamasse kõndima. Saime poest mõned suured kilekotid, millest vihmakeebid meisterdasime ja vähemasti riided jäid kuivaks, jalanõud küll mitte.

Sydneyst väljasõit läks udu ja vihmasaju nahka, vaadata polnud seal midagi. Ka järgmised 2 merepäeva olid loodusjõudude tujukusest veidi häiritud. Mari oli päris tõsises merehaiguses, aga pidas siiski vapralt vastu. Õnneks olid vähemasti päevad päikeselised. Saime päevitada, kunstioksjonitel oma haridust täiendada (ja ohtrasti šampust juua – see ju oksjonitel tasuta saadaval), saunas käia, õhtul muidugi tavapärased kontserdid, šikk restoranikülastus ja muudki huvitavat. Spordiväljakuid on sel laeval paraku vähe.

Muide meie laev, Rhapsody of the Seas oli oma ehituse aastal 1996 maailma üks suurimaid kruiisilaevu, nüüdseks on ta jäänud oma .firma Royal Caribbeani laevastikus kõige väiksemaks. Aga suur on ta ikkagi, pardal koos töötajatega ikkagi 3000 inimest. Nagu öeldud, oli sportimsvõimalusi vähevõitu, aga teatrisaal ja kontserdid väga heal tasemel, toit super, hariduslikke ja ajaviitetegevusi arvukalt, kruiisidirektor Ricky Jamaikalt parim, keda oleme kunagi üldse näinud. Üldkokkuvõttes, leavaelu üle kurta pole põhjust.

4. Veebruar 2013, Noumea , Uus-Kaledoonia


Ootasime põnevusega oma laevareisi esimest maismaapäeva. Meie reisikaardile sai taas uus riik – Uus-Kaledoonia. Peasaar on uskumatult suur, ühest otsast teise oma 500 km. Saari on teisigi, aga elanikke ikkagi vaid 220 000. Maabusime kaubasadamas, bussidega viidi meid kesklinna, kus jätkasime juba ringiliikumist ratastel. Tegime mõned ringid kesklinnas, vahetasime raha, testisime kohalikku õlut. Järgnevalt sõitsime ratastel poolsaare tipus olevatesse randadesse, käisime ujumas. Vesi oli soe, aga snurkeldamiseks mitte piisavalt selge. Pealelõunal üritasime ka sisemaa poole sõita, aga tee muutus peagi kiirteeks, kus rattaga sõita pole lubatud. Kohalikud teed olid aga liialt ebatasased ja mägised. Nii piirdusime esialgu linnaelu jälgimisega.

Peagi sai linnapäev läbi. Õhtul jälgisime merd ja päikeseloojangut. Kahjuks ei paku see meri selliseid elus looduse jälgimise elamusi, nagu olime kogenud Mehhiko rannikul. Aga maailmameri on juba nii erinev oma piirkonniti.

5. Veebruar 2013, Mystery Island, Vanuatu


See oli minu jaoks selle laevareisi tipphetk. Väike saareke, ca 0,5 km pikk, asub ühe suurema saare naabruses, on aga ikka asustamata, sest on looduskaitse all. Tegemist on korallsaarega, kus kogu maapind koosneb vaid korallipurust, saare ümbruses on palju koralle ja kalu imeselges vees, eemal korallriff, mis töötab lainemurdjana.

Saarele oli tulnud naabersaarelt hulga kaupmehi, muusikuid ja muidu vaatlejaid. Saarel on isegi kohalik lennuväli, aga teed puuduvad täielikult. Nii ma sõitsingi rattaga sel saarel vaid 3 km, peamiselt pildistamise eesmärgil. Võrratu!!

Peaaegu kogu saare rannajoone ulatuses on kaunis liivarand (mis on tegelikult peen korallipuru), vesi kuni rifini mitte eriti sügav, väga selge ja seetõttu oli see parim paik maskiga veealuse maailma uurimiseks. Nii me olimegi praktiliselt kogu päeva vees ja nautisime koralle ning värvilisi kalu.

Pole ime, et ka Jaan Tätte pidas Vanuatut oma ümbermaailmareisi kõige nauditavamaks paigaks.

6. Veebruar 2013, Lifou, Loyalty island, Uus-Kaledoonia


Ka selle saare vetes lubati võrratuid sukeldumispaiku. Ilmselt on nad ka kusagil olemas, aga saar oli palju suurem ja nii me igale poole ei jõudnud.

Kuuma ilma trotsides läksime rattasõidule, et vähemasti saare põhjatipp võimaluste piires läbi uurida. Algul külade vahel oli päris huvitav sõita ja kohalikku elu jäädvustada. Oli ilusaid vaateid ja üks kena kirik kõrgel kaljunukil üsna sadama lähistel.

Meie rattaretk viis saare teisele kaldale, siis seiklesime jälle mõnes rannikukülas ja võtsime suuna kõrge pankranniku poole. Tee oli hea, liiklus peaaegu olematu, aga joogivett polnud kusagilt võtta ja see põhjustas enneaegse väsimise. Aga kohale jõudsime, ostsime kulla hinnaga joogivett ja kuulsime uudist, et saarele oli antud tsunamihoiatus. Inimesed olid veidi ärevil, mõned otsisid kõrgemaid kohti. Hiljem kuulsime, et ka laeval oli olnud ärevust palju. Oli ju laev ankrus üsna madalas lahes, kus laine oleks võinud ohtlik olla.

Kuna tagasitee sadama poole kulges ka üsna kõrgel, siis jätkasime sõitu. Kiriku juurde oli koondatud enamus laevaturiste ja ka kohalikke. Meie jõudsime kohale just siis, kui hoiatus tühistati. Tsunami jäi seekord tulemata. Käisime siis veel ujumas, poes ja kõrgel kiriku juures. Päev oli olnud väsitav, aga päris huvitav. Rattaga sõitsime 62 km.

7. Veebruar 2013, Vila, Vanuatu

Sel päeval tutvusime Vanuatu pealinnaga. 83-st saarest koosnev Vanuatu on Uus-Kaledooniast pindala poolest veidi väiksem, elanikke ikka 220 000 ringis. Kohalikke keeli pidavat seal olema üle saja, räägitavam keel on bislama, aga inglise ja prantsuse keelega saab ka tänavail ja turgudel hakkama.

Käisime ringi peatänaval, häid pilte saime turul, ujumiseks sõitsime linnast ca 10 km välja. Olid üsna ilusad rannad, aga mitte nii head kui Mystery saarel. Rannas oli palju mustanahalisi lapsi, kes kõik tahtsid valgete inimestega vees mürada. Algul oli see huvitav, hiljem muutus tüütavaks. Hiljem käisime veel üle mäeharja Laguuni ääres, ostsime poest rummi (vaid 8 dollarit tax free hind!) ja suure sagina ajal laeva minnes jäid need pudelid õnneks meie valdusesse (ei võetud kruiisi lõpuni hoiule). Väikesed dringid (Cuba Libre) aitasid luua suurepärase meeleolu ja see oli väga oluline.

8. Veebruar 2013, Isle of Pines, Uus-Kaledoonia


See oli meie kruiisi viimane saar ja kindlasti ka üks kauneimaid. Saarel on asustus hõre ja majandustegevus vähene. Turism tundub olulisim tegevusala olevat. Sõitu alustasime võlumetsas kulgeval teel, ilusas rannas veetsime snurgeldades aega, kus kaldast eemale ujudes sai ka koralle ja kalu imetleda. Liivaranna otstes olid aga kõrged korallidest moodustunud kaljunukid. Pilte sai jällegi palju tehtud.

Pealelõunal tegime paarikümne-kilomeetrise rattasõidu rannikuküladesse. Oli muidugi ilus ja huvitav. Enne laevale minekut algas üsna tõsine vihmasadu. Pääsesime küll varju alla, aga laevani tuli hiljem ikkagi jõuda. Saime märjaks ja hakkas päris külm. Nii sobis laevale jõudes hästi üks kuum saun. Ilusate muljetega olimegi lõpetamas kruiisi viimast maismaapäeva.

9. – 11. Veebruar 2013, laevareisi lõpp


Kruiisi lõpuni oli jäänud veel 2 merepäeva. Seegi aeg lendas kiiresti. Esimesel õhtul ja järgnenud ööl saime kõva tormi tunda. Laev rappus, kõikus ja mürtsus tugevasti. Ka järgmine päev oli veel tuuline, aga õnneks päikesepaisteline. Peale mõnusat hommikusööki võtsime basseini ääres päikeselt viimast, siis käisime tavakohaselt kunstioksjonitel, kus endiselt lahkesti šampust pakuti. Õhtune programm sisaldas pidulikku restoranieinet, tasemel kontserti ja igasuguseid pidustusi. Peeter käis ka karaokel jõudu katsumas, aga finalistide hulka teda ei arvatud.

Palju oli ka kohtumisi huvitavate inimestega, kellest eredaim on muidugi kruiisidirektor Ricky. Väga hea esituse pakkus kolmeliikmeline poistebänd, kes ka hiilgavalt laval liikusid. Selle bändi esilauljaga sattusime saunas kokku. Kuigi ta Eestit ei teadnud, tärkas temas huvi ja ta arvas, et suvise puhkusereisi ajal tahaks ta ka Eestis ära käia. Päris huvitav lugu.

Nüüd on käes viimane öö laevas. Lõpetan selle kirja ja püüan kiiresti uinuda. Äratus tuleb varajane, kella 6 paiku siseneme Sydney lahte ja seda tahaks näha.

Päeva jooksul tahavad Peeter ja Mari veel viimaseid ostusid teha, siis valmistume lõpuõhtuks ja pakime asjad. 12. veebruari hommikul asume teele lennates: Peeter ja Mari kodu poole, meie aga kaheks nädalaks Uus-Meremaale. Nii see on, et üks sündmus järgneb teisele.

Kirja pani selle jutu Rein 11. Veebruari esimesel tunnil.

Uued uudised tulevad juba Uus-Meremaalt
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Oct 1 2014 - Toronto Eesti Täienduskool Eesti Majas
Võtame vastu sooviavaldusi ...
Oct 3 2014 - Toronto
Special screening for EstDocs Shorts!

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus

Eesti Elu Eesti Hääl Eesti Päevaleht Eesti Rada
Meie Kodu Raadio Muusikamoos Peterburi Teataja Vaba Eesti Sõna