Rahva kollektiivne mälu (3)
Kultuur 03 Aug 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2007/17092_1_t.jpg
Evald Loosaar: Eesti mehe lugu. Kirjastus Varrak 2006. 502 lk.

Meie, kommunistliku rezhiimi eest põgenenud inimesed, armastame väita, et tunneme põhjalikult seda kuritegelikku süsteemi, selle koledusi ja laastavat toimet meie rahvale ning paljudele teistele rahvastele. Tõsi, kes meist ei mäletaks küüditamisi, arreteerimisi, hävituspataljonlaste veretöid, käitiste ja tehaste natsionaliseerimisi, inimeste vaevaga kogutud vara konfiskeerimist, töökate talunike kulakuteks tembeldamist, usuelu likvideerimise püüdeid. Kõik need sündmused on vajutanud meie hingedele nii ränga valupitseri, et me sageli ei mõtlegi sellele, et kõige selle kõrval on veel midagi, mis tõestab, et kommunistlik riigikord on vabaduses kasvanud inimesele vastuvõetamatu ka ilma nende otseste jõhkrusteta.

Vaimne terror ei ole kergem taluda kui füüsiline. Meie vabadussambad ja rahvuslikud monumendid lõhuti, ajaloodokumendid hävitati, väärtuslik kirjandus tükeldati ja põletati ning nende autorid kuulutati dekadentseiks. Seda kõike eesmärgiga hävitada rahva ajalooline mälu. Rahva teadvusest taheti minema pühkida vähimgi mälestus vabast demokraatlikust riigikorrast, et saavutada täielik kontroll oleviku ja selle kaudu ka tuleviku üle.

Poolsada aastat Nõukogude okupatsiooni selles valdkonnas mõningat ka saavutas, kuid kaugelt vähem loodetust. Leidus inimesi, kes riskides rangete karistustega pidasid päevikuid ja tegid käsikirjalisi ülestähendusi, lootmata neid iial trükis näha. Need olid mõeldud oma järglastele kinnituseks ja tõenduseks, et peale ajaloo ametliku versiooni on olemas veel teine ja tõeline. Oma ajaloolistest tõdedest hoidis rahvas haruldase visadusega kinni.

Üks selliseid ohutrotsijaid on Evald Loosaar, lihtne eesti talumees, kelle haridustee katkestasid rasked perekondlikud olud. Tema mälestused algavad ennesõjaaegse Eesti Vabariigi lõpuaastatega ja lõpevad autori surma-aastal 1979. Autori käekõrval võib lugeja kõndida läbi vabariigi likvideerimise, eriilmeliste okupatsiooniaastate, võitluste nii Saksa kui Nõukogude armees, Siberi orjalaagrite ja oma laastatud kodu taastamise. Tema pojapoja algatusel ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi vahendusel on need mälukillud nüüd avalikkusele kättesaadavad.

Evald Loosaar sündis 1910. aastal Petserimaal, kust pere hiljem kolis Võrumale Orava valda. Isa varase surma tõttu langesid talle 16aastaselt taluperemehe kohustused. Kui algas Teine maailmasõda, oli ta abielus ja kolme lapse isa. Eesti kaitseväeteenistus oli seljataga, koos oma kolme vennaga kuulus ta Kaitseliitu. Nõukogude vägede sissemarsiga Eestisse algas autori kannatustee, mida nüüd võime lugeda tagasihoidlikult, kuid mõjuvalt pealkirjastatuna kui „Eesti mehe lugu“. Just seda see on. Mitte ühe eesti mehe lugu, vaid EESTI MEHE LUGU. Selle tõsise ning ausameelse põllumehe saatusloos peegeldub kogu eesti talurahva poolesaja aasta traagika.

Jahmatamapaneva asjalikkusega, liigsete emotsioonideta kirjeldab autor 1940. aastal aset leidnud võimuvahetust ning selle mõjusid suhteliselt kõrvalises maakolkas. Osa tema talumaast, mida on pisut enam lubatud 30 hektarist, jagatakse uusmaasaajatele või juurdelõike korras popsidele ja väikekohapidajaile. Kiretult analüüsib ta viimaste käitumist nii maa saamisel kui selle tagastamisel, kui kord ning valitsus taas muutuvad. Sakslaste saabudes astub ta viibimatult värskeltformeeritud Omakaitsesse ning osaleb haaranguis, sest rinne on kodukohast üle käinud ning metsad on täis lõksu jäänud ning põgeneda püüdvaid punaväelasi. Vaatamata kommunistide hirmutegude tunnistajaks olemisele äratab vangistatud sõdurite mõttetu hukkamine sakslaste poolt temas tülgastust, sama kehtib üksikute omakaitselaste toorutsemise puhul kohalike kommunistide tabamisel. 1944. aastal läheb kaasa sakslaste üldmobilisatsiooniga, kuid rinde lagunedes ei siirdu sõjaväe koosseisus Saksamaale, vaid lahkub sõjaväest ja pöördub tagasi kodutallu, oma pere juurde. Veel samal sügisel mobiliseeritakse ta uuesti, seekord juba Punaarmeesse. Teeb läbi lahingud Saaremaal, kuid sõja lõppedes ei pääse koju, vaid suunatakse tööpataljoni, kust vabaneb alles pärast kaheaastast teenistust.

Sõjajärgsete aastate kirjeldus on süngeim ja ängistavaim osa mälestusist. Sõjast laastatud talu tükeldatakse jälle ning sellest võetakse osa loomi ning loomasööta. Küla rüüstavad Venemaalt tulnud kotipoiste parved, tegutsevad metsavennad, talunikke kurnatakse röövnormidega. Pannakse toime mõrvu ning muid vägivallaakte. Ning nagu poleks sellest kõigest küllalt, tuleb uus küüditamine.

Raske südamega otsustab vaevatud talumees astuda kolhoosi. Ka selles olukorras üritab ta talitada vastutustundega ning revisjonikomisjoni esimeheks valituna juhtida majandit õiglaselt. Peatselt saab selgeks sellise mõtteviisi lootusetus ja teda „päästabki“ sellest ametist arreteerimine. Omakaitsega haaranguis osalemine saab kiusliku naabrimehe pealekaebamise tõttu autorile saatuslikuks.

Pärast kuus aastat kestnud sunnitööd koju naastes ei paelu autorit enam armastatud talutöö, vaid ta asub elatist teenima ehitustööga. Vangilaagri kogemused on teinud temast vilunud müürsepa. Töötab selle ameti peal penisonieani ning siis asub oma kunagist kodu taastama, nokitsedes selle kallal elulõpuni.

On märkimisväärne, et sellised läbielamised pole muutnud autorit kibestunud inimeseks. Ta konstateerib oma mälestusi lõpetades, et üldkokkuvõttes on siiski rohkem häid inimesi kui halbu. Ja küsib mõtlikult: kas tõesti oli säärane hirmus aeg, julm inimeste tagakiusamine, vägivald ja terror? Vastaku sellele, kes oskab. Siinkirjutajal lubatagu piirduda lugupidamisega kadunud autori vastu ning lausuda koos teose toimetaja Mart Laariga: olgu see raamat mälestussambaks nii talle kui kõigile teistele vaikselt ja silmapaistmatult oma elu elanud Eesti meestele ja naistele, tänu kelle tööle ja pühendumisele jäi Eesti Eestiks ka kõige raskematel aegadel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus