Raha pärast tuleks küll! SLÕL (4)
Arvamus 01 Oct 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Janek Mäggi
www.sloleht.ee
Küsisin tuttavalt juudi perekonnalt, kuidas immigrandid majanduslikult Iisraelis hakkama saavad. Ta vastas nii: «Iisraelis on väga lihtne väike varandus teenida – tuleb siia tulla lihtsalt suure varandusega.»

Iisrael on üks väheseid riike, kus sisseränne toimub suures osas emotsionaalsetel-ideoloogilistel kaalutlustel. Juudid kutsuvad kõiki omasid kogu aeg koju. Osa läheb ka.

Umbes 14% eestlastest elab välismaal, peamiselt Venemaal (46 500), USAs (27 000) ja Kanadas (20 500) ning Rootsis (26 500), kokku hinnanguliselt 160 000 inimest. Kas me tahame, et nad tuleksid koju ja kas nad tahavad tulla?

Eestlaste ajalooline välisasurkond on olnud ka suurem. 1850ndatel aastatel alanud aktiivne väljaränne Vene impeeriumi avarustesse päädis sellega, 1920ndate aastate algul elas Venemaal üle 200 000 eestlase. Mindi täitsa vabatahtlikult ja innuga paremat elu otsima.

Motoorne rahutus on eestlasi (ja kõiki teisi rahvaid) vaevanud aastasadu – ikka tundub, et kuskil mujal on parem, ja võib-olla ongi, kuid väljarände peamine põhjus on tavaliselt majanduslik, vahel ka majandus-poliitiline.

USA suutis end rahvaarvult maailma kolmandaks riigiks võidelda peamiselt sellega, et tõotas sisserändajaile paremat lobi. Enamik maailma rikkuritest elabki USAs – immigrandid loovad alati rohkem väärtust kui pärismaalased – nad on innukamad, sundolukorras ja motiveeritumad.

President Toomas Hendrik Ilvese kutse väliseestlastele: «Tulge koju!», kõlas üllalt, idealistlikult. Kahjuks on vaid üksikuid täistööjõus inimesi, kes Eestisse tuleku peale võiks tõsiselt mõelda või mõtlevad. Kõige enam peaks kutsuma neid, kes on läinud 90ndatel. Neil on Eestile kõige rohkem anda.

Samas, Eestisse võib ju tulla, kuid presidendiks saab vaid üks mees korraga. Mis on Eestis sellist, mis vääriks kogu oma senise elu hülgamist ja sidemete läbilõikamist? Kes väliseestlasi peale presidendi siin veel ootab?

Keda me siis tegelikult ootame?

Eestis on tore käia, aga tegelikult ei oota Eestis turiste ega tagasipöörduvaid väliseestlasi mitte keegi – kui ärihuvidega isikud kõrvale jätta. Selles osas ei erine me ei Rootsist ega Inglismaast.

Soomlased ei tule Eestisse seepärast, et me ei kummarda neid enam. Sõimame vodkaturistideks. Põtradeks. Ja mis kõik veel, ikka veel. Kuigi nende hulgas on palju tarku ja viisakaid inimesi, on meie ühiskonna suhtumine neisse pigem põlglik.

Statistikanumbrid, mis räägivad soomlaste huvi kaotusest Eesti vastu, on põhjendatavad meie huvi kaotusega soomlaste vastu. Ega sellele sõbrale, kes sind väga näha ei taha, naljalt külla ei lähe ju.

Väliseestlastega on sama lugu. Neile on alati tundunud, et nad on paremad-targemad-ilusamad-edukamad kui meie – Nõukogude korra ajal elanud-sündinud-kasvanud kodueestlased. Ja mingi hetkeni tundus meile, kodueestlastele ka, et nad on justkui midagi saavutanud. Enam ei tundu.

Nüüd vabas maailmas elades tajume, et paadipõgenikud olid alateadvuses argpüksid ja nahahoidjad – 70 000 inimest kokku. Omamoodi reetmist oli nende äraminekus – kui lehmad jäid lauta karjuma ja vennad-õed taga nutma.

Ja siis kirjutasid nad 50ndatel oma ajalehtedes, et Vabaduse väljak on rohtu kasvanud ja seal karjatatakse kitsi! Välis-Eesti suhtumises oli halvakspanu siiajääjatesse – äkki nad on seal kõik punased?

Eesti – Välis-Eesti vanadekodu

Kodueestluse ja väliseestluse vahel on lõhe olnud kogu aeg. Kadedust ja vaenu. Silmakirjalikkust. Ma mõistan väga hästi neid väliseestlasi, kes on siiralt andnud oma panuse Eesti ülesehitusse, kuid nüüd tunnevad end hüljatuna. Nüüd on kodueestlastele saabunud aeg väliseestlastele koht kätte näidata ja neid tagasi reeta. Osa väliseestlasi on seda omal nahal kogenud.

Sest tegelikult valitseb Eestis arusaam, et me saame hakkama nendetagi, ja paremini. Nad ei räägi korralikku eesti keelt ja kes siia on tulnud, on kas väga vana (elu on elatud mitte Eestile, vaid uuele kodumaale) või ei ole välismaal oma eluga hakkama saanud. (Nagu ka soome-rootsi-taani pisisulidest «ärimehed», keda Eestis päris palju kohata võib.) See on pigem reegel, kui erand. Idealiste on ka, aga vähe.

Ega 30–45aastased inimesed praegu ka Eestist naljalt ära ei lähe ega tule ka tagasi. Nad on asukohariiki niivõrd tugevalt integreerunud, et elu muutmiseks pole vajadust ega motivatsiooni. Peale majandusheaolu on väga tähtis ka sotsiaalne võrgustik, mis hoiab meele virgena.

Kui aga tekib rahulolematus, minnakse mujale. Hiljuti oli Äripäev online’is uudis, et Inglismaa jäi möödunud aastal ilma 200 000 inimesest, kes olid USAsse, Kanadasse, Austraaliasse ja Hispaaniasse paremat elu otsima läinud. Suurbritannias peaks ju küll hää elu olema.

Eestisse muidugi majanduspõhjusel ei tulda – me oleme sama ksenofoobne ühiskond nagu Jaapangi, kes võõraid ligi ei lase. Meie erand on asjaolu, et oleme väike ja vaene (noh, suurt raha siin liigutada ei saa).

Eestisse võib mõni newyorklane osta suvila, kuid nagu Tallinnast Missossegi ükski «edukas» inimene naljalt elama ei koli. Ta ei leia seal rakendust ja igav hakkab, rääkimata sissetulekust. Pensionpõlve pidama ehk küll. Aga unistama peab, selles osas on presidendil õigus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus