Eesti Elu
Pulmad või peied? (9)
Eestlased Kanadas 26 Feb 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
See küsimus jäi kummitama nii mõndagi, kes kolmapäeva, 17. veebruari õhtul Tartu College’i saalis käis vaatamas videofilmi Eesti Draamateatri lavastusest „Eesti matus“, mille autoriks Andrus Kivirähk. Film on salvestatud 21. veebruaril 2008. Lavastajaks Priit Pedajas, osades mitmed tuntud Eesti Draamateatri näitlejad, pluss paar külalist. Lavateose kohta andis kommentaare esituse alguses ja lõpus Piret Noorhani, kes autori loomingut põhjalikult uurinud. Filmi näidati Tartu College’i Eesti Õppetöö Keskuse lahkel vahendusel.

Tüki iseloomustuseks tutvugem ehk kõigepealt Eesti Draamateatri kommentaaridega: Andrus Kivirähki näidend on ühe Eesti suguvõsa ja ühe kodutalu lugu. Matused on tänapäeval tihti ainuke koht, kus kõik sugulased kokku saavad. Elustuvad ühised mälestused ja lõkkele löövad vanad kired. Kes lõhub nüüd puud, kes võtab kartuli üles, kes korjab õunad? Mis saab siis, kui vanad enam ei suuda ja noored enam ei taha, aga töö tahab tegemist, sest aastasadu on eestlane end omal maal tööga tapnud? Mida arvata matustest, mis pulmadeks kipuvad kujunema?

Lavastuse kohta peab ütlema, et see oli meisterlik. Oskuslikult kehastatud tüübid, võrratu huumor. Vanaisa oskab suremiseks valida just sellise aja, et tütrepoja abiellumine langeb matusepäevaga kokku ja peielised avastavad (kivirähklikult karikeeritud) leinameeleolus pooleldi juhuslikult, et on põhjust ka noorpaarile õnne soovida. Nii juhtubki, et klaasi tõstes pole alati selge, kas juuakse terviseks või mälestuseks. Igale tegelasele see polegi tähtis. Peaasi, et on põhjust juua.

Pean tunnistama, et pole kaua aega nii südamest naerda saanud, kui seda lavastust videolt vaadates. Ometi jäi lahkudes midagi hinge kriipima. Kõik tegelased on veel praegu, neid ridu kirjutades, hästi ja elavalt meeles. Kõik peale ühe. Taban end küsimast: kuhu jäi autor? See, kelle kohta on öeldud, et talle on eesti asi tähtis. Et ta on eestluse suhtes küll kriitiline, kuid siiski selle eest väljas. Millist eestlast ta esindab – kas seda, kelle motoks on tammsaarelik „tee tööd ja palu Jumalat, küll siis tuleb ka armastus“; seda, kelle vanemad ja vennad jäid Siberi mulda ja kellest keegi härra Berendsen groteskselt mõjuva dzhentelmeni kasvatas; seda, kes vahetas alatasa naisi ja seadis alati nina õige konjunktuuri järgi; või seda, kes meeleldi oleks lasknud müüa vanavanemate säilinud majad ja sõitnud soojale maale valmivaid apelsine nuusutama?

Küsimusi tekib veelgi. Kuidas tõlgendada selle näidendi pealkirja? Kas seda tuleks inglise keelde tõlkida kui Estonian Funeral või Estonia’s Funeral? Pidi see kujutama eestilikku matust või Eesti ja eestluse matust? Vastan: autori meelest vist mõlemat, tegelikult aga mitte kumbagi. Eestlased sellisel moel matuseid ei pea ja nii kergesti ei hävi Eesti ega eestlus. Viimast julgen oletada kasvõi lihtsalt sellepärast, et olen elanud maal, kus koduaias kasvas apelsinipuu, mille valminud vilja lõhna ei saa võrreldagi poeriiulilt võetuga – ja et vaatamata sellele ihkab hing põhjamaisele maasikavälule. Metsmaasika lõhn on apelsini omast armsam ja kogu lugu.

Kivirähki tuntakse kui eesti parimat pilajat. Pilal on oma väärtus, mida ei tohi alahinnata. Kuid pilada ei tohiks lihtsalt pilamise enda pärast, igal pilajal peab olema mingi seisukoht. Kes pilab linnavurlesid, on tõenäoliselt tõsine talumees. Maarottide pilaja on kindlasti tubli randlane. Kui keegi pilab täiskarsklasi, võib arvata, et pilaja on kõvasti üle keskmise alkoholilembeline. Kes aga pilab korraga kõike ja kõiki, sellele pole ilmselt miski püha. Kui autoril puudub seisukoht, siis võib juhtuda, et ta ühel päeval saab lugejalt jalaga istekohta. Sellist võimalust peaks tõsiselt arvestama menukaimgi kirjanik.

Kahju, et seda suurepärast lavastust oli tulnud vaatama nii vähe inimesi. Olnuks huvitav pärast etendust nähtut-kuuldut omavahel läbi arutada ja erinevate arvamuste üle piike murda.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus