Prokuröri süüdistavad sõnad (4)
Eestlased Kanadas 14 Sep 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Reede, 7. septembri pärastlõunal toimus Eesti Maja kristallsaalis sarjas „Meel ja mälu“ loeng teemal „Surma mõistetud isamaa-armastuse eest“. Kõnelejaks oli endine EV riigiprokurör Heino Tõnismägi, kes samasisulist teemat käsitles äsjalõppenud Metsaülikoolis. Heino Tõnismägi on kriminoloog, kelle sulest 1998. aastal ilmus teos „Ülekohtu toimikud“. Möödunud aasta jaanuaris veel oma ametpostil olles lükkas ta ümber Wiesenthali keskuse väited Harry Männili kohta, keda süüdistati sõjakuritegudes. Ta süüdistas omakorda Wiesenthali keskust silmapaistva eestlase sihilikus ründamises.

Tõnismäe ettekande tuum oli lihtne ja selge: kommunismi kuritegudel ei tohi lasta ununeda. Natside üle mõisteti Nürnbergis kohut, kuid stalinismi Nürnberg on olemata. Tema referaadi eesmärk oli muuta nõukogude repressioon läbipaistvamaks. Oma kõnes lähtus ta mõningatest juhtmõtetest, mida üritan siinkohal kirja panna:

Surnud on vaid need, kes on unustatud.
Rahvast säilitatakse läbi tõe ja ta ajaloo.
Tõde ei tohi sõltuda sellest, keda ta teenib.
Ülekohut ei tohi põlistada.
Tuleviku võti on minevikus.
Kurjus tuleb iseendale tagasi. Ülekohus sünnitab ise enda hukutaja.

Kõneleja projekteeris ekraanile valguspiltide seeria teemal: surnud süüdistavad. Seda põhimõttel — parem üks kord vaadata kui kümme korda kuulata. Pildiseerias nägime paljusid riigimehi ja teisi avaliku elu tegelasi, alates Pätsi ja Laidoneriga, kes isamaa-armastuse tõttu represseeritud ja kelledest paljud nõukogude vanglates ja orjalaagreis hävisid. Fotodel olid nad näidatud oma rahuaegses hiilguses ja selle kõrval vangina — vaevatuina ja kurnatuina, kuid mitte alistunuina.

Pildigaleriid saatis lektor inimesi ja olukordi iseloomustavate kommentaaridega. Hea näitena Stalini julmast huumorist jutustas ta järgmist. Kui Stalin oli lasknud vangistada mitme oma lähema kaastöölise naised, kutsus ta mehed endale külla, öeldes: poisid, tulge minu juurde õhtusöögile, te ju kodus süüa ei saa — naised istuvad kinni. Kui keegi söandas küsida, et miks nad siis istuvad, vastas isake õpetlikult: las istuvad ja õpivad sõnakuulelikkust. Kui kord välja tulevad, on teil paremad naised.

Loengut kuulama tulnud peamiselt vanema generatsiooni inimestele ei pakkunud teema ehk midagi uut. Ettekanne oli rohkem emotsionaalne kui informatiivne. Kuid lektor tähendas veidi nukralt, et Eestis ei tunta sellise teema vastu enam piisavalt huvi. Tahetakse teada, mis eile juhtus ega mõisteta, miks sellseid vanu asju ikka ja jälle peab korrutama. Lektori ülalesitatud juhtmõtted annavad sellele vastuse.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus