Poliitikute president, mitte rahva valik (1)
Arvamus 09 Nov 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Praegu kehtiva korra kohaselt valib Eesti Vabariigi presidendi Riigikogu või valimiskogu, kuid 1992. aastal leidis presidendivalimiste esimene voor aset üheaegselt Riigikogu valimistega üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel salajase hääletamise teel. Eesti poliitiline klass, mis on rahvast peaaegu alati umbusaldanud (alates 1934. aasta riigipöördest kuni tänapäevani välja), on jätnud kodanikud ilma võimalusest valida president otse, aga näitamaks üles austust enda valijate vastu võiksid erakonnad anda Riigikogu valimiste eel vähemalt teada, keda nad kavatsevad presidendivalimistel toetada.

Terve mõistuse sündikaat: http://www.syndikaat.ee/news.p...


1992. aastal valiti Riigikogus presidendiks Lennart Meri, kes sai rahvahääletusel tunduvalt vähem hääli kui Arnold Rüütel. 2006. aastal valiti valimiskogus presidendiks Toomas Hendrik Ilves, kes sai Riigikogus ühe hääle vähem kui Ene Ergma, keda valimiskogus üles ei seatud. Viimased kosmeetilised muudatused valijameeste valimise korras on osa juba tavapäraseks saanud pidevast šlikerdamisest, millest oleks võimalik pääseda kui president valitaks otse rahva poolt, nagu see toimub enamikes sellistes Euroopa Liidu liikmesriikides, mille riigipeaks ei ole mõni monarh.

Möödunud kuul võttis meie president vaevaks hädaldada selle pärast, et "poliitik" on muutunud Eestis sõimusõnaks. "Üritagem rääkida tõsistest asjadest ilma populistliku suhtumiseta, et poliitkud on midagi halba," manitses ta üleolevalt.

Minu arvates on see hea, kui poliitikutesse suhtutakse umbusklikult, nende juttu kriitiliselt ja lubadustesse skeptiliselt. Selline suhtumine muudab immuunseks igasuguse jama suhtes, mida poliitikud üritavad meile pähe määrida. Aga tõsistest asjadest tuleb muidugi rääkida, näiteks presidendivalimistest.

Ainus tõsine vastuargument otsevalimiste korraldamisele on nende läbiviimise kulukus. Mart Nutt (Isamaa ja Res Publica Liit) väitis ühes hiljutises ETV Foorumi saates, et kui me eelistame jääda parlamentaarse riigimudeli juurde, siis ei ole mingit põhjust presidenti otse valida, kuid selline väide on üheaegselt nii elitistlik kui ka eksitav, et mitte öelda demagoogiline. Paljudes parlamentaarsetes riikides, sealhulgas paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides, kus presidendi roll ei ole suurem kui Eestis, valitakse president otse rahva poolt, sest see annab riigipeale suurema demokraatliku legitiimsuse.

Küsimus on seega järgmine: kui demokraatlikku riiki me tahame ja kas maksumaksjad on valmis selle eest tasuma?

Otsevalimiste läbiviimine (vajadusel kahes voorus -- kui ükski kandidaat ei saa esimeses absoluutset enamust, siis lähevad kaks enim hääli saanut edasi teise vooru) võib minna maksma umbes kümme krooni iga kodaniku pealt aastas. Võrdluseks, et praeguse presidendi, tema abikaasa, esindustalu jms. ülalpidamise ning tegevuse peale kulutatakse igal aastal ligi kuus korda rohkem raha.

Presidendi otsevalimist toetas 86% Foorumi vaatajaküsitlusele vastanutest ning ka kõik teised arvamusuuringud on näidanud, et seda soovib enamik Eesti kodanikest. Otsevalimiste vastu on aga erakonnad, mis tahavad säilitada presidendi sõltuvust endast, et sellest ei kujuneks tõeliselt iseseisvat ja sõltumatut institutsiooni, millele asunu võlgneb oma ametikoha valijate laiale ringile, mitte parteide tagatubades sõlmitud kokkulepetele ja sobingutele. Selliseid erakondasid võiks nimetada lausa demokraatia vaenlasteks, eliidiparteideks, mis sülitavad rahva tahtele.

Oleks kahtlemata parem, kui Eesti Vabariigi järgmiseks presidendiks saaks inimene, kes valitakse otse rahva poolt, kuid meie poliitilise klassi kerge arengupeetuse ja autoritaarsete kalduvuste tõttu (see on mitte teadlik solvang, vaid lihtsalt tõdemus) ei ole kahjuks mõeldav, et see võiks juhtuda juba järgmisel aastal. Seetõttu avaneb tavakodanike jaoks ainus võimalus sügisel toimuvaid presidendivalimisi oma häälega veel kuidagi mõjutada kevadistel Riigikogu valimistel. Selleks ongi vaja saada kõigepealt teada, keda erakonnad kavatsevad siis toetada.

Reformierakonda tuleb tunnustada selle eest, et nemad on oma eelistuse aegsasti välja öelnud ning võiksid võtta Riigikogu valimistel valimisloosungiks: valid liberaali, saad ka sotsi! Täpselt nagu mõnes tavalises kommertsreklaamis, milles lubatakse anda ühe toote või teenusega kaasa ka teine.

Aga mida peaksid tegema konservatiivid, kes ei toeta T.H. Ilvese jätkamist presidendina?

Hiljutine küsitlus näitas, et Ilvese valimist teiseks ametiajaks toetab ainult 16.4% Terve Mõistuse Sündikaadi lugejatest, 70.2% on selle vastu. Ühe teisal läbiviidud küsitluse kohaselt soovivad paljud konservatiivse maailmavaatega inimesed, et IRL tuleks presidendivalimistel välja oma kandidaadiga ja toetaks lõpuni seda oma kandidaati, isegi kui ta läbi ei lähe.

Kas on näha mingeid märke sellest, et IRL on valmis meid selles osas kuulama?

Ei ole. Kui reformierakondlane Tõnis Kõiv ütles juba mainitud telesaates, et "nii Reformierakonna jaoks kui ka IRLi jaoks on Toomas Hendrik Ilves täiesti sobilik president jätkamiseks", siis ei vaielnud Nutt talle vastu. Hiljem aga ütles, et IRL kavatseb tulla oma kandidaadiga välja alles pärast Riigikogu valimist ja selleks kandidaadiks "võib olla väga edukalt Toomas Hendrik Ilves". Ilvese toetamist ei välistanud ka keskerakondlane Evelyn Sepp, kelle hinnangul on Ilves olnud presidendina "üldjoontes väga tõhus".

Juhtivate erakondade hulgas valitseb seega pea täielik üksmeel. Kui peaks juhtuma, et Riigikogu järgmises koosseisus saab olema esindatud vaid neli erakonda, nagu ennustavad praegused arvamusküsitlused, siis võib vägagi kergesti minna nii, et Ilvese jätkamine presidendina kiidetakse Riigikogus heaks täielikus üksmeeles, ühegi vastaskandidaadita (kestvad ovatsioonid!). See sümboliseeriks iseenesest lausa suurepäraselt seda farssi, milleks demokraatia on Eestis poliitikute poolt muudetud.

Kas meie soovidega võib arvestada mõni väiksem erakond või ühendus?

2001. aastal käis erakondadeväline Konservatiivide Klubi mäletatavasti oma kandidaadina välja Matti Pätsi, kelle toetus oli kuu enne valimiskogu otsust arvamusküsitluste kohaselt rahva hulgas sama suur kui sotside kandidaadil Andres Tarandil, kuid nende mõlema kandidatuurid taandati enne kui asi päris tõsiseks läks. IRL tuli tookord valimiskogus välja Peeter Tulvistega, kes oli veel suvel rahva hulgas eelistatuim kandidaat, kuid kaotas kiiresti toetust pärast seda kui hakkas rääkima kodakondsuspoliitika lõdvendamisest. Valimiskogus jäi Tulviste seetõttu Rahvaliidu esitatud Arnold Rüütli ja Reformierakonna kandidaadi Toomas Savi järel alles kolmandaks ning teisest voorust väljus võitjana Rüütel, sest liberaalist presidenti konservatiivsed valijamehed siis ei soovinud.

2006. aastal võitis paduliberaal Ilves valimiskogus Rüütlit ju üksnes seetõttu, et lasi kütta ühiskonnas eelnevalt üles nn. "antikommunistliku" hüsteeria ning teha ameerikalikult räpast kampaaniat, kuritarvitades selleks isegi avalik-õiguslikku ringhäälingut. Hiljem on paljud teda toona tuliselt toetanud inimesed temas sügavalt pettunud, aga see on juba tagantjärele tarkus, mis ei maksa enam midagi.

Rahvaliit ilmselt enam Rüütli kandidatuuri ei esita, sest tema aeg on juba läbi ja töö tehtud. Võimalus, et Ilves saab endale mõne vastaskandidaadi näib olevat peaaegu olematu, sest tuleval aastal valitakse president tõenäoliselt ära juba Riigikogus ning valimiskoguni, kus otsustajate ring oleks vähemalt veidigi laiem, asi arvatavasti ei jõua. Aga parteibossid on rahul, sest nemad on saanud endale Ilvese näol hambutu hampelmani, kes võib küll vahepeal veidi klähvida, aga on üldiselt nende jaoks siiski väga ohutu ja mugav president.

Lootust silmapiiril pole. Võib ju unistada, et kui Ilves saab lõpuks ise aru sellest, et erakondade poolt ametisse pandud president ongi pelgalt esindusfiguur ega oma tegelikult isegi mingit mandaati poliitiliste avalduste tegemiseks (mõjub veidi naeruväärselt kui ta kritiseerib demokraatia puudumise eest näiteks Aljaksandr Lukašenkat, kes laseb küll survestada ajakirjandust ning kimbutada opositsiooni, kuid on Valgevene president siiski tänu sellele, et on saanud rahvalt mandaadi valimistel, mille puhul on esinenud küll rikkumisi, kuid millest on saanud võtta ikkagi osa ka mitmed tema suhtes kriitilised vastaskandidaadid), siis teeb ta lõpuks ettepaneku minna Eestis üle presidendi otsevalimisele, aga tõenäoliselt ei jätkuks tal nii "radikaalseks" ja "äärmuslikuks" sammuks lihtsalt julgust, isegi kui ta seda mõtet sisimas toetaks.

Ja nii jätkubki Eesti poliitilise süsteemi järk-järguline mandumine, mille eest me ei tohi MITTE MINGIL JUHUL pidada vastutavateks ega süüdistada poliitikuid, sest nemad on ju vaid "läbilõige rahvast", mis peegeldab "valijate tahet", nagu nad ise, eesotsas praeguse presidendiga, rõhutada armastavad, et õigustada sellega enda sigadusi. Ja kõik need, kes nendega ei nõustu, on ilveslaste totalitaarse liberalismi kaanonite kohaselt "populistid" ja "äärmuslased", kes ohustavad "demokraatlikke väärtusi". Mõni ime siis, et poliitikuid rahva hulgas ei austata.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus