Pilguheit nõukogude aja Eestile (6)
Eestlased Kanadas 22 Feb 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Arvo Valtoni humoreskide õhtu Tartu College’is

Laupäeval, 17. veebruaril astus publiku ette lugemisteater „Ilutuli“ oma järjekordse lavastusega. Seekord tutvustati viljaka Eesti kirjaniku Arvo Valtoni seniavaldamata loomingut. Lavastaja Aarne Vahtra teadustas lühikeses sissejuhatuses, et toimub maailma esietendus. Ta oli valinud 14 humoreski, mis Valton oli nõukogude aja 60-ndatel aastatel tellimise peale kirjutanud laval esitamiseks, spetsiaalselt Eino Baskini jaoks. Tollane tsensuur leidis need olevat poliitiliselt ebasobivad ja nii jäigi autori looming sahtlisse ootama paremaid aegu. Toronto publikul oli aga harukordne võimalus tutvuda nende keelatud viljadega. Ehkki nõukogude ajastu tekstid ja alltekstid on kaotanud kaasaegsuse ja nendes sisalduv huumor kaugevõitu, oli siiski huvitav heita pilk sellesse ajastusse.













Silmarõõmu pakkus Johannes Tanneri kunstinäitus — 11 erksatoonilist akrüülmaali tema viimaste aastate kunstiloomingust. Selle vastu tunti suurt huvi ja jagati kiitvaid kommentaare.

Lavakujunduses proovis oma kätt noor kunstiüliõpilane Eva Oja, kes oli lihtsatest asjadest kokku pannud leidliku kompositsiooni. Tagaseina tumedal foonil ilutses suurte valgete tähtedega Valtoni mõttetera „Nali on kellegi silmis ikka rumal“. Seintele oli paigutatud ka teisi Valtoni mõtteid. Valgustust suunas ja juhtis Peeter Piil.

Esinejate hulgas oli nii vanu tegijaid nagu Eerik Purje, Kaljo Anja, Laas Leivat ja Margus Tae kui ka noorema põlvkonna esindajaid nagu Liisa Soots, Merli Tamtik ja Mihkel Kree. Kaks viimast on pärit Eestist ning viibivad Torontos oma õpingute tõttu. Tore, et nad löövad kaasa meie kogukonna kultuurielus.

Lavastaja oli jaganud programmi kolme ossa. Esimene osa algas palaga „Korrektiivid“, mida luges Kaljo Anja. See oli sobivaks sissejuhatuseks järgnevale. Valton arutleb selles, mida tahaks, mida võiks ja mida tohib kirjutada ja kuidas seda rahvas võiks vastu võtta. Autori mõttepause täitis Mihkel Kree sobiva kehakeele ja zhestidega.

Väga nauditav oli humoresk „Mure“. Eerik Purje kehastus nõukogude ametnikuks, kelle poole pöörduti telefoni teel abi saamiseks. Dialoog nähtamatu abiotsijaga oli absurdne ja koomiline. Pika jutuajamise lõpptulemuseks oli, et inimene peab ise oma muredega toime tulema, sest niipea kui teine püüab aidata, võtab ta endale vastutuse ja see on ränk koorem. Purjel oli selles rollis hea võimalus oma näitlemisoskusega särada.

„Lohutaja“ osa mängis (mitte ei lugenud) Merli Tamtik. Ta on Toronto publikule tuttav Betti Alveri luuleõhtust ja ettekandest Tartu Ülikooli aastapäeval. Tema juurest otsisid nõu ja abi mitmesuguste hädade ja probleemidega inimesed. Mees, kelle naine ei olnud küllalt sõnakuulelik (Laas), mees, kes otsis omale naist (Margus), mees, kellel oli suur valu — maailmavalu (Kaljo) jne. Kõigile jagas „lohutaja“ mõttetut abi ning sobimatuid soovitusi. Valtoni tekst oli elav, koomiline, teravmeelne. Merli oli oma osas suurepärane ja terve ansambel jättis hea mulje.

Merli ja Laasi kahekõne „Lennukid“, milles ärritatud naine tahab kohtusse kaevata lendureid, kes lendavad üle tema maja ning häirivad kodu ja laste rahu. Pala oli humoorikas oma absurdsuses ja hästi esitatud.

Humoreskis „Kiviküsimus“ veeretas Eerik Purje laval suurt kivimürakat ühest kohast teise. See oli veider, samas masendav. Miks veeretad.... sest tahad elus midagi ära teha... Miks suurt kivi... sest tahad midagi suurt teha....

Järgmises pildis astus lavale naine plakatiga „Küll on hea elada“. See tekitab küsimusi, äratab ülemustes kahtlust, sest miks peaks keegi kuulutama, et tal on hea elada. On see pilkamine? Süsteemi mõnitamine? Pealegi pole tegu kooskõlastatud ametivõimudega? (Liisa ja Kaljo) Äratuntav alltekst, avalik ühiskonnakriitika. Valtonlik valus huumor nõukogude aja kohta.

Enne teise, muusikalise osa algust sai sõna prof. dr. Tiina Kirss, kes oli Tartust siia sõitnud, et olla peakõnelejaks 19. veebruaril toimuval Jaan Krossi mälestusõhtul. Ta tutvustas äsja ilmunud raamatut „Mälutunglad“ IV osa. Tiinal oli kaasas vaid üks eksemplar, suurem kogus olevat konteineriga teel Torontosse. Kolm varem ilmunud samanimelist kogumikku on saadaval lugejaile Tartu College Estonian Studies raamatukogust.

Meeleolumuusikat esitas Andres Tamm, lauldes tuntud ja uusi eesti laule ning saates end kitarril. Seitse üsna pikka laulu täitis mahuka osa õhtust. Oleks vast olnud efektiivsem kui see kava olnuks lühem ning esitatud sõnalise osaga vaheldumisi.

Programmi kolmanda osa mitmed humoorikad palad olid naiste emantsipatsioonist, vabadusest, naiste ja meeste vahelistest keerulistest suhetest. Eriti koomiline oli humoresk „Intervjuu“, kus ajakirjanik (Merli) tuli küsitlema meest (Laas), kellest oli saanud naine ja kes oli toime tulnud lapse sünnitamisega. Laas, pikkade blondide juustega, kirjus ürbis, nukk kaenlas, jättis päris koomilise mulje! „Hirmutis“ oli kurb-hale mehe ja naise vahekorra traagika. (Liisa ja Kaljo)

„Kuulutus“ oli kava lõpunumbriks, milles kaks dünaamilist etlejat (Eerik ja Laas) püüavad arusaamatust lahendada. Üks esindab võimu, teine otsib võimult abi. Mida teha olukorras, kui sinu kohta ilmub surmateade, aga ise oled veel elus. Dialoog oli vaimukas ja selle esitus nauditav.

„Ilutuli“ on lugemisteater. See nagu viitaks, et ettekantavad palad loetakse ette. Pealtvaatajaile aga avaldab rohkem muljet kui esinejail on tekstid peas, sest siis on rohkem võimalusi näitlemiseks ja laval liikumiseks. Tajusime ka seekord, et kui etleja ei pidanud silmadega teksti küljes rippuma, oli ettekanne mitmekordselt nauditavam. Tundus ka, et ebapiisav valgustus tegi mõnigi kord lugemise raskeks.

Saalis viibis grupp külalisi Eestist, kes tulid esinema Keelepäevale (18. veebr.). Aarne Vahtra kutsus ette hr. Jaak Villeri selgitama publikule Valtoni huumori tagamaid. Hr. Viller oli varem töötanud nii Vanemuise kui Estonia teatri direktorina ning kultuuriministri asetäitjana ja tundis okupeeritud Eesti 60-ndate aastate olukorda kultuurimaastikul. Siinsele publikule, kellest paljudel puudub isiklik kogemus nõukogude ajast, oli see seletus kindlasti vajalik. Võibolla oleks parem kui seda oleks tehtud enne etenduse algust.

Kõik programmis osalejad olid palju vaeva näinud, et lavastus teoks saaks. Selle eest neile publiku suur tänu ja kiitus. Kui vaid mõelda, et toimus ainult neli proovi, siis oli tulemus väga hea.

Mis mulje jäi lavastusest? Koduteel sellele tagasi mõeldes hakkas kummitama kujutluspilt nõukogude aja inimesest kui võrgus siplevast putukast, keda valvab suur ämblik, oodates parajat momenti ründamiseks. Ajastule omane inimsuhete traagika vajutas tugeva pitseri kogu õhtule. Humoreskid, mis olid omal ajal aktuaalsed, jäävad tänapäeva elule siiski väga kaugeks.

Enne etendust ja vaheaegadel oli saadaval tavapärane kohvi, kringel ning vein. Esinejatele, korraldajatele ja Eesti külalistele jätkus koosviibimine kõrvalruumis.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus