Piirilepingust (2)
Eestlased Eestis 24 Jan 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2014/01/41275_001_t.jpg
Margus Lepa FB

22. veebruaril 2005 avaldati üleriigilistes lehtedes intervjuu Vene Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšoviga, kes väitis, et Venemaa jaoks ei kehti 1920. aasta 2. veebruaril sõlmitud Tartu rahuleping juba aastast 1940.

Seega kõlas kõrge poliitiku suust Vene Föderatsiooni ametlik seisukoht, et nende jaoks on tühine ka rahulepingu artikkel 1: „Selle rahulepingu jõusse astumise päevast lõpeb lepinguosaliste vahel sõja seisukord." On muidugi tore, et seeläbi Venemaa tunnistas Eesti Vabariigi okupeerimist (sõjasolev riik ei saa ju ometi vabatahtlikult liituda teise sõdiva poolega!), kuid samas tähendas see, et Vabadussõda ei ole veel lõppenud, vaid jätkub, ning Venemaa kinnitab: rahu ei ole ametlikult kunagi sõlmitud! Olukorras, kus Eesti ja Vene arvamused isegi Vabadussõja lõppemise osas on nii erinevad, on piirilepingu sõlmimine mõeldamatu, sest sõlmitav leping võimaldaks ääretult erinevaid tõlgendusi. Nii on piirileping Venemaa ametlikku seisukohta arvestades vaid kahepoolne rindejoone mahamärkimine kaardil, mida võib olukorrale vastavalt teise poole kahjuks muuta. See ei haakuks aga Eesti Vabariigi ametliku seisukohaga, mille kohaselt piirilepet peetakse tegeliku riigipiiri mahamärkimiseks sõlmitud rahuaja välislepinguks.

Olen veendunud, et Eesti Vabariigile oleks kasulik võtta omaks Venemaa seisukoht: märkida hetkel maha Eesti Vabariigi territooriumile nihkunud rindejoon ning jätkata võitlust rindejoone õgvendamise nimel Eesti Vabariigi tegelike piirideni. Kindlasti ei ole aga võimalik kiirustades sõlmida piirilepingut seni, kuni pole selge isegi see, kas me oleme Vene Föderatsiooniga sõjas või mitte. Selline piirileping oleks Venemaa poolt vaadatuna võrreldav välislepinguga, mil nimeks kapitulatsiooniakt. Ja selle sõlmimiseks ei ole küll ühelgi „Eestil" õigust! Kuigi põhiseaduse rikkumise pretsedent on meil juba varasemast olemas. 16. aprillil 2003 kirjutati Ateenas alla Euroopa Liiduga ühinemise lepingule.

Eesti Vabariiki esindasid selle toimingu juures president Arnold Rüütel ja välisminister Kristiina Ojuland. Allakirjutamise näol oli tegemist põhiseaduse §123 lõike 1 rikkumisega, sest Eesti Vabariigi põhiseadust selleks hetkeks veel muudetud ei olnud ning põhiseaduse muutmine oli allakirjutamise lubamise vältimatu eeltingimus. Ja täna soovitakse korda saata uus põhiseaduse rikkumine!

Heiki Kortspärn oma ulmejutus „Aatemehe poliitilised unenäod", mis on kuulatav Nõmme Raadio meediapangas, tõi välja idee kuulutada kapitulatsiooniaktile alla kirjutanud ja sellega seotud inimesed lindpriideks. (Vt ka: Heiki Kortspärn „Eestimaa punased piiripostid", Kn 12.6.2013.) On ka teine võimalus: pärast allakirjutamist hävitada kõik Vene poolt solvata võivad Vabadussõja ausambad, selle sõjaga seotud kirjandus, filmid jm säilikud. Ning kindlasti buldooseriga üle käia Julius Kuperjanovi haud! On ka kolmas võimalus, mida ma tänasest „Eestist" küll eriti ei usu: jääda väärikaks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus