Peeter Sepp — In Memoriam (1)
In Memoriam 14 Mar 2008 Andres RaudseppEWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2008/03/19311_1_t.jpg
Peeter Sepp lahkus 22. mail 2007 kodumaal. Tema leinatalitusest sünnilinnas Kuressaares võtsid osa omaksed ja kohalikud sõbrad, aga kaugele jäid endised tegevuskaaslased Kanadas.

Selletõttu toimubki kolmapäeval, 26. märtsil Tartu College’is kell 7 õ. Peeter Sepa elu tähistamise õhtu, iseloomustamaks saavutusi ja hetki, mis vanu sõpru on Peetriga sidunud. Veelkord on võimalik kaasa elada ka Peetri graafilistele kujunditele, mille väljapanek peegeldab tema panust eestlusele. Sealt tuleneb ka koosviibimise nimetus –,,estograafia“.

Peeter omas sujuvat, pingutamatut suhtlemisvaistu, mis viis teda kokku inimestega, kellel kõigil on Peetrist jutustada oma lugu; ka sellest, kuidas ta oskas teisi vaimustada kõigest, millest ta ise oli vaimustatud.

Tema esimeseks vaimustuseks oli Saaremaa. Räägitakse, et saartel sündinuil on avaram mõtlemisviis, kuna nad näevad kaugemale – üle mere, kus ees pole mägesid ega laasi. Meri jäi Peetri sõbraks ka põgenemisteel, kui ta 9-aastasena jõudis vanemate ja kahe vanema vennaga Rootsi randa. Suurem osa tema elust kulges Kanadas, kus ta pärast Toronto ülikooli arhitektuuriosakonna lõpetamist 1965. a. hakkas tegelema oma kutsumusega.

Peetri teine vaimustus oli dzhässmuusika, millest ilmusid tema üliõpilaspõlves arvustused ja kommentaarid ajalehes Varsity rubriigis ,,PS on Jazz“.

Tema peamiseks vaimustuseks olid siiski kunstilise disaini võimalused. Ülikooli aastaraamatu ,,Torontonensis” kunstilise peakujundajana aastail 1962 – 64 tekitas ta ülikooli ringkondades pinget ja ärevust, kui suunas disaini võimalused loomingulisele ääremaale.

Oma elu jooksul tegeles Peeter eriti silmapaistvalt rakenduskunstiga, õpetamise ja loova kommunikatsiooniga. Selle kõrval ei saa ülehinnata tema tööpanust kultuuriasutustes.

Peetri töö rakenduskunstnikuna pakub kirevat loetelu: tootedisain arvutifirmadele, mööblivalmistajatele ja arhitektidele; sisekujundus eraklientidele ning kultuuriürituste reklaamikampaaniad.

Siinsed eestlased mäletavad veel Peetri kujundatud ESTO 84 kuulutusplakatit, mida trükiti mitusada eksemplari ja mis ilutsesid Toronto jaamades.

Ka eestlased hindasid Peetri raamatukujundaja võimeid (korporatsioon Sakala, Felix Oinase, Arved Viirlaiu ja Mati Undi Torontos väljaantud teosed). Ta oli ka kultuuriajakirja Mana kunstiline kujundaja. Nooremas eas kavandas ta eesti üliõpilaste lendlehti ja plakateid ning hiljem RVN-i voldiku ,,Do you know Estonia”, mis oli mitu aastat kasutusel rahvusliku välisvõitluse abinõuna. Ta osales ka Kotkajärve Metsaülikooli loomise toimkonnas ja valmistas selle unustamatu logo. Metsaülikoolis oli ta kunsti huviringi jt loovate ringide juhendaja.

Samas osales Peeter mitmes teises eesti loomingulises rühmituses ja organisatsioonis nagu Eesti Kunstide Keskus, Seitse Kunsti ja Looming, 1981, mille albumis leidub kõige arvukamalt Peetri humoristlikke joonistusi ja mõttekilde. Peeter leidis rohkesti võimalusi noorematega suhtlemiseks, sh korporatsioonis Sakala, kus ta oli kunagi ka konvendi esimees.

Kõige tähelepanuväärsem oli Peetri tegevus Kanada kultuuriasutustes. Ontario Arts Council’i ametikoht nimega ,,Visual Arts Officer” viis teda Ontario kultuuripoliitika arengu juurde, kus ta juhendas provintsi kujutava kunsti toetusfondi osakonda.

Töötades aastail 1977-79 Ottawas Public Works Canada disaini integratsiooni juhatajana oli tal teeneid riigipoolsetes eelarvelistes eraldistes kunsti ja arhitektuuri integreerimiseks. Aastail 1979-81 oli Peeter Sepp Kanada Riikliku Kunstimuuseumi arhitektuuriline nõuandja.

1981-84 juhendas ta Torontos ühisloomingu ülemaailmsete projektide teostamist ja dokumentatsiooni ning hiljem 40 avaliku galerii ühingut. Globaalses plaanis osales ta iga kahe aasta järel toimuval rahvusvahelisel näitusel, mille keskpunkt on Veneetsia.

Tema pühendumus südamelähedasele õpetajatööle leidis väljundi osaluses multifilmide loomisel. Ta juhendas pikki aastaid Toronto ülikooli ,,Hart House Film Board’i“ filmikooli ning korraldas seminare ja projekte erinevates õppeasutustes.

Viis aastat tagasi hakkasid süvenema Peetri kontaktid kodumaaga. Ta oli Kuressaare ametikoolis lõputööde eksamikomisjoni liige ja viimastel aastatel õppejõud.

Enne Eestisse siirdumist aitas ta koos abikaasa Anuga kaasa Eesti Etnograafia Ringi taaselustamisele ja tutvustas eestlaste maausu ja loodusjõu põhimõtteid. Ta kujundas veel ajakirja „Etnofuturist“ ja maausu käsiraamatu.

Peeter Seppa on mainitud Time Magazine’is, Globe and Maili’is ja Artmagazine’i veergudel.

Kohtume kanadalastega, kes tunnevad tema nime. Eestlastele on ta nimi ikka südamelähedane, sest ta on jäävalt meie ,,estograafik“.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus