Peaminister Andrus Ansip: globaalne eestlus on suur rikkus (2)
Arvamus 17 Aug 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Toimetusel avanes 31. juulil erakordne võimalus teha intervjuu Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipiga tema kohtumise eel Toronto eestlastega. Ehkki aeg „piitsutas tagant“, jätkus peaministril head tahet ja kannatust küsimustele vastamiseks, mille eest oleme talle väga tänulikud.

13. juulil möödus 100 päeva Teie juhitava valitsuse tegevusest. Olete imeliselt toime tulnud kõige keerukamate ülesannete lahendamisega ja selle eest pälvinud rahva kõrge tunnustuse ja usalduse. Eesti Päevaleht täpsustab, et valitsus on tegutsenud mitte ainult 100 päeva, vaid ka ööd, sest pronksöö jättis Eesti poliitikasse oma sügava jälje. Kas pidada positiivseks või negatiivseks selle tulemusena pinnalekerkinud lõhet muulaste ja eestlaste vahel?

Küsimus on ju selles, kas Eestis maksab Eesti Riigikogu ja valitsuse või Kremli tahe. Valitsusena tegime pronkssõdurit teisaldades seda, mida pidasime Eesti seisukohalt vajalikuks.

Lõhe eestlaste ja muulaste vahel on alati eksisteerinud. Selle pinnalekerkimise tulemust pean positiivseks. Eestlased on hakanud oma riigist rohkem hoolima, nad armastavad oma riiki rohkem. See on avaldanud mõju ka naaberriikidele.

Külmast ilmast hoolimata avaldasid tuhanded lätlased ja leedulased Eestile oma solidaarsust. Ka 75% soomlastest toetas Eesti valitsuse tegevust. Seega – oma riigi tunnetus on kindlasti praegu enam täheldatav kui enne aprillimässu. Muidugi tuleb kahetseda, et me ei suutnud vägivalda ära hoida.

Kas paljukurdetud integratsiooni krahh on Teie arvates reaalsus või opositisoonipoliitikute ja venelaste poolt ülespuhutud müüt? Kas see on sundinud valitsust korrigeerima oma senist poliitikat ja tegema mingeid mööndusi?

Äike lööb ikka õhu klaariks, praegu on ka Eestis selgust rohkem kui enne aprillimässu. Integratsioonikrahhist pole siiski põhjust rääkida, sest integratsiooniprotsess jätkub. Ma ei pea Eestis elavaid venelasi tervikuna vastutavaks vägivalla eest, mis leidis aset aprilli lõpus. Minu arvates soovib enamus Eestis elavatest venelastest omada väga suurt distantsi sellest vägivallast. Elu läheb edasi. Ma ei taha ka järeldada ülearu palju avaliku arvamuse uuringutest. On hea, et nüüdseks on väga paljud mõistnud, et Eestis korraldavad elu Riigikogu ja vabariigi valitsus ja et Eesti pole enam liiduvabariik. Vastupidi – Eesti on iseseisev vaba riik. Seda on mõistnud ka paljud Eestis elavad venelased. On tähelepanuväärne, et kui näiteks 2006. aasta detsembris oli Reformierakonna (partei, mille esimees on Andrus Ansip – toim.) toetus 6%, siis juunis juba 17%.

Kuidas hindate suhteid tänase, Eesti vastu üsna sõjakalt häälestatud Venemaaga?

Eesti on huvitatud heanaaberlikest pragmaatilistest suhetest kõigi riikide ja naaberriikidega, sealhulgas ka Venemaaga. Selleks peab olema head tahet. Paraku näeme, et Venemaa kasutab alati võimalust rünnata Eestit, ja mingit soovi omada heanaaberlikke suhteid Eestiga, pole praegu näha. Aga raske on praegu üldse leida riiki, kellel on Venemaaga head suhted. Märgatav on Moskva agressiivsus suhetes teiste riikidega. Arengutest, pigem küll taandarengutest rääkides võib öelda, et Venemaa eemaldub järjest enam demokraatiast ja ajakirjanduse vabadusest. Märgatav on võimu koondumine Kremlisse ja võimuahnus. Kui alles kolm aastat tagasi oli riigi osatähtsus majanduses 50%, siis praegu juba 70%. Vabaturumajandusest ja demokraatiast nagu Ameerikas ja Euroopas me seda mõistame, Venemaa puhul rääkida ei saa.

Milline kohtumine välismaa poliitikutega on Teid kõige enam isiklikult mõjutanud ja milline Eestile kõige suuremat kasu toonud?

Kõik kohtumised on olnud omamoodi huvitavad. Palju on andnud kohtumised Suurbritannia endise peaministri Tony Blairiga, tema visiit Eestisse oli väga mälestusväärne ja oluline nii Eestile kui Euroopa Liidule ning andis väga selge tõuke finantsperspektiivi osas aastateks 2007–2013. Tony Blairiga olen kohtunud palju kordi, kuna istusime Euroopa Liidu tippkohtumistel kõrvuti. Väga meeldejääv oli kohtumine USA presidendi George W. Bushiga. Tegemist oli ajaloolise sündmusega, kuna see oli esimene ametisoleva USA presidendi visiit Eestisse. Seda enam, et Eesti välis- ja julgeolekupoliitika nurgakiviks on head suhted USA-ga. Viimane on ju Eestit toetanud läbi aastakümnete alates 1918. aastast saadik ja hiljem, okupatsiooniaastate vältel mittetunnustamise poliitka kaudu. Ühendriikide toetusel oli suur mõju vene vägede väljaviimisele Eestist, see sai teoks tänu USA survele. Tunneme seda toetust praegugi, ka aprillimässu ajal, mil Eestile avaldasid toetust nii USA kui Euroopa Liit. Tõstaksin ka esile kohtumist praeguse Iisraeli presidendi Simon Peresega, kes viibis Eestis vahetult pärast aprillisündmusi Tallinna sünagoogi avamisel. Ta otsustas tulla ja sellega väljendada oma toetust Eestile, mis tegi sellest visiidist ühe erakordse sündmuse. Mõjuv oli ka kohtumine Afganistani presidendi Hamid Karzayga ja paljude teiste riigijuhtide ja poliitikutega.

Toimetusel on pilt NATO tippkohtumisest, kus Te parajasti vestlete Kanada peaministri Stephen Harperiga.

Jah, kohtusime Stephen Harperiga. Eesti polnud talle sugugi tundmatu maa. Oli võimalus temaga pikemalt vestelda. Peaminister Harper mainis muuhulgas, et tema valitsuses on eesti päritoluga minister.

Eesti ja välismissioonid. Eesti sõjaväelased on pälvinud üksnes kiidusõnu oma professionaalse ja kohusetundliku tegutsemise eest Afganistanis ja Iraagis. Siit kaugelt vaadates jääb aga mulje, et mitte kogu rahvas ei toeta Eesti osalemist nendes ohtlikes sõjakolletes. Kuidas veenda neid kahtlejaid välismissioonide möödapääsmatus vajalikkuses?

Valdav enamus saab suurepäraselt aru, miks meie riigil on oluline osaleda rahvusvahelistel missioonidel. Lisaks mainituile ka Kosovos ja Bosnia-Hertsegoviinas. Oleme elanud autoritaarse rezhiimi tingimustes – ilma demokraatiata, oodates valget laeva. Oleme saanud palju abi oma partneritelt. Eesti on praegu tugev ja võimeline aitama teisi riike, see on meie riigi ja rahva moraalne kohustus. Siis on meil ka moraalne õigus loota, et häda korral aidatakse meidki. Peame olema solidaarsed ja pidama meeles, et teisi aidates tõstame ka oma riigi mainet.

Aprillisündmuste taustal ilmusid Põhja-Ameerika meedias mõned arvamusartiklid (Pat Buchananilt ja teistelt), milles seati kahtluse alla Washingtoni valmisolek kaitsta „strateegiliselt ja poliitiliselt ebaolulisi“ Balti riike, ehkki NATO alusdokumendi par. 5 seda ette näeb. Kas Eesti kaitsekontseptsioon arvestab sellise võimalusega?

Mina ei nimetaks Eestit strateegiliselt ebaoluliseks riigiks. Vastupidi – Eesti ja teised Balti riigid on olulised. Pole põhjust ka kahelda, selles, et NATO alusleppe paragrahv 5 (rünne ühe liikmesriigi vastu on rünne kõigi vastu – toim.) võiks kaotada maksvuse. Pole põhjust olla umbusklik NATO suhtes. Meie täidame endale võetud kohustusi ja loodame, et ka NATO täidab oma kohustused. Aastaks 2010 suudame kaitseotstarbeks eraldada 2% sisemajanduse koguproduktist, nagu oleme lubanud. Samas – loomulikult suurendame ka oma kaitsevõimet. Ega me ainult teistele ei saa loota, peame kindlasti vastu pidama. Siiski ei näe ma praegu mingit otsest sõjalist ohtu Eesti vastu. See pole reaalne.

On öeldud, et eestlased võõrsil võiksid kollektiivselt moodustada võimsa potentsiaali kodumaa arengu hüvanguks. Mida saaksime selle nimel siin Kanadas konkreetselt teha?

Globaalne eestlus on suur rikkus. Eestlased väljaspool Eestit on teinud meie riigi heaks rohkem, kui keegi võinuks arvata ja loota. Tänu väljaspool Eestit viibinud eestlastele oli võimalik Eesti Vabariigi taastamine õigusliku järjepidavuse alusel. Me peaksime kindlasti rohkem tegema koostööd – nii kodumaal kui väljaspool elavad eestlased. Kanada eestlased on teinud Eesti heaks väga palju, tänu neile ja tänu Jõekäärule on Eestil väga hea president Toomas Hendrik Ilves; tänu neile on peaministril väga hea välisnõunik Küllike Sillaste-Elling.

Kõik eestlased peavad tundma, et Eesti on nende kodu, kuhu nad võivad alati tagasi pöörduda ja kus nad on alati oodatud. Eesti on eestlaste kodumaa.

Olete elukutselt keemik. Kas igatsete mõnikord peaministri vastutusrikka töölaua tagant lahkuda, et astuda näiteks keemialaborisse ja seal vaikselt tegelda mõne põneva uurimisteemaga?

Vaevalt minust enam keemikut saab. Ehkki see, mis on kord õpitud, jääb kuni surmani. Teadmine, et mitte millestki ei saa mitte midagi ja millestki saab alati midagi – jääb kuni elu lõpuni. Ma ei pea praegu plaane poliitikast lahkuda. Poliitiline areng on nii paljusid väljakutseid pakkuv, ei tahaks sellest loobuda.

Kuidas kulges Teie puhkus Kanadas? Millised muljed jäid Teie perekonnale Kanadast ja siinsetest eestlastest?

Muljed on väga head. Puhkuse nädala veetsime Gravenhurstis abikaasa sugulaste juures. Kohtusime seal teistegi sugulastega. Taasnägemise rõõm oli suur. Oleme viimastel aastatel sageli kohtunud, isegi Cancunis (Mehhikos – toim.) ja kodumaal. Viibisime ka Ottawas. Tütrele Liisale jättis suure elamuse Rideau kanal. Kuid käisime ka tsivilisatsioonimuuseumis ja tutvusime teiste vaatamisväärsustega. Niagara oli endisel kohal. Vapustavaks elamuseks oli meie tütrele laevasõit – peaaegu joa alla. Kõik on olnud suurepärane. Unustamatud muljed jäid meile Jõekääru laagrist, mida külastasime ootamatult ja juhuslikult. Sattusime sinna täpselt laagri noorte kontserdi ajaks. Oli erakordne jälgida, kuidas 50 noort laulsid ja tegid näitemängu eesti keeles.

Suur tänu Teile, hr. peaminister Andrus Ansip!

Küsis: Elle Puusaag
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus