Paul Moore pöördumine kaasmaalaste poole (1)
Arvamus 05 Jul 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Armsad kaasmaalased,

palun tutvunege minu ja minu Ühendriikides elunevate sõprade murega (vt. lisatud dokumenti) meie ühise kodumaa oleviku ja tuleviku pärast. Kas poleks aeg lõpetada ikka üha jatkuv Vene Anastus-Okupatsioon Eestis?

Lugupidamisega
Paul Moore.


11.juuli 2009

Anastus-Okupatsioon
Eesti territooriumi viimiseks Venemaa koosseisu.

On ülim aeg tutvustada seda dokumenti, millega kooskõlas on Eestis reformeeritud Nõukogude okupatsiooni ning kuidas ja millisel eesmärgil uuendatud süsteem toimib.

N.-Liidu ajal paljud lootsid okupatsiooni õiglast lõppemist, aga tuli suur pettumus, mida alljärgnevalt tutvustatakse.

Tänapäeval Eesti olemasolu sõltub palju sellest, kas Lääneriigid vajavad oma strateegilises

süsteemis Baltimere Idakallast. Selles asjas on tarvis tegutseda, sest Eesti rahva väljasuretamine Vene Impeeriumi sala-sõltuvuses läheb kiirenevas tempos ning seepärast on tarvis seda selgitada asjaosalistele. Eestis võimul olev administratsioon on levitanud väärteavet nagu ei oleks Nõukogude Liit esitanud mingeid tingimusi Eesti iseseisvumise kohta. See väide on väär. Eesti ei olegi õiguslik-järjepidevalt iseseisvunud ning teiseks, Venemaalt antud tingimuste täitmine loob ettevalmistava ajajärgu lõplikuks Eesti territooriumi liidendamiseks Venemaa koosseisu.

Otstarbekas on teadvustada laiemale publikule tegelikku olukorda, selleks et mitte jätta rahvast eksiarvamuse ohvriks ja ühtlasi valmistuda seni lahendamata probleemidega sobival hetkel ja viisil esile tulema.

Maailma avalikkus näib uskuvat nagu oleks Eesti alates 1991. aasta augustist iseseisev ja suverääne riik.

Eestis valitsev salakommunistlik võim on pimestanud eesti rahvast oma kodumaal ja ka Välis-Eestis, nii et N.-Vene ( edaspidi Vene) jatkuvat salaokupatsiooni on sageli nimetatud vabaduseks, demokraatiaks ja iseseisvuseks. Vene pool väidab üha, üha, et Baltikumis ei ole olnud Vene okupatsiooni. Selle seisukoha vastu oli Lääs kuni Vene perestroikani, aga kuna baltlased ise ei ole seda okupatsiooni küllaldaselt kritiseerinud, siis lõpuks on Lääs nõustunud tunnistama okupeeritud Balti riike iseseisvateks.

Iseseisvuse mõistet on kasutatud varematelgi aegadel reaalse sõltuvuse varjamiseks. Seda on rõhutanud ka Vene esindaja juba 1938. aastal Rahvaste Liidus. Nõukogude delegaat ütles: „Peab olema selge, et Rahvaste Liit ei kavatse muuta oma suhtumist niisugusel juhul, kus teise rahva territooriumi otsene vallutamine ja liidendamine või ka juhul kui on maskeeritult üles upitatud “”rahvuslik” nukuvalitsus, mis väidetavalt on iseseisev aga reaalselt vaid üks võõra sissetungija agentuuri kattevari”.

( The Soviet delegate declared: „It must be clare that the League of Nation has no intention of changing its attitude, whether to the direct seizure and annexation of other people’s territory, or to those cases where such annexations are camouflaged by the setting-up of puppet ‘national’ governments, allegedly independent, but in reality serving merely as a screen for, and an agency of, the foreign invader”. New York Law School -NYLS, 1985, vol. 6, p.390.)

Võib kohata sageli inimesi nii kodu-kui ka välismaal, kes usuvad seda valet iseseisvusest enam-vähem niisama visalt nagu usutakse NSVL-i poliitilismajanduslikku ‘krahhi’, mis tegelikult oli salakaval operatsioon positsioonide korrastamiseks ja tegutsemismeetodi uuendamiseks, ajakohastamiseks. See oli Maailma Revolutsiooni taktikalis-strateegiline manööver, mis oli etteplaanitsetud aastakümneid.

Olgu siin-juures vihjatud Dr. Joseph D. Douglass’i raamatule –,,Red Cocaine”, kus kaanetekstis on kirjutatud: „…orkestreeritud “muudatused” 1989-91olid leiutanud selleks, et maailma hüpnotiseerida ja siis panna uskuma nagu oleks Maailma Revolutsioon kokku varisenud”.

(“…the orchestrated ‘changes’ of 1989-91, which were devised to mesmerize and mislead the world into believing that the World Revolution had collapsed”.)

Dr. Douglass on üks maailma juhtivaid kommunismianalüütikuid.

Aastal 1990 ja nimelt Tartu rahulepingu 70.-nda aastapäeva puhul deklareeris ENSV Ülemnõukogu (ÜN), mis oli ju Moskva käepikendus Eestis, et ,,Eesti Vabariigi järjepidevusele põhinev demokraatlik omariiklus on tänapäevani eesti rahva vaieldamatu paleus”. Loomulikult oli see avaldus tehtud Moskvaga kooskõlastatult, siiski rahvas lootis ja kommunistide propaganda lubas ka, et vene okupandid lahkuvad ja nõukogude nomenklatuuri saab sundida tagasi astuma. 12. märtsil 1990.a. toimusid Eesti Kongressi valimised, kus delegaadid ja saadikud tõotasid järgida õiguslikku järjepidevust Eesti omariikluse taastamisel ning välis-eestlasedki osalesid ja lootsid õiglast lahendust.

30. märtsil 1990.aastal Eesti NSV ÜN võttis vastu otsuse, kus kinnitati:,,Eesti Vabariigi okupeerimine N. Liidu poolt 17. juunil 1940.a. ei ole katkestanud EV olemasolu de iure.” Veelgi enam, ÜN tunnistas ,,NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikkust Eestis, selle kehtestamise momendist alates” ning ,,kuulutas välja EV taastamise (restitutio ad integrum)”. Kuulutati välja üleminekuperiood, mis ,,…lõpeb EV põhiseaduslike riigiorganite moodustamisega”. Kommunistid ja nende sala-agentuur lubas taastada Eesti riiki nii õigustäiuslikult, et midagi enamat ei jäänudki soovida. Nii mesimagusad lubadused tekitasid kahtlusi, aga kogu võim oli

nõukogude aktivistide valduses ja nad summutasid iga kahtluse, seda mõnikord välismaiste uudiste kaasabil.

Ajal, kui Moskvas toimusid kuulsad tankimanöövrid, mida tegelikult oli lavastatud propaganda huvides ja nimetati riigipöördekatseks, tehti Eesti NSV poliitikas täispööre Venemaa kasuks. Eesti ÜN oli küll tunnistanud okupeeritud Eestit de jure, aga 20. augustil 1991. aastal võeti vastu otsus riiklikust iseseisvusest nõnda, et ei kahjustaks Venemaa huvisid. See otsus ilmus ajalehes ,Päevaleht’, 21.aug. 1991 ja on siin ülalpool esitatud.

Lühike analüüs Eesti NSV ÜN otsusest.

P 1. Eesti NS Vabariigi iseseisvuse kinnitamine (EV nime all) oli loomulikult uuele NSVL/ Vene poliitikale vajalik kuna demokraatia ja vabaturu kamuflaazi alla reformeeruva N. Liidu vabariikidele oli määratud ‘võidelda’ end vaid näiliselt iseseisvaks. Siiski õnnestus Kesk-Aasia vabariikidel lähetada vene okupante koju, oma suurele kodumaale (nad olid võimekamad kui suuremate õiguslike võimalustega baltlased). Oleks õiguslikult ebakorrektne kui Nõukogude Eesti ÜN oleks üritanud luua mingit juriidilist akti okupeeritud EV juristiksioonis, kuigi tsentraliseeritud propaganda püüab asja nii seletada.

(Võib küsida, et kuidas on võimalik rahvast petta nii lihtsalt ja läbipaistval viisil. Peaks arvestama, et Eestis ei ole olnud koolides tõelist kodanikuõpetust paari inimpõlve vältel. Olukord oli palju halvem, paljud lastevanemad ei julgenud oma laste kuuldes rääkida ühiskondlikest asjust, mis laste arenguks oleks olnud hädavajalik.

Mõningal juhul isegi põletati raamatuid. Mõned inimesed harjutasid end hoiduma keelatutest mõtetest. Koolides olid mitmed väärõpetused ning ühiskonnas juurutati erilisi hoiakuid , tavasid ja erilisi keelendeid eesti rahva ideoloogiliseks töötlemiseks).

Imetlemisväärselt palju väliskodanikke suudeti teesklemist tõsiasjana uskuma panna. 1960-tel aastatel kuuldus nõukogude ideoloogidelt vihjeid noorte väliseestlaste ideoloogilisest valgustamisest. Üks nendest ütles: “Vana põlvkonnaga me ilmselt kokkulepet ei saa, aga noore põlvkonna me kasvatame oma käe järele” See oli sellel ajal väga üllatav ja ebausutav väide. Selle väite tõenduseks on meil härra Taagepere ja veel teisigi tema taolisi Välis-Eesti nooremaid aktiviste, kautselt toetamas Venemaa taotlusi, ( kelle ettepanekud kord varemgi tekitasid ebameeldivusi Välis-Eestis, sest juba 1965 aastal oli temal nõuanne vene okupatsiooni reformeerimiseks).

Okupeeritud Eestil mingit iseseisvuse määratlemist ega deklareerimist tarvis ei olnud, sest EV oli pidevalt olnud tunnustatud iseseisva riigina (de iure) ja ka diplomaatilisi suhteid oli mõne juhtiva suur-riigiga säilinud. Oli vaid tarvis võimaldada luua ja töösse rakendada EV 1938.aasta põhiseadulikud (PS) riigivõimuorganid nii nagu ÜN oli lubanud 30. märtsil 1990. EV võimuorganite rakendamiseks oli 1991. aastal lisandumas küllaldane isikuline potentsiaal Välis-Eestist. Nõukogude aktivistid oleksid võinud tõepoolest tagasi astuda nii nagu nende propaganda oli lubanud.

P 2. Alustati uut tüüpi Eesti Osariigi (EO) ülesehitamist, Venemaale kasulikel tingimustel. Selleks kujundati juriidiliselt äraseletamatu Põhiseaduslik Assamblee (PA), mis ei olnud seotud ei EV 1938. a. põhiseadusega ega ühegi okupeeritud EV suhtes legaalse rahvaesindusega. Eesti Komitee isikulises koosseisus samuti olid juhtivatel kohtadel peamiselt NSVL poliitilised aktivistid. NSVL poliitilise politsei inimesi oli sellel ajal enamasti raske avastada kuna nad olid tavaliste lihtsameelsetega äratundmatuseni end sarnastanud, aga nagu hiljem selgus oli kogu tegevus põhiliselt nende kontrolli ja juhtimise all.

P 3. ÜN nimetati parlamendiks (Riigikoguks), mis tegelikult oma kooseisult meenutab Riigivolikogu. Miilits nimetati politseiks. KGB ja teiste taoliste ümbernimetamist avalikult ei kommenteeritud.

Eesti NSV ÜN otsus 20. augustist 1991 aastast, mis tühistas senised olulised lubadused oli väga kohutav pettumus Eesti rahvale. Paljud olid päris leina meeleolus. Palju enesetappusid sooritati paari aastaga, mis isegi avalikus statistikas kajastus. Venepoolne tunnustus viibis kaks nädalat kuigi reeglipäraselt oleks pidanud tulema esimesena, vastavalt diplomaatilisele traditsioonile ja ka veel sellepärast, et Eesti NSV kommunistlik klann sai sellise iseseisvuse N. Liidult ning N. Liidu poolt tuli avalikkusele märkamatult selle iseseisvuse taotluse algatus kui ka soosing selle teostumiseks. See aeg oli ilmselt jäetud ajudepesuks, mida ka tõesti väga võimsalt tehti. Tähtis roll oli mitmete riikide tunnustuse tseremooniatel, mis ka ekslikult

rõhutasid iseseisvuse õiguslikku järjepidevust Eestis, sest nad ilmselt uskusid ENSV Ülemnõukogu petliku lubadust 30. märtsist 1990.a. Ainsaks teadaolevaks reaalpoliitikuks osutus Soome president, kes ilmselt mõistis selle libaiseseisvuse tühisust. Siinkohal meenutagem kuidas ka Soome rahvusvahelise õiguse asjatundjad (Koskenniemi ja Lehto, La succession ...p. 198) on väitnud, et Baltimaade õiguslikku järjepidevust tunnustati vaid selle ”sümboolse poliitilise tähenduse” tõttu ja mitte rahvusvahelise õiguse alusel. Soomlastel on kasulik traditsioon – olla Venemaa asjus tähelepanelik ja täpne.

(Several intrnational lawers argue that world politics had a role to play in the recognition of the independence of the Baltic Republics. (L. Mälksoo – Nõukogude Anneksioon ja Riigi Järjepidevus, lhk. 75). According to Koskenniemi and Lehto, the juridical continuity of the Baltic States was recognized for reasons of „political symbolism”, and not because of international law. ( Koskenniemi and Lehto, La succession… , p. 198)

Kahe nädalaga muutus justkui tühiseks Vene tunnustuse tähtsus ja kui see lõpuks tuli koos eritingimustega, siis seda ei mõistetud tarvilikul määral arvesse võtta ja nii see unustati kuna nõukogudemeelsed võimud kuulutasid väärteavet, et Vene pool iseseisvusele mingisuguseid tingimusi ei olegi esitanud.

Järgneb tõlge ja eestikeelne originaal NSVL/Venemaa Riiginõukogu otsusest. (NSVL Otsus).


The Decision of State Council of The Soviet Union considering the recognition of the independence of The Republic of Estonia.

Considering the particular historical and political situation before The Republic of Estonia joined in with The Soviet Union (SU), State Council of The SU decides upon the following:
1.

To recognise the independence of The Republic of Estonia.
2.

To negotiate with The Republic of Estonia in order to solve all questions that concern the privileges of the citizens of The SU and states that belong therein, according to the decisions of the soviet representatives irregular, 5th Congress, also, to solve economic, political, military, border guard, humanitarian and other
questions.


To form a stately delegation of The SU on purpose of negotiating with The Republic of Estonia and to give the necessary credentials to it.


To include representatives of Soviet Socialist Federative Republic of Russia in the SU´s stately delegation, considering the special interest of the SSFR
of Russia.
3.

To take into account that The SU must carry out its duties to other countries, while recognising the independence of The Republic of Estonia, also to follow generally accepted normatives of international legislation, human and minority rights and liberties that are dictated by international agreements and other legislative acts that The SU has joined with.
4.

To recognise that The SU citizens who have preferred to stay in The Republic of Estonia or who have preferred to leave to the SU, are subject to legislative protection of The SU and corresponding republic the which citizenship they accept, according to The SU”s representatives irregular, 5th Congress, and its accepted Declaration of Human Rights and Liberties.
5.

The Ministry of Foreign Affairs of The SU must support the application of The Republic of Estonia to join The United Nations, also OSCE. State Council of The SU
Moscow, Kremlin
Sept. 6th 1991

Free translation from Estonian language. Published on Tuesday, September 10th 1991 in Päevaleht


Hädavajalik on tutvustada avalikkusele seda alusdokumenti, millega jatkub vene okupatsioon nõukogude õigusjärgse süsteemina Eestis. See on üks alusdokument, mille alusel vene kaitsealused (olenemata nende kodakondsusest, rahvusest, sünnikohast või keeleoskusest) abistavad Eesti liidendamiseks Venemaad, nende endi tahtest sõltumata.

M. Gorbatshovi eesistumisel tehtud NSV Liidu Riiginõukogu Otsus, (edaspidi NSVL Otsus), mille preambulas on rõhutatud ajaloolist-poliitilist olukorda enne Eesti nõukogude vabariigi liitmist N.Liidu koosseisu ehk aega Vene okupatsiooni algusest 17. juuni 1940, kuni 06. augustil 1940, kui 30-ne liikmeline kommunistide delegatsioon vormistas Eesti nõukogude vabariigi N. Liidu koosseisu, Moskvas.

Punktid 1 ja 2 ning 5 ei paku huvi kuna need on asjakohaselt formaalsed. Teisiti on lugu preambulaga (... enne astumist NSV Liitu,... N. Liidu Riiginõukogu otsuse preambulas on ...” enne astumist”, mis vihjab Vene seisukohale, et Balti riigid astusid N.-Liitu vabatahtlikult ja seega ei olevat olnud okupeeritud.), P. 3-nda ja 4-daga, mis on antud iseseisvuse eritingimusteks.

P. 3. Ilmselt käsitleb N. Liidu otsus siin eestlasi N.Liidu kodanikena, sest on rõhutatud rahvusvahelisi inimõiguste kohustusi samal ajal kui eestlastel ei ole enesemääramise õigust omal kodumaal, kuhu oli asustatud illegaalselt sissetulnuid agressorimaa kodanikke ca. 40% Eesti elanikest. Osa nendest tuli NSVL organite suunamisel ja osa omaalgatuslikult. Venemaalt tulnud isikud on asustatud Eestisse illegaalselt, Genfi 1949 Konventsiooni vastaselt ja nad on NSVL/Venemaa seadusliku kaitse all Eestis. Kui lähtuda okupeeritud EV õigusnormidest, mis on kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja peaksid iseseisvuse korral ka kehtima Eestis, siis peaksid anastusokupandid lahkuma ja Venemaa peaks hüvitama okupatsiooni kahjud.

P 4. NSV Liidu kodanikud , kes on avaldanud soovi jääda Eesti Vabariiki (EV) või lahkuda NSV Liitu, kuuluvad NSV Liidu ja selle vabariigi (otsus on Balti maadele ühine) õiguskaitse alla mille kodakondsuse nad vastu võtavad. Seda lauset analüüsides võib tõdeda:

1) -Nõukogude Liidu päritoluga muulased eesti kodanikena või vene kodanikena, mõlemal juhul just-kui venemaa kodanikena omavad kõrgemat õiguslikku staatust Eesti põliselanike suhtes, sest nemad on keskriigi ( Venemaa) õigusliku kaitse all,

2) -keskriigi kodanikele on Vene pool andnud suveräänse õigus Eestisse asuma jääda, möödaminevalt osariik Eesti võimudest, otsustada ainuisikuliselt eesti kodakondsuse vastuvõtmisest või sellest loobumisest, mõlemal juhul jäädes keskvalitsuse õiguskaitse alla,

3) -keskriigil (NSVL) ja osariigil (Eesti) on ühine valitsemise funktsioon alal, mis käsitleb kesk-ja osariigi kodanikke erinevas õiguslikus staatuses ,

Olles Venemaa õigusliku kaitse all omavad need vene okupandid mitte ainult relvakandmise õigust Eestis, vaid nad olevat organiseerinud ka midagi vene kaitseliidu taolist – ca 35 000 erariides automaatorit. Õiguslik kaitse on tõenäoliselt kaugema kavatsusega mitte ainult vene okupatsiooni pikendusena kavandatud. 18 aastane kogemus näitab selgelt, et eesmärk on võtta kogu elanikkond, (eestlaste rahvusliku väljasuretamise ja venemaalastega segunemise teel), Venemaa õiguskaitse alla. Paljud anastus-okupandid on teatavas osas eriliselt valitud ja õpetatud vene kodanikud, kes ühes-koos eesti rahva reeturitega juhivad ja organiseerivad. See ei ole tavaline okupatsiooni koloonia vaid on suunatud nende rikkalt ja avaralt kodumaalt eriliseks anastuse missiooniks Baltimaadele. Eestis võimulolev Nõukogude nomenklatuuri õigusjärglaste (Nõ) kildkond võttis vastu N. Liidu tunnustuse koos tingimustega ning jätkas Venemaa huvide teenimist veel uue nõukogude õigusjärgse põhiseaduse loomisega. Väga hoolsasti on nad eemale hoidunud Eesti Pagulasvalitsuse tunnustamisest ja koostööst sellega.

Tundeeluliste manipulatsioonidega ( nagu seda on „sümboolse poliitilise tähenduse” iseseisvus) petetakse inimesi, aga juriidilised tõsiasjad, mis on Venemaale kasulikud vaikitakse maha nii kauaks kuni Venemaale nende kasutamiseks sobiv aeg pole saabunud.

Nõ kildkonnal on vähemalt kaks põhjust õiguslikult järjepidevat iseseisvust teeskleda.

-Venemaa ei taha loobuda oma ülemvõimust Baltikumis, ta tahab selle territooriumi lõplikult liita Venemaaga.

-Nõ kildkond on õiglasel arvamusel, et ainult Venemaa soosingul saavad nad võimul olla ning pealegi on mitmel neist hinge peal seni karistamata süütegusid.

12. veebr. 1925. aastast on Eesti Riigikaitse Seadus, ( RT , Veebruar 1925). Selles seaduses on selgesõnaliselt lubamatu venemaapüüdlikke eesmärke, ( avalikult või varjatult mis-tahes maailmavaatelise sildi all), taotlevate isikute poliitiline tegevus rahva esindajatena.

Selleks, et varjata suuri vastuolusid Eesti seadustega nad moodustasid Põhiseadusliku Assamblee (PA) ning tegid uue põhiseaduse ( PS) ja reorganiseerusid koos lihtsameelsetega demokraatlikult kõlavate nimedega parteidesse. Nõnda on saanud endine võimu-klikk jääda kohale ja jätkuvalt teenida vene huvisid Eestis.

1992. aastal, olles tutvunud Eesti olukorraga, iseloomustas põhiseaduse kampaaniat üks P.-Ameerika õigusala doktor järgmiselt: „Need inimesed on Eesti rahva reeturid, kuna nad täiesti teadlikult osalesid selle põhiseaduse väljatöötamisel, mille abil praegu Eestis võimutsev Nõukogude kildkond taotleb endale absoluutse võimu kindlustamist, Eesti rahva orjastamist , Eesti venestamist ja Eesti liitmist SRÜga.”(SRÜ see on Venemaa).

( “These individuals are traitors of the Estonian people, since they participated with full knowledge in the drafting of the constitution by which the Soviet fasction at present in power in Estonia is striving at securing for itself absolute power, the enslavement of the Estonian people, Estonian’s russification and the annexation of Estonia by Soviet Union’s successor”).

Nüüd, aastaid hiljem peame kahjuks tõdema kuidas orjastamisele lisandus veel genotsiid ja võimalik,et kõik PA liikmed ei olnudki teadlikud tõsioludest.
Järgneb PA liikmete nimekiri:

Ülle Aaskivi, Jüri Adams, Viktor Andrejev, Tõnu Anton, Rein Arjukese, Hillar Eller, Sirje Endre, Ants Erm, Ignar Fjuk, Illar Hallaste, Liia Änni, Pavel Jermoshkin, Rein Järlik, Kalle Jürgenson, Ain Kaalep, Kaido Kama,Peet Kask, Tunne Kelam,Kalju Koha, Valeri Kois, Ott Kool, Toomas Kork, Viktor Korrovits, Tiit käbin, Mart Laar, Marju Lauristin, Vladimir Lebedev, Enn Leisson, Peeter Lutt, Lennart Meri,Linnart Mäll, Viktor Niitsoo, Sergei Petinov, Ene Pärnaste,Ivar Raig, Ain Rebas, Jüri Reinson, Vardo Rumessen, Hando Runnel, Rein Ruutsoo, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Vello Saatpalu, Vello Salum, Ülo Seppa, Arvo Sirendi, Sergei Sovetnikov, Lehte Sööt, Nikolai Zahharov, Rein Taagepera, Juhan-Kristjan Talve, Rein Tamme, Andres Tarand, Enn Tarto, Enn Tupp, Ülo Uluots, Lauri Vahtre, Sulev Vahtre, Trivimi Velliste, Ülo Vooglaid.

Nad väidavad, et 28. juunil 1992 vastu võetud põhiseadus (PS) olevat vastavuses Eesti 1938. aasta PS-ga, selle I-e paragrahvi kaudu, mis aga ei oma mingit õiguslikku mõju ega sidet uue PS-e tegemisega. Pealegi on nimetatud paragrahvi sõnastus analoogne paljude maade PS-ste alguse sõnastustega ja nimelt: ‘...on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigvõimu kandja on rahvas’. 1938. aasta põhiseaduses on põhiseaduse muutmine sätestatud paragrahvidega 146 -150, mida nõukogude õigusjärgse PS tegijad ei ole kasutanud ega ole kusagil maininud kuna 1992 a. põhiseadus ei ole ka tegelikult mingil viisil juriidilises ühenduses 1938. aasta põhiseadusega.Riigi põhilised elemendid on territoorium, rahvas ja seaduslik riigikord. Eestilt on territooriumi kahest kohast ära lõigatud. Rahvast suur osa ca. 40

% on Vene okupandid, kes Eestis asuvad Vene riigi kaitse all. Venemaa käsilased tegid uue Põhiseaduse ja selle alusel jatkavad Vene huvide teenimist Eestis. Rahva petmiseks on tehtud 24. veebruar osariigi aastapäevaks ja niisamuti valetatakse, et kaasaegne Eesti olevat 1920.a. Tartu Rahu suhtes õiguslik subjekt.

Ametnike valetamisi võib ka seletada uue põhiseadusega, mis annab selleks eeskuju. Nii olevat paragrahv 122 kohaselt Eesti maismaa piirid määratud Tartu Rahuga. See väide oleks küll õige okupeeritud Eestile, aga „Poliitilise sümboolse tähenduse” Eestis on nüüdne piir määratud Eesti NSV ja N. Liidu ÜN-de aktidega ning seda on ka tunnustanud, venepoolse komisjoni liikme ütlusel, eesti-poolne piirikomisjon Trivimi Velliste juhtimisel 1992. a. sügisel, tehes oma-algatuslikult Vene poolele ettepaneku jääda truuks nõukogude-aegsele piirile.

Võimalik, et see piiriga askeldamine on tahtlikuks segaduse tekitamiseks ning on lavastatud näilisteks vastuoludeks Venega. Pidev lavastatud tüli Venemaaga peab põhjendama ja võimendama seda , mida on puudulikult – iseseisvust. Osariigi teabeorganid (lehed, TV jm) püüavad visalt samastada Eesti osariiki okupeeritud EV-ga. Nõnda nimetati 1992.a. valitud rahvaesindus, ( tegelikult Eesti traditsioonis on see Riigikogus II Koda või Alamkoda ehk nagu Eestis nimetati Riigivolikogu), EV järjestuses 7-daks Riigikoguks.

Kehtivas 1938. a. PS-ses on kirjeldatud Eesti kahekojalist Riigikogu, mis koosneb Riigivolikogust ja Riiginõukogust. Riigivolikogus peab olema 80 esindajat, valitud isikuvalimisega, üks igast ringkonnast. Riiginõukogu 40 liiget – kujundatakse kolmel erineval viisil. ( Nüüdses Eestis puudub

ülemkoda või Riiginõukogu nagu tavaliselt sõltuvatel territooriumidel). Esiteks, oluliste institutsioonide esindajad, nagu Eesti Pank -1 liige, kõrgkoolid – 2 liiget, kirikud – 2 liiget ja Kaitsevägi – 1 liige. Kokku 6 liiget.( Need on oma ameti kaudu vastutavad isikud).

Teiseks, valitavad omavalitsuste esindajad , kokku 24 liiget, nendest maakonna ja linna omavalitsused -4 liiget, kutsealased omavalitsused -16 liiget, tervishoid, haridus -kultuur, vähemusrahvused ja Kaitseliit -4 liiget. Kolmandaks on Presidendi kinnitusel 10 liiget.

Seaduse kohaselt töötavad Voli -ja Nõukogu eraldi või koos, viimasel juhul Riigikoguna.

Aastal 1991 eestlasi väideti olema 62 % .

Tegelik põlisrahva osaprotsent võis olla väiksem, sest osa venelasi võisid olla loobunud vene keelest ja rahvusest, eriti need kelle esivanemaid tsaarid ja bolševikud sunniviisil olid ristinud või nimetanud venelasteks. Kahjuks ei vabasta keele ja rahvuse muutmine Venemaa õiguskaitse alt ning seega säilub ka venemaapoolne kodaniku kuulekuse nõue nendele Eestis, mida Vene pool tulevikus saab rakendada nende üle. Need ongi Venemaale eriti kasulikud elanikud Eestis, nad identifitseeruvad eestlastena, aga nad on Vene õiguskaitse tõttu midagi vene alamate taolist. Asjad on selles suunas kulgenud, et Vene käsilastel tarvitseb vaid jätkata

möödunud 18 aasta praktikat kuni põlisrahvas seguneb ja arvult väheneb nii, et ei kujuta enam praktiliselt arvestatavat rühma, siis Venemaa võib oma kaitsealuste referendumiga anneksiooni seadustada rahvusvaheliste õigusnormidega just-kui kooskõlas ja seega alatiseks likvideerida Lääne mõjuvõimu Eesti territooriumilt. Võib tekkida küsimus, miks kõik Eestis tegutsevad poliitilised parteid on kiitnud heaks niisugused Venemaa poolsed tingimused. Üks seletus on , et Kommunistlik Partei (KP) ei ole lakanud olemast ja seda ei ole ka tõesti keelu alla pandud, vaid on jätkanud laiendatud rindel erinevate nimedega parteides. Võrdlusena, näiteks oli ka rahvademokraatlikes maades mitmepartei süsteem ( democratic centralism), mis kõik ajasid ühe teatud partei poliitikat. (Ka n.n. rahvademokraatlikud Ida-Euroopa riigid olid Vene vasallidena tunnustatud iseseisvateks nii Läänes kui Idas). Nii on ka Eesti parteide esindajad Toompeal vaidlemas oma tühistest eriarvamustest, aga kõik nad vaikivad maha NSVL Otsuse, ei nõua inim-ja enesemääramise õigusi eestlastele oma iidsel isade maal, genotsiidi lõpetamist ega vene okupantide lahkumist. Lisaks genotsiidi mahavaikimisele on n.-n. poliitilised parteid Eestis hoidunud käsitlemast Vene okupatsiooni seadusevastasust.

Vene okupandid on asustatud Eestisse:

-okupeeritud Eesti seaduste vastaselt,

-rahvaste enesemääramise õiguse vastaselt ja

-Genfi Konventsiooni, lõik 49 vastaselt.

Genfi 1949 Konventsiooni, mille Art. 49 viimane lõik sätestab: „Okupeeriv riik ei või okupeeritud territooriumile deporteerida või ümber asustada osa oma tsiviilelanikkonnast”.

Geneva 1949 Conv., Art. 49 last paragraph: „The Occupying Power shall not deport or transfer part of its own civilian population into the territory it occupies”.

Hindame Eesti riiklikku staatust poliitiliste teaduste professori Sanford Lakoff’I raamatu “Democracy”, ( Westview Press, UK, Oxsford 1996), seisukohast. Lhk.211. „Ühel juhul föderalism viitab ühinemisele, mille kõige tabavam nimetus on konföderal, kus iga üksus jääb suveräänseks; teisel juhul on valitsuse võim vihjamisi jagatud keskvalitsuse ja osariigi või provintsi vahel. See valitsemise võim võib olla korraldatud jagatud suveräänsusena (nõnda,et keskvalitsus ja liidendatud üksus omavad võimu samade funktsioonide üle.) Kumbki föderalismi vorm ei ole omane demokraatiale”.

(„ In one usage, federalism connotes a type of association more exactly called confederal, in which each unites retain complete sovereignty; in the other, it connotes shared authority between a central government and affiliated states or provinces. This authority may take the form of coordinate sovereignty ( whereby the central and affiliated units have authority over the same functions).In either form, federalism is not inherent in democracy…”)

Eesti puhul on tähtis veel arvesse võtta olemasoleva ühisfunktsiooni ohtlikku omapära. Venemaa ühisfunktsioonid Eestiga ei ole majanduse, riigikaitse ega välispoliitikaga nähtavalt ja dokumentaalselt seotud nagu tavapäraselt föderaalse osariigi juhul. Keskvalitsus on paigutanud anastus-okupatsiooni jätkamiseks oma seadusliku kaitsealuse elanikkonna Eestisse ja kohalik Venemaa käsilas-klikk toetub nendele ja kaitseb seega neid meelsasti, hoolitsedes, et nad ei lahkuks oma kodumaale. Eesti oma Nõ (Nõukogude nomenklatuuri õigusjärgne) kliki ninamehed koos Venemaalt pärinevate usaldusisikutega tagavad nõnda Venemaa huvide kaitse Eestis.

Seega on need kirjutamata föderaalfunktsioonid tagatud isikliku vastutuse printsiibiga. Siin tasub meenutada, et Eestisse jäi N.Liidu ideoloogia ja salateenistuse kontingent, kelledel on jatkuvasti töö-ja aukohad. Niisugune on Eesti ja Vene föderaalsed ühised funktsioonid, milledest vaid üks, mis Venemaa jaoks kõige tähtsam on dokumenteeritud, ( vt. NSVL Otsus, p.4). Kaitsemisega on kõik vene kodanikud ühendatud impeeriumiga juriidiliselt , tuleviku tarbeks. See eriti ohtlik kontingent on toodud Eesti eksistenssi hävitama. Nad kõik ei tarvitse seda teada nagu ei tea seda mõned eestlasedki, aga vene valitsus ja tema käsilased Eestis seda teavad. Eesti oleks selle Ameerika õpetlase liigituse kohaselt föderaalne osariik, kus aga

valitsemise ühisfunktsioon on suunatud Eesti osariigi lõplikuks liidendamiseks, eestlaste väljasuretamise läbi. Eesti juhul on dokumentaalne ühisfunktsioon suunatud mitte valitsemisele tavalises mõttes vaid selleks, et hävitada põlisrahvas ning luua sellega agressiivne võimalus territooriumi alatiseks liitmiseks Venemaaga. Seega on Eesti jatkuvalt Vene agressiooni ohver, vaatamata rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisvuse kattevarjule. (vt. Lhk. 1,”The Soviet delegate declared...”)

Haagi eeskirjadele vihjates Dr. K. Marek seletab õiguslikku järjepidevust, väites: „See kriteerium välistab täielikult ja absoluutselt mistahes muudatused ohvriks langenud riigi rahvusvahelises staatuses ning see riik peab pärast võõrvõimu lõppu omama kõiki endisi rahvusvahelisi õigusi ja kohustusi ning selle piirid peavad olema rahvusvahelise õiguse alusel jatkuvalt kehtivad – vastasel korral poleks katkematu järjepidevuse põhimõttel mingit mõtet.” Nõukogude eriõigustega illegaalselt sissetoodud okupantide jäämine kohale ei tuleks siin kõne alla, sest see on selgelt ja arusaadavalt okupatsiooni jätkumine nii nagu tegelikult see on Eestis. Suunates demograafilist protsessi kombineeritult sotsiaalse, majanduse ja teiste elualadega ning hämades ülevoolava propagandaga on Venemaa huvides põliskodanike osaprotsent üha langenud. Alles on jäänud, eestlastest, peamiselt vanemad inimesed.

Uuema Vene strateegia kohaselt ei ole raskerelvastuse baasid Baltikumis tarvilikud kuna rahvusvaheline olukord seda ei nõua. Venemaal on Eestit valitsevate käsilastega kokkuleppel ja rahvusvaheliselt eba-ausalt tunnustatud iseseisvuse taustal õigus tuua oma relvakoondisi vene kodanike kaitseks, kooskõlas NSVL Otsus p.4-le. Venemaa oskab arvestada Baltikumi geopoliitilist väärtust ning ta on võtnud ilmselt oma plaani saavutada seda omale tulevikus. Selleks on paindliku poliitikaga nende maade liidendamine, aga nii et ilma põliselaniketa, sest ainult põliselanikel on seaduslik õigus protesteerida ja seista vastu vene ekspansioonile .Vene uus poliitika on esialgu loobunud küüditamise ja massimõrvade vanast tavast kuna uuemad

meetodid on tulemuslikumad ja rahvusvaheliselt vähem nähtavad. Üks vana meetod siiski on jäänud tähtsale kohale ka uues olukorras ja nimelt sega-abielu venemaa kodanikega. Nõukogude ajal juhtivad ideoloogia funktsionäärid said boonuseid seda enam, mida enam oli sega-abielusid nende tööpiirkonnas. Sega-abielu ei ole Eestis kunagi olnud pahakspandav ega midagi eriliselt silmatorkav nähe ja seega tegi N. Liit sellest ühe omapärase salarelva impeeriumi laiendamiseks. Selle relva tõhustamiseks oli ka tarvis Balti missioonile suunatud Vene kodanikke mingil viisil püsivalt siduda Vene emamaaga, (NSVL Otsus). Seega tunnistati Balti maadesse missioonile saadetud kontingent Venemaa õiguskaitse alusteks. Loomulikult kaitseb vene seadus ka nende lapsi ja baltikodanikust abikaasatki. Järelikult on tarvis hoiduda abiellumast Venemaalt tulnud muulastega, üks-kõik missugusest rahvusest nad
ka oleks.

U.S.A. president Franklin D. Roosevelt ja Briti peaminister sir. Winston Churchill allkirjastasid 8 artiklilise Atlandi Harta (AH) 1941 aasta augustis ning sellega liitusid

Ü.R.O. asutajad liikmed ja nendega koos ka Venemaa Uusaastapäeval 1942. Oluline on siin märkida art. 2.

„Teiseks, nad ei soovi territoriaalseid muudatusi, mis ei ole kooskõlas nende territooriumide rahvaste vabalt väljendatud tahtega”.

„Second, they desire to see no territorial changes that do not accord with the freely expressed wishes of the peoples concerned”. “

Kui AH kehtib ka Eesti territooriumi kohta, siis miks on lisaks sala-okupatsioonile Eestis veel Ingeri-ja Petserimaa üha ebaseaduslikult, otseselt ja avalikult Venemaa võimu all.

Esitatud analüüsi tulemus ei tarvitse olla küllaldane, sest Venemaa poolt esitatud tingimused loovad harvaesineva või koguni enneolematu olukorra, mille analüüsimisel esialgu ei tarvitse osata arvesse võtta kõiki vajalikke faktoreid. Peamine on avalikustada ja äratada huvi selle kombinatsiooni vastu, mis on omane vene uuele poliitikale Baltimaades. Maailma üks juhtivaim kommunismi analüütik Dr. J. D.

Douglass’i hoiatust on kasulik meeles pidada, sellest kuidas orkestreeritud „muudatused”1989 -91 on hüpnotiseerinud inimesi ekslikult uskuma, et Maailma Revolutsioon on kokkuvarisenud.

Poliitilist näitemängu, mis toimub reaalses situatsioonis ( mitte teatri laval) usutakse sageli reaalsusena nii seda ka käesoleval juhul. Teatav osa Välis-ja Kodu-Eesti kodanikest usuvad järjepidevat iseseisvust. Samal ajal Vene poole nõudmised on nii dokumentaalselt kui ka vene agentuuri isikuvastutuse läbi rahuldatud ning nõnda Eesti-Vene nõukogude ajast pärinevad suhted toimivad üha. Selle kohta üks faktiline näide on sujuvalt kulgenud genotsiidi protsess Eestis. Eestlaste arvukus on pärast 1991 aastat vähenenud esimese 10 aastaga enam kui üle poole-sajandise avaliku nõukogude okupatsiooni ajal, (vt. Aino Järvesoo testament ja Memento, lhk.14).

2007 a. Aprilli sõdurimonumendi aktsioon võis olla lavastatud selleks, et rõhutada Eesti-Vene tegelikult peaaegu olematuid vastuolusid ning sellega seoses demonstreerida Eesti iseseisvust, mida on ju väga puudulikult, aga ühtlasi ka põhjuseks valitsemise karmistamiseks Eestis. (Üks näide 31. jaan. Eesti Expressist, lhk. 10A.) „1. jaanuari 2008 kehtima hakanud isikuandmete seadus ei ole tulnud tuulest. See on robustne soov kontrollida avalikkust. Isikuandmete kaitse sildi all takistatakse tõhusalt kodanikel saada teavet riigiasutuste tegutsemise kohta; riik otsustab, kus algab ja lõpeb “õigustatud” huvi midagi olulist teada saada. Karistada võib iga hetk ja peaaegu iga ajakirjandusliku materjali eest. Arhiiviseaduse

muudatused takistavad Eesti ajaloo lähimineviku uurimist ja tõese teabe saamist tänaste valitsejate tegude kohta, mille kohta arhiivid võiksid paljastusi sisaldada.“ Milleks see kõik? Sest vaikivat riiki on mõnus valitseda ja pole karta paljastusi korruptsiooni ning poliitiliste kuritegude teemal. Vaadakem analüüsivalt ja küsigem kas Venemaa poliitilised eesmärgid on muutunud ning kas agressiivsus on vähenenud ja mis-suunas arenevad inimõigused Venemaal. Külma sõja ajal Venemaa püüdlused olid muutunud edutuks kuid globaalsed ettevalmistused järgnevaks revolutsiooni etapiks olid olnud küllaldaselt edukad. N. Liidu kommunistide kõrgemas seltskonnas oli alati selge teadmine ühel teataval ajajärgul rakendatavast vahepealsest etapist, vabaturu ja demokraatia vormis. Millele, naeratades lisati, et „kõik saab olema täiesti liberaalse Lääne vabaturu seaduspärasuste kohaselt, ainult selle nähtamatu erinevusega, et meie kõige ustavamad inimesed seda juhivad”.

Tähelepanelikumad vaatlejad on võinud veenduda kuidas muudatused tulid. Üks tähelepanek oli, et N. Liit tegi tohutuid materiaalseid kulutusi väga pika aja vältel masside veenmiseks ja mentaalsesse segadusesse viimiseks. Selle üha jätkuva segaduse suitsukatte varjus korrastati positsioone uueks pealetungiks, uuel meetodil. Oleks vast märkimisväärne kuidas üks poliitikas tuntud Tallinna professor juba enne Baltimaade “iseseisvumist” tunnistas Kontinentaalse Euroopa langemist N. Liidu mõju alla, (“N. Liidu kätte “). Tahtlikult või mõnel muul põhjusel on alates 1991 aastast L.-Euroopast abistatud nende energiaküllast partnerit isoleerima Eesti rahvast inim-ja enesemääramise õigustest, levitades valepropagandat Venemaa kasuks, nii et peamiselt Vene agentuurist valitsetud Eestit on räigelt valetades reklaamitud õigusjärgse EV-na.

See, mida rahvusvahelise õiguse seisukohalt on nimetatud „sümboolse poliitilise tähenduse” läbi saadud iseseisvuseks ( mitte rahvusvahelisele õigusele vastavalt) on vaid perestroika paanikas tekitatud eksitav fiktsioon. Äärmiselt väär on nimetada seda eksitavat fiktsiooni õiguslikuks järjepidevuseks. Vene uus poliitika toimib arusaamatult paljudele nii Kodu-kui Välis-Eestis.

Eesti on tõesti täielikult vaba reisimiseks iga-ühele, kes soovib Eestisse sõita (välja arvatud Petseri-ja Ingerimaa), aga kodu-eestlastel ei ole vabadust osa saada üldtunnustatud inimõigustest – valitseda ise oma kodumaad, sest Venemaa salakäsilased koos otseste okupantidega on üha võimul.

Olukord on mõneti sarnane enne 1990. a. Ida-Euroopa n.-n. rahvademokraatia maadega kuid Eestis on olukord ohtlikum, sest lisaks aasta-kümneid koolitatud salakäsilastele on veel väga arvukas vene okupatsiooni koloonia. Juhuks kui eestlased organiseeruks reaalse iseseisvuse kehtestamiseks, (seda ei suutnud ükski rahvademokraatia üritada peale Ungari, mis siiski ebaõnnestus), siis oleks see otsene Vene huvide rikkumine Eestis ja sellisel juhul võib Venemaa tuua kohale oma sõjaväe. Põhjuseks tarvitseb ta provotseerida kas või näiliselt häiritud olukorda oma kaitsealustele vastavalt NSVL Otsusele, p.4. Näib, et nii Läänes kui Idas ollakse rahul olukorraga Baltikumis. Läänes tunnustatakse õigusliku järjepidevust endale aruandmata, et see on vaid “sümboolse poliitilise tähenduse” tõttu tekkinud Vene „perestroika” saavutus. Võib-olla nad usuvad Eesti NSV Ülemnõukogu esialgset väidet, 30. märtsist 1990. Vene poliitilismajanduslikust manöövrist on ikka veel paljud inimesed pimestatud. Venemaal selle uuenduse autorina on põhjust rahulduda. Genotsiid ja muud ühiskondlikud arengud Eestis on Venemaa jaoks olnud edukad.

Eesti on üha jätkuvalt föderaalsetes suhetes Venemaaga. Nõukogude Eesti võttis endale vägivaldselt teise riigi ( okupeeritud EV) nime, ilma et oleks isegi konsulteerinud pagulasvalitsusega. Niisugune nime muutmine loomulikult ei muutnud tema õiguslikku olemust. See sama ENSV Ülemnõukogu (ÜN) ja temaga paralleelseks peetud Eesti Kongress ( EK ) moodustasid Põhiseadusliku Assamblee kaudu uue Põhiseaduse, kuigi varem oli lubatud restitutio in integrum, Eesti riigi põhiseaduslikuks taastamiseks. Seega sai vale nimega ENSV-st nõukogude liiduvabariigi õiguslik jätkaja kõige sellest tulenevate pahedega tagantjärele. Venemaa ise on ka uue Põhiseadusega jatkaja riik.

Tekkinud olukorra kohta Eestis ei ole täheldatud rahvusvaheliselt arvestatavaid proteste, milleks Eestis puuduvad võimalused. Välis-Eesti ei ole ka kuuldavasti protesteerinud kuigi sääl see oleks arvatavasti võimalik. Niisugust olukorda Vene võib tõlgendada Eesti rahva soovina integreeruda Vene impeeriumi rahvaks. Venemaa jaoks kasulikku venelaste integreerumist käsitlevad mõned tegelased Eestis just-kui mingit tarvilikku isamaalist protsessi. Nii on ka üks kuulus kirjutaja, eesti päritoluga Puna-Armee eru-kolonel rõhutanud sovettidega integreerimise vajadust Eestis. ( Eesti Päevaleht,29. jaan. 2008, lhk.3). Võib-olla ta ei tea NSVL Otsust. Ta soovitab teha just seda, mis on Venemaale põhiline eesmärk Eestis. Peaks ometi mõistma, et mida ühetaolisemad on õppekavad koos eestkeele õpetamisega, seda enam tuleb segaabielusid Vene kaitsealustega ja seda kiiremini suureneb Vene kaitsealuste arv Eestis, mis omakorda kiirendab anneksiooni. NSVL/Venemaa kaitsealuste liitumine Eesti

ühiskonnaga on eriti ebasoovitav, sest vastavalt NSVL Otsusele nende venemaaseaduslik side ja suhe jäädvustub ka tulevastele põlvedele ning aja vältel laieneb sega-abielude kaudu enam-vähem kogu rahva peale. Kasulik on teada Venemaa suur-riiklikku traditsiooni, teha isegi väga puudulikust ja vaieldavast õigusest jõu abil endale täielikku õigust. Sellele Vene fenomeenile on Eestis raske vastu seista, eriti kui selleks puudub tegelastel tahe ja rahval võimalus. Parem oleks ikkagi vältida segunemist, mida saab just üksikisikuna vältida ja nõnda anneksioonile vastu seista, s.t. mitte abielluda soviettidega.

Peetagu meeles, et vene rahvas on väga olulises osas tekkinud/ tekitatud väikeste rahvastega integreerumiste läbi.

1991. aastal paljud uskusid, et Venemaa marxistlikud taotlused on lõppenud ning ikestatud rahvad saavad vabaks. Selles perestroika segaduses oli vahel raske teha õiget otsust või järeldust. Nii on ka tunnustatud Eestit õiguslikult järjepidevalt iseseisvaks kuigi see tunnustus ei ole põhjendatav rahvusvahelise õiguse ega Eesti Põhiseaduse alusel. Iseseisvuse tunnustus oli antud perestroika kampaania vaimustusega ja üksnes selle „poliitilise sümboolse tähenduse” tõttu.

Memento andmetel oli aastatel 1940 -1991 eestlaskond Kodu-Eestis vähenenud 126900 isiku võrra. Nendest 52900 on hukkunud NSVL-s ja 74000 lahkunud pagulastena. Pärast NSVL okupatsiooni reformeerurnist iseseisvuse nime all vene okupatsiooniks on alates 1991 a.eestlaskond Kodu-Eestis vähenenud 363000 võrra. Nendest 138000 on jäänud sündimata, ( prof.Järvesoo testament) ja 225000 on lahkunud välismaadesse või surnud noorena, (Malle Salupere,

Vasakpartei dokumentidest). Genotsiidi perioodide arvulisest võrdlusest järeldub kuivõrd edukasVenemaa huvides on olnud genotsiid just pärast vene okupatsiooni reformeerumist 1991 aastast. Prof. Järvesoo ilmselt ei teadnud millisel viisil valitsev klikk (aastakümneid treenitud, seega võimeline valitsema ka ilma vene armeeta) on seotud NSVL (loe Venemaa) eesmärkidega, seepärast võis tekkinud olukord olla temale väga üllatavalt arusaamatu, nii et ta pöördus ekslikult hoopiski parteide juhtide poole abi saamiseks.

Prof. D.A Loeber oli rahvusvahelise õiguse eri-spetsialist, kellelt käidi nõu küsimas.
Õigusteaduste doktor kirjutab:

„Minu arvates Eestis peaaegu puudub üks riigile väga omane tunnus -kohtuvõim. Korruptsioon on kõrgemates võimueshelonides liiga tugevasti levinud. Me kõik mäletame rublatehingut, 10 miljoni dollari kaotsiminekut mälulünga tõttu, erapankade pankrotte, parvlaeva Estonia katastroofi ja sellega seotud riigiprokuröri Kurmi viimase raporti salastamist, skandaalset maadevahetust, Ärma talu ülalpidamisega seonduvat ja muud, kus poliitiliste jõudude mõjutusel on kohtulahendid peaaegu olematud või puuduvad üldse. Kus justiitssüsteem ei ole tahtnud või pole olnud suuteline süüdlasi väljaselgitama, olgugi et nad on olemas ja siinsamas meie kõrval. Sageli on endised “süüdlased” nüüd kõrgetel ametkohtadel ja pealekauba veel väga lugupeetud inimesed.”

Meie veretu „revolutsiooni” hea külg võrreldes Leedu ja Lätiga oli see, et verd tõesti ei valatud. Halb oli aga see, et sisuliselt oli see kõik üks alatu kokkumäng KGB tegelastega nii, et tegelikkuses jäi kogu võim ikkagi nende kätte, mille markantsemaks näiteks oli nõukogude tagapõhjaga Venemaalt lähetatud perekonnast (meedia väitel agendi) L. Meri ja Kom.-Partei juhi A. Rüütli panemine presidendiks. Neile järgnenud kolmas näib olema samast seltskonnast. Veretu ”revolutsiooni” negatiivne tagajärg oli ka see fakt, et valitsema jäid enamasti nõukogudeaegsed poliitilise ja majandusliku võimu juures seisnud isikud.

Õiguslikult järjepidevuselt on meil nõukogudepõhine Eesti: 1) valitseb iseseisvust ja demokraatiat teesklev vene käsilaste klikk ning selle kliki poolt on mahitatud, 2) tsiviilne ja osalt relvastatud vene okupatsiooni jatkuvus, 3) kehtib nõukogude päritoluga põhiseadus ja 4) kehtivad NSV Liidu ajal määratud piirid. 5) Eestis tegutsevad juhtivad poliitilised parteid on Kom-Partei Venemaa-sõbralikud ideoloogilised jätkajad. 6) Venemaa on avalikult sidunud Eestit eritingimusega n.n. iseseisvuse tunnustamisel, (vt. NSV Liidu Otsus. P.4.). 7) Eestis valitsevad salavenesõbralikud võimud ja kõik nende parteid on selle tingimusega vaikides nõustunud.

Hiljem NATO-ga liitumisel ei vaidlustatud neid Venemaale antud õigusi Eesti territooriumil. Seega on Venemaa poolt peale pandud nõue endiselt kehtiv ning Venemaa võib rakendada seda temale sobival ajal ja viisil. Seda Eestile ohtlikku tuleviku vaadet on hoitud saladuses, nii et isegi mõned Dr.politoloogid Tartu Ülikoolis seda ei näi teadvat, väites, et iseseisvust on Venemaa tunnustanud tingimusteta.

On juba aeg organiseerida üks rahvusvaheline õigusealane koosolek ning seal avaldada üks autoriteetne seletus Venemaa uut tüüpi okupatsioonist Baltikumis. Selleks oleks tarvis eelnevalt tutvustada rahvusvahelisele avalikkusele Baltikumi olukorda.

Käesoleva teksti saajatele on hardas palve – avalikustada võimaluse korral siin esitatud info tõe terad jõuaksid võimalikult paljudeni, vähemalt dokumentaalses osas.

K. Mätliku – J. Toomepuu kirjas on täiesti õiglaselt väidetud, et Eestit valitseva klanni eesmärgiks on väljasuretada eesti rahvas ja hävitada riik. Selle klanni tegevuse edaspidiseks kritiseerimiseks võiksid olla kesksete organisaatoritena: Jüri Toomepuu, , Margus Lepa, , kindral Aleksander Einseln, , Kalju Mätik, ja küllap leidub veel teisi pealehakkajaid tegijaid. Küsimuste ja ettepanekute korral võiksite pöörduda nende poole, nad on kogemuslikud isikud käesoleva teema käsitlemisel.

K.o. kirja saatja kahjuks ei saa osaleda selles asjas.

Okupeeriva võimu esindus Eesti ( NSV) kaheteistkümnes ÜN deklareeris 20. aug. 1991 riiklikust iseseisvusest, aga N. Liidu salateenistuste ja Kom.-Partei tegelased jäid uuendatud süsteemis juhtima nii majanduslikult kui ka poliitiliselt,. Riigivolikogu valiti nõukogude õigusjärgse Põhiseaduse alusel, pealegi militaar-ja tsiviilokupatsiooni tingimustes ning nimetati Riigikoguks, kuhu ülemkoda või Riiginõukogu jäeti moodustamata. Kommunistlik Partei asendati mitme erinimelise parteiga.( Midagi taolist on ka Hiinas ja oli enne 1990. a. Ida-Euroopas). Kõik need parteid vaikivad vene okupatsioonist, jatkates seda sama venestamist, mida N. Liidu ajal alustati, s.t. nende segunemist põliseestlastega ja nõnda venekaitsealuste hulka suurendades. Nad vaikivad ka riiklikust nõukogude õigusjärgsusest ja niiviisi osa okupante ei teagi oma kuritegelikku olemust. Samuti on osa eesti kodanikke selles asjas ebaselguses. Millise-tahes partei võidu korral on tagatud Venemaast sõltuva kliki näiliselt demokraatliku võimu jätkumine Eestis, sest : a) Eesti kuulub õigusjärgselt Venemaa õigussüsteemi ja seda lausa Põhiseaduse põhjal;

b) poliitilised partied nagu kogu eesti ühiskond tervikuna on tõenäoliselt vene salaagentuurist läbi-immutatud. Neid ei ole avalikustatud või tagandatud. Sellest vene haardest vabanemiseks on tarvilik Eesti Vabariigi tegelik õigusjärgne taastamine ja siis oleks ka mis-tahes nime all kommunistide või mõne teise reetliku kliki rahvaesinduses olemine keelatud Eesti Riigikaitse Seadusega, 12. veebr. 1925. aastast.

Tarvis on jõustada 1938. a. Eesti Põhiseadus ja valida Riigi Volikogu ning moodustada Riigi

Nõukogu. See on väga raskesti teostatav, aga vajalik tee Eesti riigi ja ühiskonna edasikestvuseks. Eesti territoorium on üha taastamata, see on kahest kohast Venemaa võimu all, Narvatagune Ingerimaa ja Petserimaa. Elanikkond, millest ca. 40% on Venemaalt tulnud Eesti seaduste vastaselt. Need vene okupandid ja nende õigusjärglased on Venemaa kaitse all, seda ka pärast eesti kodakondsuse vastuvõtmist, sest nii on määratud NSVL otsusega 06. sept. 1991. Juriidiline süsteem, mis nõukogude õigusjärgse Põhiseadusega kuulub Venemaa süsteemi ja annab seega jatkuvale vene okupatsioonile liberaalse õigustuse. Selle vastu ei ole olnud Eestit valitseval klannil tahet protesteerida. Nii on rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti üks nõukogude õigusjärgne (osa)-riik, kus valitsev ladvik, teeb kõik selleks, et nõukogude okupandid jääksid alatiseks toetama nende võimul püsimist ning jatkamaks vene põlist eesmärki eesti rahva väljasuretamist. Neil (N. Liidu) vene kodanikel ei ole olnud ei ajutist ega alatist elamisluba ega sissesõidu viisat ja neil ei ole seda ka võimalik saada enne kui Eesti riik saab õigusjärgselt taastatud. Kõige sõbralikum nõuanne neile on lahkuda Eestist. Üldlevinud humaansuse kohaselt peaks nõkogude inimesed mõistma kui häbiväärne ja alatu on olla tüliks ja ähvarduseks Balti rahvastele. Nad võiksid arvestada, et see nüüdne vabadus võib äkki lõppeda ning seepärast oleks paras aeg rännata otse-kohe kaugemale Läände kui Venemaa nii väga ei tõmba. Oma Eestis elavate kodanike kaitsemise õigusega saab Venemaa abistada Eestit valitsevat kildkonda kui need eesti rahva aktiivsema tegutsemise korral hädasse langeda võivad. Põlistades vene kaitsealuste asumist Eestis nad jätkavad N. Liidu rahvuspoliitikat, sest just selleks asustati Vene elanikkond Eestisse. Moskvast vaadatuna (on Eesti vabatahtlikult ühinenud Venemaaga) ja seega on Eesti kodakondsus madalam keskriigi kodakondsuse suhtes ja on vaid ajutiseks kavandatud. Keele õppimine ja eestlastega abiellumine on segunemise kiirendamiseks. Küllaldase segunemise saavutamisel saab keskvõim tunnistada kogu elanikkonna Venemaa kaitsealusteks ja siis loomulikult tehakse ka territoriaalne liidendamine, ilma sõjata ja ilma olulise rahvusvahelise protestita. Venemaa ettevõtmist soodustab tõsiselt asjaolu, et suur hulk eestlasi ei olegi teadlikud oma maa juriidilis-poliitilisest sõltuvusest ning ülevoolava ajudepesu ohvritena nad tahavad teha ja teevad just seda, mida vene pool on salaviisiliselt ette kavandanud. Mõned on läinud lausa vennastumiseni nende samade nõukogudeaegsete kardetavate okupantidega. On möödunud aastaid 1991. a. suurpettusest, aga ikka veel kuuldub väiteid iseseisvusest ja isegi õiguslikust järjepidevusest, olgugi et on lausa praktiliselt kuuldav ja nähtav ning juriidiliselt väga lihtsalt tuvastatav vene okupatsioon, millest eestlased nii väga ihaldasid vabaneda N. Liidu ajal. Eraldi teema on vene poole kohustustest kinni maksta majanduslikud okupatsiooni kahjud. On üllatav tõdeda, kuidas kõrgesti koolitatud poliitikud, parteide juhid, ei näi mõistvat, et nad jatkuvalt teostavad varjutõmbunud Kom.-Partei poliitikast ühte olulist osa Eestis. ( N. Liit ), Venemaa ja nõukogude õigusjärgne poliitiline võim Eestis on kokkuleppinud, et Venemaalt viisumita tulnud ja ilma elamislubadeta Eestis asuvad vene kodanikud on Venemaa kaitse all, olenemata nende kodakondsusest, keeleoskusest ja rahvusest. Loomulikult on niisugune seltskond mittesoovitud elanikud Eestis. Olenemata nende isiklikust soovist ning võimalikust eestisõbralikkusest on nemad ja nende õiguslikud järeltulijad alatiseks määratud olema vene imperialismi tööriistadeks Baltikumis vastavalt NSV Liidu otsusele 06. sept. 1991. Seega, üks-kõik kui armsad nad ka oleks on nende viibimine Eestis väga kahjulik Eesti tulevikule. Eestile on hädavajalik nendest vabaneda ja okupantidel on esialgu hea valiku võimalus minna
Läände või Itta.

Lisa.

Vabaturule üleminek oli aastakümneid tagasi kõneaineks Vene keskuselähemate ideoloogide seltskonnas. Arvati olema ühtses maailma süsteemis edukam tegutseda, suunates sobivaid isikuid teatud ametipostidele Läänes ja globaalselt ettevalmistada rahvaid kommunismile üleminekuks. Enne üleminekut kommunismile arvati olema otstarbekas sõbralikult ühineda Lääne ühiskonnaga ka selleks, et üleminek toimuks sujuvalt ja ilma sõjata. Perestroika eelseks ajaks oli sõjaliselt maailmavallutamine muutunud riskantseks ( aatomi relvad j.m.s.) ja N.-Liidu salateenistused olid tõenäoliselt teinud oma töö suhteliselt edukalt. Meenutagem siinjuures kuidas on olnud vene kommunismil üllatavalt suur salajane mõjuvõim maailmas. Ühe näitena on naispreesterlus, mis kristlikus usuõpetuses on keelatud ja millest nad unistasid varsti pärast II Maailma Sõda. See pidi soodustama atheistliku ühiskonna kasvamist, mis omakorda pidi tegema kergemaks maailma ümberlülitamist kommunismile. Tõsi on, et naispreesterluse levikuga ühenduses on üha enam kuulda kaebusi vaimuliku elu allakäigust kristlikus ühiskonnas.

Väga osav demokraatia ja iseseisvuse teesklemine ei olegi üllatav kui võtta arvesse kuidas lasteajast alates inimesi sovietiseeriti. Ülikoolides kulutati ca üks aasta marksistlike tingeltangelite õppimiseks. Ülikooli kursus oli viie aastane. Nõukogude ajal oli eestlaste peamine soov – saada vene okupandid välja Eestist. Väga üllatavalt on pärast vene poliitika ajakohastamist (1989 – 91) tekkinud just-kui eesti võimude vennastumine nende samade okupantidega. Neid tahetakse õpetada eestikeelseteks ja pealegi integreerida eesti ühiskonda. Just see samane oli Vene poliitiline eesmärk ja meetod, aga enne perestroikat see ei olnud nii intensiivne. Seega nüüd eestlased ise teostavad oma rahva väljasuretamist oma iidsel isade maal. Samal ajal vaikitakse okupantide seadusevastsusest ja sellest põhjusest, milleks nad Venemaalt toodi Eestisse. Ometi peaks olema täiesti selge, arvestades NSVL Otsust ja soviettide käitumist, et seadusevastaselt Eestisse asustatud soviettide ja nende õigusjärglaste lahkumine on absoluutne tingimus eesti ühiskonna püsimajäämiseks.

Eesti on rahvusvaheliselt tunnustatud nagu olid ka n.n. rahvademokraatlikud Ida-Euroopa maad, aga nendes ei olnud niisugust tsiviilokupatsiooni nagu on Eestis. Pärast N.-Liidu relvajõudude väljaviimist on jätkunud okupatsioon n. ö. salameetodil, mis esimese 10 aastaga on olnud palju kahjustavam kui see oli üle poolesajandilise N.-Liidu ajal. (vt. Aino Järvesoo ja Memento ). Ilmselt kavatseb vene imperialism sujuvalt väljasuretada eesti kodanikkonda, suunates noorsugu välismaale ja tehes eestlasi segaabieludega vene kaitsealusteks. Elanikest ca 40 % on seaduste vastaselt Eestisse asustati okupeeriva riigi kodanikud ja nende õigusjärglased kuigi Genfi 1949.a. Konventsioon keelab okupeerival riigil asustada oma kodanikke okupeeritud territooriumile. Need 40% on vene imperialismi abilised või tööriistad Eestis, sõltumata nende omast tahtest, selleks et teha sellest maast lõplikult Venemaa osa. Samuti hoiduvad Vene poolele N.-Liidu salateenistustesse ühinenud eestlased. Neid arvatakse olema enam kui on olnud eestlasi Kom.-Parteis -55000. On veel muidu eestimeelseid kodanikke, kes oma riigi ja rahva püsimajäämise suhtes on äärmiselt ükskõiksed. Ei ole teada kui palju on segaperekondi, keda vene võimud tulevikus saavad kinnitada oma kaitsealusteks.

Haagi 1907. a. Konventsiooni kohaselt ei või okupeeriv riik muuta seadusi okupeeritud territooriumil. Seda nõuet on rikutud alates 1940. aastast ja nii kehtestasid Venemaa käsilased

1992. aastal põhiseaduse, mis ei oma juriidilist sidet okupeeritud EV 1938. a. põhiseadusega. Iseseisvuse täiuslikumaks teesklemiseks on võetud kasutusele seni okupeeritud EV lipp ja vapp. Oleks hea kui leiduks mehi Välis-Eestis, kes oskaks tuua selle eesti sümboolika pilastamise avalikkuse ette.

Eesti rahva täiuslikumaks petmiseks avatud n.n. võidu-vabaduse sammas on ka üks teesklemise objekt, mille tunnustamise korral teotatakse Eesti Vabadus-Sõja Sangarite mälestust.

Eesti piirid on üha N.-Liidu aegsed, Ingeri-ja Petserimaa on avalikult Venemaa koosseisus. Tavakodaniku teadvus kujutleb okupatsiooni lõpetamist okupeeriva riigi sõjaväe lahkumisega. Eestis on tarvis arvesse võtta, et vene okupatsioon on olnud anastav ja kestis üle poole sajandi ning siis käimapandud protsess jatkub. Kaasaegne propagandast uimastatud põlvkond on harjunud elama venesegases ühiskonnas ja nii mingi osa läheb kaasa võimude propagandaga, soodustades oma kodumaa liidendamist Venemaaga.

Tekkinud olukorra paremustamiseks oleks tarvis tööle panna üks infojagamise organ nagu oli omal ajal Ameerika Hääl.

On väheusutav, et eestlased suudavad rahvana püsima jääda niisugustes tingimustes. Vene salaagressiooni ohvrina on Eesti õigustatud saama liitlaste kaitset, NATO viienda artikli kohaselt. Kahjuks eesti segapunane võim salgab selle kaitse vajadust. Seepärast on vajalik meeldetuletada Eestis valitsevat olukorda maailma avalikkusele, aga eriti NATO suurriikidele. Eesti territooriumi liidendamine annab Venele strateegilise eelduse oma mõjuvõimu edaspidiseks laiendamiseks Balti mere piirkonnas.

Käesolevat teksti on tarvis tutvustada ka vene kaitsealustele elanikele, et nad mõistaks, millist rolli nad teostavad eestlaste ja omaenda kahjuks, eeldades, et nad kõik ei ole vene imperialismi tahtlikud käsilased. Kui nad ei soovi minna tagasi oma vanaisade maale, siis Eestisse jäädes on nad peamised kaasaaitajad Venemaa piiride laiendamisel Eesti arvel, nende omast tahtest sõltumata. Seepärast on neil mõistlik minna kaugemale Läände, aga kindlasti Baltikumist välja. Kui neil jätkub selleks nii palju ausust ja praktilist meelt, siis lahkudes nad saavad ka vabaks okupandi seisusest. N.-Liidust tulnud okupante ei saa võrdsustada teiste välismaalastega, sest nemad on pigem võrdsustatavad saksa fašistidega, kes samuti taotlesid omastada eesti territooriumi, eestlaste väljasuretamise teel. Õnneks ei jäänud fašistidest, teadaolevalt, nende taotlusi põlistavat dokumenti nagu see on soviettidel – NSVL Otsus. Ülalesitatud tõsiasju arvesse võttes me võime tajuda kuidas Eestis valitsev Venemaa käsilaste klann koos lihtsameelsete kaasajooksjatega on salaviisil jatkamas N.-Liidu ajal kavandatud poliitikat.

Poliitiline korraldus Eestis ei ole demokraatlik ega rahvuslik vaid see on jätkuv vene okupatsioon.

Lugupidamisega, Paul Moore
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus