Paul Goble: Balti riigid seisavad silmitsi suurte väljakutsetega ERR (5)
Arvamus 02 Sep 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
USA poliitikaanalüütik, "Balti küsimuste oraakel" Paul Goble analüüsis Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumise 20. aastapäevaga seoses Balti riikide ees seisvaid probleeme.
Ajakirjas The Economist ilmunud artiklis kirjutas Goble, et "riskides olla skunk selle aastapäeva tähistamise aiapeol" tahab ta pühendada suurema osa oma märkmetest neile väljakutsetele, millele ei ole vastatud, kuna neile vastata on kas raske või võimatu.

Goble'i sõnul seisavad Eesti, Läti ja Leedu vastamisi kolme "võimatusega": väikesed territooriumid, geograafiline asukoht ja demograafia.

"Rääkigem ilustamata: Eesti, Läti ja Leedu on väikesed riigid. Sellest võib teha kolm ilmset järeldust. Kõigepealt on neil vähe ruumi vigade tegemiseks. Teiseks on nad tüüpiliselt sõltuvad teistest. Ja lõpuks ignoreerivad neid sageli teised riigid või ohverdavad nende huve selle nimel, et saavutada kokkuleppeid suuremate ja "olulisemate" riikidega," toonitas Goble.

Geograafia tähendab Goble'i sõnul seda, et "Eesti, Läti ja Leedu ei saa valida oma naabreid, ja olgem ausad – nad elavad kurikuulsalt halvas naabruskonnas, kus nende huve on ignoreeritud või jalge alla sõtkutud".

"Kahjuks on vähe märke sellest, et naabruskond muutuks paremaks, vaatamata kõigile lootustele 20 aastat tagasi.Ühelt poolt on osa eurooplastest, kellele Balti riikide liidrid ja rahvad nii väga loodavad, olnud ükskõiksed või, mis veel halvem, mõnikord avalikult öelnud, et baltlased ja teised idaeurooplased hoidku oma suu kinni, ning veel sagedamini järginud oma traditsioonilisi riiklikke huvisid Balti riikide arvel, eriti kui tegemist on energiatarnetega Venemaa Föderatsioonist."

Teiselt poolt halveneb olukord Venemaal Goble'i hinnangul kiiresti. Mitte kõik ei pea seal 1991. aastal toimunut õiguspäraseks ja lõplikuks ning paljusid tõmbab radikaalse natsionalismi ja mõnel juhul ka fašismi poole, eriti nüüd, kui saab üha ilmsemaks, et Venemaa Föderatsiooni ähvardab lähitulevikus kokkuvarisemine ja lagunemine. Goble hoiatab, et see lagunemine võib olla vägivaldsem ja verisem kui oli NSV Liidu lõpp, ning see ei jäta mõjutamata Venemaa naabreid.

Analüütik märgib, et Venemaa sissetung Gruusiasse 2008. aasta augustis ja Lääne loid vastuseis sellele julgustavad Moskvas paljusid arvama, et "hea väike sõda" on just see, mida nad vajavad toetuse saamiseks kodumaal ja riigi lagunemise edasilükkamiseks või koguni ärahoidmiseks. "Ei ole mingit garantiid, et Moskva ei katseta seda strateegiat uuesti, eriti kui naaberriigid annavad talle usutava casus belli, kui see isegi tooks kaasa Venemaa enda katastroofi," kirjutas ta.

"Saakašvili käitus rumalalt, kuid Venemaa Vladimir Putin käitus kuritegelikult. Seda tuleb tunnistada. Kahjuks on Läänes paljude silmis rumalus suurem kuritegu, eriti kui jõud on niivõrd tasakaalust väljas. Ja see on miski, mida väiksemad jõud peavad alati meeles pidama."

Kolmas võimatu väljakutse on Goble'i sõnul demograafia. Ta nimetab Nõukogude okupatsiooni tagajärgi eriti Läti ja Eesti elanikkonna kooseisule äärmiselt tõsisteks, kuid ütleb, et nii Tallinn kui ka Riia on teinud imet, eriti kui arvestada seda, et nad on olnud Venemaa pideva surve all ning Lääs on ignoreerinud okupeeritud riikide fundamentaalset ja rahvusvaheliselt tunnustatud õigust mitte anda kodakondsust neile, kelle on sinna toonud okupatsioonivõim.

Elanikkonna rahvuslik koosseis ei ole aga Goble'i arvates pärast 20 iseseisvusaastat enam kõige tähtsam probleem, vaid on tähtsamaid. Ta nimetab maapiirkondade tühjenemist, noorte lahkumist välismaale ja "keskealiste kättemaksu".

Inimeste lahkumine maalt linna ei tee üksnes riigi kaitsmist raskemaks, vaid muudab ka rahvuslikku identiteeti, edendades eelkõige kosmopoliitseid väärtusi, leiab Goble. Tema sõnul ei ole see iseenesest tingimata halb, kuid see tähendab, et vastus küsimusele, mida tähendab olla eestlane, lätlane või leedulane, on muutumas ning see muutumine ei pruugi olla meeldiv.

Noored lahkuvad õppima ja töötama välismaale ja kuigi paljud neist tulevad kunagi tagasi (või vähemalt on lubanud seda teha), on see tõsine ajude äravool, mis võib teha nende riikide väljavaated riikidena püsida problemaatilisemaks. "Kui nad ei suuda noori kinni hoida, seisavad nad silmitsi ebakindla ja väga tõenäoliselt ebameeldiva tulevikuga," nendib Goble.

"Keskealiste kättemaksu" probleemist kirjutades meenutab Goble, et revolutsioone kõigis kolmes Balti riigis juhtisid vanad ja noored – need, kes mäletasid veel iseseisvusaega enne 1940. aastat, ja need, keda Nõukogude võim oli jõudnud mõjutada vaid vähe. Ta märgib, et seetõttu oli Eestis üheaegselt vanim president ja noorim peaminister Euroopas.

Vahepealsetel aastatel on analüütiku sõnul palju muutunud. Vanad on ühel või teisel põhjusel lavalt lahkunud ja paljud noored, kes olid poliitikas sageli jõudnud kõrgetele positsioonidele palju varem, kui see normaalsetes oludes oleks juhtunud, on poliitikast läinud ärisse, mis on neile tundunud paljutõotavam. Selle tulemusel domineerivad Balti riikide poliitikas nüüd keskealised, kes on kauem elanud Nõukogude okupatsiooni tingimustes ning tunnevad kõige rohkem nõukogulikke väärtusi.

Goble'i arvates ei tähenda see, et neil inimestel oleks nõukogulik tegevuskava, kuid tema sõnul tegutsevad nad Nõukogude-vastaste väärtuste nimel nõukogulikul kombel ning ta nimetab neid "Nõukogude-vastasteks bolševikeks". Ta ütleb, et nende olemasolu häirib paljusid ning see omakorda aitab selgitada väljarände kasvu põhjusi. Goble'i sõnul on selge, et selline tendents ei saa kaua jätkuda ning ilmselt seisab Balti riikidel ees sellest minevikuvarjust vabanemine.

Toimetas Heikki Aasaru
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus