Pagulase päevaraamat (2)
Eestlased Eestis 09 Mar 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Artikkel originaalis.: http://pagulasepaevaraamat.wor...
 - pics/2014/03/41669_002_t.jpg



March 9, 2014 by kassilausuja

Miks me katki läksime?


Hommikune kepikõnd on tänaseks tehtud, pearinglusega memmega haiglas võimeldud, aga terve öö ja tänane päev painab mind pidevalt mõte: mis meiega ikkagi on toimunud ja millal? Millal me unustasime, et inimene on ühiskonnas kõige tähtsam? Millal me ikkagi katki läksime ja mispärast? Kahtlemata ei puuduta see tunne mitte kõiki Eestimaa inimesi, kindlasti paljud ei mõista üldse, millest jutt on, aga… Laulupeol nutsid tuhanded ja kümnetuhanded inimesed kui Siiri Sisask laulis koos ühendkooridega:Mis maa see on. Mina ka ja mitte selle pärast, et olime kunagi sadu aastaid orjad vaid laulusõnad resoneerusid meie praeguse olemisega.

Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Kes selle valu ükskord kokku korjaks,
Et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on, kus halastus on ohus,
Kus vabadus on maasse kaevatud,
Kus on siin õiglus, kus on rahukohus,
Kust õiglust otsima peaks vaevatud.

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,
Ja millega ta seda teeb ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
Kuid ometigi endaga mind veab.

See sõnum peegeldab kümnete tuhandete inimeste suhet Eestimaaga praegu, täna ja ei olnud mitte Mahtra sõja aegne meenutus. Sotsioloogid ütleksid, et me oleme oma riigist võõrandunud. Mitte kõik, kuid häirivalt paljud meist.

Millal see algas? Kust hakkas asi kiiva keerama? See ei olnud ju nii alguses.

Egas midagi, teeme siis nagu Väike prints teekonna tagasi oma langemise koha poole, kust kõik algas. Meie kõrged riigiisad armastavad statistikaga vehkida. See on muidugi tunnustatud uurimismeetod, kus üldisest teavet kogudes tehakse oletusi üksiku kohta. Arvud on vahvad asjad ja mängides valimi, valiidsuse või uurimismetoodikaga, on võimalik saada väga erinevaid arve, mis kõik peegeldavad mingit tahku ühiskonnast. Paraku, on olemas ka teine ning tunnustatud uurimismeetod ehk kvalitatiivne uurimus, mille ülesandeks on põhjalikult uurida üksikut, sest selles peelgelduvad üldised seaduspärasused. Juba Aristoteles ütles, et uurides üksikut liivatera, on võimalik saada palju teadmisi kogu ranna ning isegi ookeani kohta,

Nüüd siis võtab liivaterake ette teekonna tagasi sinna, kus kõik tundus olevat veel korras. Aga ma ei tahaks võtta seda teekonda ette üksinda. Tulge kaasa, head lugejad! Mõtelge ja arutage, ikka rahulikult. Taastame liivaterade kollektiivse mälu.

Kus oli kõik veel korras?
Kus oli kõik veel korras?

Kõik tundus olema veel korras üheksakümnendate keskel. Millise rõõmuga me tööle läksime. Üks minu endine kolleeg mõtiskles aastavahetusel samu mõtteid ning küsis nukralt. -Kuhu see kõik jäi? Me tulime tööle nagu peole.

Jah, ma mäletan seda. Igaüks meist soovis teha midagi paremaks. Spontaansed kliinilised konverentsid hommikuti. Raha oli vähe, aga me tahtsime olla parim kiirabitiim Harjumaal. Koolitused Tartus! Raha pole? Hankisime ise sponsoreid. Varustus napp? Pole hullu, käisime omavalitusustes ja palusime abi. Tahtsime saada parimaks tiimiks, mis tollajal tähendas ka suuremat finantseerimist, aga atestatsioonil nõuti selleks kolmeliikmelist brigaadi. Raha pole? Tühja sellest! Tegime valveid tasuta. Kõik, eranditult. See oli meie kiirabi, rahvas, riik, mida me tahtsime paremaks teha. Me tundsime, et meid on vaja.

Millal see muutus? Üheksakümnendate lõpus. Hiilivalt liikus jääbarjäär ülevalt alla ja mida aasta edasi seda rohkem. Tööl kutsuti mind välja maavalitsuse tagakambrikesse ning teatati, et saadakse aru, et soovin kellegi kohta ära võtta ning kui ma ei lõpeta, siis on juhtkonnal piisavalt võimalusi kättemaksta. Jah, just täpselt nii üteldi, lausa sõnasõnalt. Need olid tänusõnad muretsetud aparaatide eest. Mitte kordagi ei kuulnud keegi tänusõnu hästi tehtud töö eest. Igasugusest initsiatiivi ülesnäitamisest sai pahe, mida tuli karistada. Sama toimus meditsiinisüsteemis tervikuna. Tagatubades otsustati haiglate likvideerimine ja mitte keegi ei rääkinud töötajatega. Jäine külmus tarretas kiirabimeedikute täiendkoolitused, kus motivaatoriks sai hirmutamine, alandamine ja mõnitamine. Aastaid oma rahvast aidanud tohtrid seisid värisevana noorte nolkide- värskeltlõpetanud medvendade- ees pisarad silmas ja kuulasid asjatundlikke monolooge, kuidas kõige õigem oleks kui nad kohe kiirabist lahkuksid. Praegu meenutan neid tolleaegseid pensionieelikuid ning mul on koledasti piinlik.

kp4

Aasta aasta järel kattis jää kogu initsiatiivi. Mõni andis kiiresti alla, mina võitlesin kogu hingest vastu, korjates endale vaenlasi rohkem kui oleks vaja olnud. Me kõik jäätusime aeglaselt. Enam ei tuldud tööle nagu peole, see oli sunnitöö. Me olime objektid, abitud mänguasjad üha suurema hulga ülemuste käes, kes iga uue reorganiseerimisega paljunesid nagu prussakad prügipanges. Ja igaüks kontrollis, vastavalt oma ametiposti kõrgusele ka alandas, keda sai. Mul on meeles, kuidas üks ja eriti kõrgeltsündinud jupijumal teatas meile järjekordse kliinilise konverentsi ajal, et kui teete vea, siis me oleme sunnitud teile juriidilise kaitse tagams, aga see, mida MINA teiega hiljem tegema hakkan, see saab pikk ja piinarikas olema.

Me muutusime tööl, aga ka riigis abituteks mutrikesteks, kellel ei pidanud olema tundeid. Keda sai togida nii nagu kellelgi pähe tuli ja meie arvamus ei lugenud mitte üks raas. Me pidime kõrge ülemuse trajektoorilt eemale hoidma, sest muidu ta astus meile lihtsalt peale. Lootus, et keegi märkaks või tervitaks, oli mõttetu ajaraisk. See ei olnud enam meie kiirabi, patsiendid, meie rahvas- see oli orjatöö, mida tehti tuimalt, kohanedes vaid järjest suurema koormuse ning survega. Enamik muutusid tuimaks, irooniliseks, närviliseks.

Oli see aga vaid töö? Me muutusime oma riigis võõraks. See ei olnud enam maa, mida tahtsime paremaks teha. Selle pärast laulupeol lõikaski Siiri Sisaski laul nagu noaga südamesse!

Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta
Kõik oma lapsed jätta emata?


Mitte midagi ei sõltunud enam meist. Ükskõik milliselt juhtimistasandilt-kuni kõige kõrgemani ja eriti sealt, hoovas vastu jäist ükskõiksust.

Midagi, ei töökohas ega riigivalitsemises ei sõltu enam meist- Eestimaa kodanikest. Kõik otsustatakse tagatubades.

Eestimaad vallutab tigedus ning kurjus. Need mutrikesed, kellest enam midagi ei sõltu, samas pakutakse lahkelt võimalust viinaklaasi taga oma auru väljalasta, on tigedad ning tülpinud. Eriti kurjad ja võimukad on aga need, kes ennast ladvikusse murdnud, sest iga väiksemgi initsiatiiv ohustab mugavat äraelamist ja nii lämmatatakse kodanikuinitsiatiiv raevukalt ning kindlalt kas kaunite numbrite või irooniaga. Kuidas siis nimetada termineid- punaprofessorid, fooliummütsid jne, jne. Mitte kellegi arvamus ei loe, ole sa akadeemik või aus autojuht.

Meie, Eestimaa inimesed
Meie, Eestimaa inimesed

Käes! See sõna on kaasamine. Siit alates läks meie ühiskonna lugu katki. Loomulikult ei puuduta see valusalt kõiki inimesi. Olen täiesti kindel, et ca 20 % tunneb ennast Eestimaal täiesti hästi. Mõned inimesed on sünnipäraselt ettevõtlikud, osa on omandanud oma privileegid partei tagatubades.

Aga suur hulk meist, meie inimestest on kui abitud kõrred, kõikudes tormituulte käes. Meist ei sõltu mitte midagi. Kõik toimub üle meie peade. Me tegemised ei ole olulised, me ise ei ole olulised. Riik ei hooli meist ja meie ei hooli sellisest riigist. Kahjuks kaasub sellega, et me ei jaksa hoolida üksteisest.

Ma arvan, et nüüd jõudsin ma tagasi meie langemise koha juurde, meie katkimineku koha juurde. Sealt tuleks alustada otsast peale- meie põhiseaduse täitmisest:

Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus