„Ööbik“ puudutas hinge (8)
Eestlased Kanadas 30 May 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Suurepärane kontserdielamus! — See on esimene reaktsioon, mis tuli mõttesse kindlasti kõigile neile sadadele inimestele, kel õnnestus saada pilet viimse kohani läbi müüdud Toronto Eesti Akadeemilise Segakoori „Ööbik“ simmareele eelmisel laupäeval Eesti Majas. Samas tundub, et nende kahe sõnaga ei saa väljendada ega kokku võtta kaugeltki kõike seda, mis nende laupäevaõhtuste tundide jooksul kuulajateni jõudis. See oli emotsionaalne muusikaline rännak; tükike Eesti ajaloost, mis hoidis publiku algusest lõpuni selle võluva etenduse lummuses.

Simmaree nimega „Rändlind Ööbik“ viis vaatajad läbi paguluse aastakümnete. Ööbikud näitasid, missugune osa on olnud laulul, tantsul ja kultuuril eestlaste elus siin võõrsil; kuidas on suudetud säilitada neid nii armsaid ja loomuomaseid traditsioone läbi mitme põlvkonna, mille kadumist pole veel kaugeltki märgata. Põlvkondade harmoonilist kooskõla tõestasid erinevate vanusegruppide esindajate etteasted.

Lavapilt meenutas paljude Kanada eestlaste kodusid. Tuttavad, armsad, kodused asjad. Laual kaks kohvitassi, sest ükski eestlane külalisele naljalt kohvi pakkumata ei jäta. Saabuvatel kooriliikmetel on käes kohvrid; eluline pilt viib vaataja aastakümneid tagasi, kui paljud saalisistujadki siia maale saabusid.

Laua taga istub mõttesse vajunud kuldses eas naine, kes lapsena võõrsile ehk siis Kanadasse sattunud. Käsikirja autor Eerik Purje tõi vaatajateni tema loo, andes selle läbi pilguheite tuhandete inimeste lugudele ja mitmele põlvkonnale, kes on elanud kodumaast kaugel.

Laua taga istuv naine on tädi Valve (Taimi Voksepp), kes jäi ööbiku laulu kuulama, sattudes oma meenutuste radadele, mis algas sellega, kuidas ta ühel tormisel sügisööl, täpselt nagu ööbik, koos vanematega siia maale saabus, olles kindlal veendumusel, et kevadel lennatakse tagasi. Ent seda ei juhtunud; ööbikud jäid aastakümneteks võõrsile laulma…

Saabub nooruke Tiina (Marielle Voksepp), võtab tädi kõrval istet ning nende pikast vestlusest kooruvad välja paguluse algaastad, algsed raskused inglise keele omandamisega, oma pesade rajamine, töö rabamine, laste koolitamine… Selle kõige kõrval jäi aega eestluse organiseerimiseks ja oma kalli eesti kultuuriga tegelemiseks. Üsna varsti peale Kanadasse saabumist rajati kirikud, organisatsioonid, koorid, rahvatantsurühmad… Ka abikaasa leidsid paljud just laulu või rahvatantsu läbi. Laul saatis küllap iga võõrsile sattunud eestlast.

Tädi Valve ja Tiina sisuka vestlusega paralleelselt toimusid koori ja solistide rikkalikud etteasted. Laulud olid põimitud vestluse teemadesse. Kui oli juttu uuest kodumaast, kõlasid A. MacGillivray „Song for the Mira“ (solistid Reet Lindau-Voksepp ja Urmas Migur), prantsuse rahvalaul „Vive la Canadienne“, W. Guthrie „This Land Is My Land“ jt. Kirikute rajamisest rääkides kõlas koorilt vaimulik laul „Kyrie“ (L. Avesson). Solist Liina Purje-Lepiku esituses kuulsime F. Schuberti laulu „An die Musik“. Kui räägiti laste koolitamisest, kõlas „Gaudeamus Igitur“. Eestlaste laulupäevade ja laulupidude korraldamise jutu juurde kõlasid mitmed rahvalikud laulud, solistideks Toronto Eesti Meeskoori ansambel (Tõnu Altosaar, Urmas Migur, Mati Matsoo, Heikki Paara, Eerik Purje), Lindau õed (Reet, Rosemarie ja Juulia) koos Peeter Kopvillemiga, Tamara Norheim-Lehela ja Eerik Purje.

Rikkalik kava oli jagatud kahte ossa. Vaheajal loositi välja loteriivõidud, milleks kutsuti ette „Ööbiku“ koori aupatroon Elmar Tampõld. Järgnevalt teatas esinaine Kati Marley, et koori ajaloos on kolme inimest austatud koori kuldmärgiga ja täna lisandub neile neljas — Anne Altosaar, kelle sulest on ilmunud rohkelt „Ööbiku“ simmareede käsikirju. Värske kuldmärgi omanik kutsuti ette ning ta pälvis suure aplausi.

Teise osa alguses jutustab tädi Valve Tiinale, kuidas ta kohtus oma abikaasa Jaaguga rahvatantsurühmas. Sellele järgnes kaks tantsu TERR „Kungla“ esituses. Kui meenutati noorte romantilist jalutuskäiku vihmasajus, esitas koor R. Valgre laulu „Kui läbi raske vihmasaju“, millele järgnes sama autori „Muinaslugu muusikas“ solist Heli Tenno esituses.

„Ööbik harjus ka võõrsil rõõmsalt laulma,“ tõdes tädi Valve. „Tuli harjuda mõttega, et koju enam ei pääse, laulgem siis uues kodus, oli ju seegi oma kätega ehitatud.“

Järgnesid koduteemalised laulud. Lavale saabus rahvuslikus kostüümis külalissolist, New Yorgis Ameerika Muusikali- ja Draamaakadeemia lõpetanud ning edasi õppiv Kristi Roosmaa, kes on varemgi Toronto publikule esinenud. Noore lauljatari emotsionaalses esituses kõlas kolm koduga seotud laulu, millest eriti viimane — „Eestlaseks olen ja eestlaseks jään“ — puudutas kindlasti igaühe hingeseisundit, tõestades, et kus iganes me ka ei viibiks, me päritolu jääb alati meiega. Rosemarie Lindau laulis A. L. Webberi „Mu südame kodukolle“.

Põlvkondade järjepidevust lauluarmastuse ja –traditsioonide edasikandmisel tõestas järgnevalt Kopvillemide pereansambel — Peeter Kopvillem oma tütarde Keila ja Leikiga. Peeter esitas esmalt oma isa Olaf Kopvillemi laulu „Pastoraal“, mida nimetas enda lemmikuks, järgnes kaks laulu koos tütardega, üks Olaf, teine Peeter Kopvillemi loomingust.

Järgnevalt arutlevad Tiina ja tädi Valve ööbiku kui rändlinnu liikumise üle, et kindlasti lendab ta kord kodumaale tagasi… Tiina ütleb välja kuldse mõtte: „Kui ööbikud mõlemal pool merd üksteist hoida suudavad ja oskavad, siis püsib meie rahvas veel kaua.“ Tiina ehk siis Marielle Voksepp esitab koos kooriga K. Hundi laulu „Üksteist peab hoidma“.

Ja lõpetuseks ütleb tädi Valve: „Nii nagu mesilane lendab mesipuu poole, lendab ka ööbik ikka lõpuks kodumaise toominga oksale.“ Koor laulab P. Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“…

Sellega on ametlik kava lõppenud, aga mis ei taha vaibuda, on aplaus. Ei pääse koor ka lisapalast. Kõigil on natuke kurb meel, et see suurepärane muusikasündmus on lõpule jõudnud, ja hing hell, kuna ajaloorännak, mis äsja läbiti, on ju paljude jaoks nii tuttav…

Esinaine Kati Marley annab edasi suured tänusõnad kõigile. Austatakse ja tänatakse dirigente Asta Ballstadti ja Rosemarie Lindaud, klaverisaatjat Charles Kipperit, käsikirja autorit Eerik Purjet, lavastajat Tiina Coverdale’i, heli ja valgustuse eest hoolitsenud Allan Eistrati, koori, soliste, tegelasi, kaasrändajaid, kõiki abilisi… Jagatakse lilli… Kooripoolse tänu pälvib ka energiline esinaine ise. Saalist lahkudes on igaüks ühe suure elamuse võrra rikkamaks saanud.

Siiras imetlus ja tänu, kallid Ööbikud! Selle kavaga võite veel vallutada suuri lavasid. Oma muusikalise rännakuga suutsite jõuda küllap iga saalisistuja hinge.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus