Olukord Eestis: Riik kukub kokku ja rahvas jookseb laiali (4)
Eestlased Eestis 15 Jul 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/07/39879_001.jpg

Ilmar Palli, ajakirjanik, Maaleht
Foto: Sven Arbet
Eesti-pilt on vähemasti allakirjutanu jaoks ähmasem, kui iial varem. Kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme, vaat see on küsimus.

Paljude probleemide üle võib vaielda, ent ühe eest ei anna pada ega muu abil end peita - see on demograafiline olukord ehk - et sõnale rohkem kaalu anda - situatsioon. Statistilisi näitajaid selle kohta on rohkem või vähem esile toodud, kohati annab tunda vana hea harjumus ebameeldivat varjata. Ent kui need kõik lihtsalt ja selgelt esitada, mida muide oleks hädavajalik teha, tõstaks see tõelisel isamaa-mehel n-ö juuksed püsti.

Ja just nüüd on tõsisesse sünnitusikka jõudnud põlvkond, kus lapsi sündis vähem, kui mäletamata aegadest. Tähendab - suurima tõenäosusega toob see põlvkond lapsi ilmale veelgi vähem - me kuivame kokku ehk kaome tempoga, mis jahutab optimistlikumaidki meeli. Peale selle on mainitud põlvkonna ehk alates 1990. aastast alates sündinute hulgas tugevasti esil soov kodumaa tolm laias maailmas õnne otsides taldadelt raputada. Asi on nii vilets, et ei taha vaadata, ei taha kuulda.

Aga vaatama ja kuulama peab. Vähemalt esialgu. Ja ehk on mõni ka õnneks nii jultunud, et söandab antud olukorras mingeid võimalikult produktiivseid lahendusi otsida ning leida.

Kõigepealt tuleks ehk selgitada, kes ja mis peale armsa jumala olukorra sääraste äärmusteni viis. Kust alustada? Näiteks kasvõi elementaarsest tõest, et pere loomiseks vajab noor inimene selleks vähegi normaalset elamispinda. Elamispind aga oli ja on üüratult kallis, õigemini on kokkuleppeliselt kalliks aetud.

Kui noor inimene näpp suus neid hindu hirmuga vaatas, seisis ta seljataga nagu taevast langenud ingel heategija pank ja pakkus uskumatult suurt ja esmapilgul soodsat laenu. Ning nagu mingi optilise triki läbi olid lootusetus kauguses virvendanud lootused ja unistused noorel elluastujal otse käeulatuses. Ja ta ei mõelnud palju, vaid nagu soojalt soovitati - tegi ära! Miks ka mitte, hea koht oli olemas, palgad tõusid uskumatus tempos ning mis kõige olulisem - selline pealtnäha soodne olukord näis kestvat igavesti. Kõik kelmid soovitasid, kõik ahned kiitsid takka ja nõnda need inimesed lihtsameelselt endale algul nii,kergena tundunud koorma kaela võtsidki. Kes ostis hoogu minnes koguni luksusliku elamise, kes veel läikiva auto pealekauba, kes muid vidinaid, millest ei osanud enne undki näha.

Mida tegi sel ajal Eesti riik, kes oleks pidanud kõike teadma, kõike nägema ja asju eesti rahva huvides vastavalt korraldama? Riik jäi seevastu ülimalt passiivseks, mäletate seda vana rahvalaulu turu kõiketeadvast ja -võivast käest. See oli meil mõnda aega ikka ülipopulaarne. Ja nõnda läkski.

Pankade ja kinnisvarafirmade, ning nagu algul tundus, ka laenuvõtjate ühisprojekt edukalt käima. Kõik olid justkui saanud, mida tahtsid ja mõni enamgi veel.

Siis aga, siis tuli teadagi mis. Head kohad kadusid, palkadel oleks nagu Viagra otsa saanud. Ning pudrumägedelt tuli mõnelgi meist tõelisse hädaorgu laskuda. Selgus, et turukäsi käib eesti unelmatega üsna hoolimatult ringi - milleks talle need... Turukäsi on pigem globaalne, on universaalne.

Koos sellega muutus elamispind noorele seltskonnale veel kättesaamatumaks. Paljudelt võeti see võla katteks sootuks käest, paljud põgenesid ja pagevad tänaseni üle mõistuse käivate kohustuste eest mujale maailma. Kodu, kodumaa tähendab neile veel üksnes maksmata võlgade järele väljasirutatud käsi.

Sellesse suppi peaksimegi kõigepealt süvenema, valitsus eesotsas, me teised järgi. Ei saa olla nõnda, et elamise saab alles kesk- või pensionieas, mil paremal juhul võib kasvatada üksnes koeri ja teisi pudulojused. Ning pangad ja kinnisvara "arendajad" peavad saama ka oma palga, ei saa olla, et nende ahnusest kogu riik kokku kukub ja rahvas laiali jookseb. Riik peab muutuma kasvõi ajutiselt nii paksuks kui võimalik, sekkuma kinnisvaraärisse kasvõi armeed appi võttes. Ehitagu, lasku hinnad nii alla kui võimalik, pehmendagem oluliselt laenude tasumist sõltumata sellest, mis sellest arvavad sakslased, rootslased või venelased. Oleme jõudmas rahvana sinnamaale, et igaüks on meile Eesti tuleviku kindlustamise seisukohalt vajalik ja väärtuslik, ei saa kedagi ilma jätta, eemale peletada, arvelt maha kanda.

Peale põhiprobleemi on muidugi sada sellega seotud muret, millest igaühe kohta võiks piisaval süvenemisel kirjutada kasvõi raamatu. Hilja juba? Siin meenuvb vana hea ütlus "kuni kasvõi põlvepikkune poisike" jne. Neid aga meil esialgu veel mõned on. Ja Kalevgi on vist veel eksiilist naasmata.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus