Eesti Elu
ÕIGUSRIIK JA RIIKLIKUD ÕIGUSTE RIKKUMISED Eesti Elu (2)
Eestlased Eestis 15 May 2015 EL (Estonian Life)Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2015/05/44958_001.jpg
Harri Kivilo
President Lennart Meri väitis peaaegu igas peokõnes, kui tähtsaks ta pidas Eesti õigusriigina olemist. Suhteliselt hiljuti kordas sama põhimõtet president Toomas Hendrik Ilves koos Läti, Leedu ja Ameerika Ühendriikide presidentidega, deklareerides, et „nad taaskinnitavad oma pühendumust jätkuvalt õhutada [Balti riikides] seaduste alusel valitsemist kui vundamenti, millele tugineb vabade ja demokraatlike rahvuste ühiskond” (Valge Maja ühisavaldus 30.08.13).
Presidentide Meri ja Ilvese kaunikõlaliste kinnituste kõrval on eestlased pidanud juba üle 20 aasta kogema, kuidas riigivõim – eesotsas kõige kõrgemal tasandil olijatega – on aeg-ajalt toiminud, nagu nad ei teaks, mida rahva poolt vastu võetud põhiseadus kohustab ja mida see keelab. Eesti Komiteede loomisest kuni tänaseni Eestis toimunu üle juureldes kinnistub üha selgemalt tõik: Eesti Vabariigis polegi tahetud okupatsioonieelset õiguslikku olukorda taastada. Täiesti õigustatult võib järeldada, et alates 20. augustist 1991 on Eesti Vabariiki juhitud, justkui see oleks üks endine N. Liidu vabariik – mida on vaja reformeerida turumajanduslikuks ja multikultuurseks riigiks.
Osaliselt on tänane Eesti päris kindlasti varem olnud sarnane. Osaliselt on ka riigivõimu poolt tehtu kiitust vääriv. Siiski on jäänud selgitamata ja avaliku aruteluta, miks mitmeid varemolnud õigusliku olukorra põhimõtteid pole rakendatud. Pooliku taastamise on tinginud kas võimulolijate rumalus, isiklik kasuahnus või veendumus, et Eestil peavad ilmtingimata olema heatahtlikud suhted Venemaaga – ka siis, kui seda heatahtlikkust tuleb osta okupatsiooni kahjude hüvitamise nõudest loobumise ja Venemaale suure tüki Eesti maa-ala kinkimise hinnaga. Keegi pole vaevunud märkama, et see on üüratu hind heanaaberlike suhete eest, mis on veel põrsana Venemaa kahe otsaga kotis. Osalise taastamise võis tingida riigiõiguste professori, riigivõimu nõustava Lauri Mälksoo, soovitus leida Tartu rahulepingule „tänastele nõuetele vastav õiguslik tähendus” (ETV saade „Kahekõne” 13.01.11). Eesti kodanike enamus seda arvamust vist ei jaga, kuid protesteerima pole hakatud.
Võib arvata, et kui riiki oleks taastama asunud mitte ENSV Ülemnõukogu, vaid Eesti Kongress, siis oleks okupatsioonieelse õigusliku olukorra taastamine olnud täielik. Kui Eesti Kongress, Eesti Vabariigi kodanike enamuse tõeline esindaja, oleks saanud olla Eesti de facto staatuse deklareerija, siis oleks Venemaal palju raskem veenda rahvusvahelist kohut – kui selleks nende arvates õige aeg tuleb – et augustis 1991 ENSV lahkus omal soovil N. Liidust. Kõige seni öeldu ja kuuldu põhjal võib järeldada, et Venemaa soovib seda kindlasti väita – ja mitte nii kauges tulevikus ning suure tõenäosusega Eesti kodanikest venelaste abil. Sergei Karaganovi väite kohaselt on Eestis elavad venelased „hoovad”, mida Venemaa saab kasutada oma eesmärkide taotlemisel.
Asjalike põhjendusteta asuti täitma lubadusi, mida iseseisvuse taastamise eelselt ja osalise taastamise esimestel aastatel „seaduste alusel valitsemise põhimõtet” rikkudes oli antud Venemaale ja Eestit nõustavatele lääneriikide juhtidele. Pärast seda, kui rahvusvaheline üldsus oli tunnustanud Eesti Vabariiki taas de facto, oleks võidud õigustatult jätta täitmata okupatsiooni ja genotsiidi konventsioonidega vastuolus olevad lubadused, ja need, mis olid antud ENSV esindajate poolt enne 21. augustit 1991. Ent ometi oleks riigivõim pidanud teadma, et mida vähem muudetakse okupatsiooniaegset olukorda, seda kergem on nii toimimist pidada hääleõiguslike kodanike tahteavalduseks. Eriti, kui mingi olukorraga on rahvas pikema aja vältel protesteerimata leppinud, st on olukorra heaks kiitnud.
Täiesti põhiseaduse vastaselt jäeti tühistamata kokkulepe, mille Jeltsin ja Rüütel olid sõlminud 12.01.91. Selle lepingu artikkel III sätestab, et „Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ja Eesti Vabariik võtavad endale vastastikku kohustuse tagada isikutele, kes käesoleva lepingu allakirjutamise hetkel elavad Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi või Eesti Vabariigi territooriumil ning on praegu NSV Liidu kodanikud, õiguse säilitada või saada Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi või Eesti Vabariigi kodakondsus vastavalt nende vabale tahteavaldusele”. Praktiliselt tähendas see artikkel, et Eestisse elama saadetud venelased võisid üle öö saada põlisrahva õigused. Lepingu artikkel IV määras riigipiiri toimimise ehk režiimi sõnastuse, mis võimaldab järeldada, et osapooled pidasid kontrolljoont riigipiiriks.
Teades, et Venemaa tahab kontrolljoone riigipiiriks seadustada, nõustus rahva poolt valitud riigivõim toimima nagu Eesti ja Venemaa vaheline piir ei pea paiknema Tartu rahulepingus määratud joonel. Üpris lapsemeelselt asuti selgitama, et põhiseaduse paragrahv 122 kohaselt oli Eesti idapiir ainult osaliselt määratud Tartu rahulepinguga ja nüüd on sobiv aeg sõlmida „teine riikidevaheline piirileping”, mille paiknemine ühtib joonega, mis eraldas ENSV-d ülejäänud Nõukogude Liidust. Kehtiva piirilepingu asendamist uuega õigustas riigivõim Lauri Mälksoo väitega, et „õigusteaduses domineeriva seisukoha järgi ei katkesta asjaolu, et Eesti loobub nõuetest Narva-tagusele alale ja Petserimaale, meie riiklikku järjepidevust” (Postimees, 22.04.13). Tajumata, et too akadeemiline „domineeriv seisukoht” ei ole kahepoolne leping ning ei pruugi väitluste käigus Eesti maa-ala suhtes domineerivaks jääda.
Olukorra veidi muutudes tõdeti, et okupatsioonieelselt oli Eesti ja Venemaa vaheline piir ikkagi täies pikkuses õigustatud kohtades demarkeeritud ning hakati selgitama, et piiri lääne poole nihutamine on oluline julgeoleku tagatis. See selgitus on veelgi lapsemeelsem kui eelmised piirimuutmise õigustused, sest 18.02.14 sõlmitud välislepingu artikkel 1 sätestab: „Pooled lahendavad käesoleva lepinguga Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni maismaa riigipiiri (edaspidi „riigipiir”) kulgemise küsimused ning kinnitavad, et käesoleva lepingu jõustumisel loevad nad nimetatud küsimused reguleerituks.” Lepingu lisas määratud riigipiiri paiknemise kirjeldus kinnitab, et ajutine kontrolljoon on nüüd reguleeritud riigipiiriks ning Venemaal pole vaja olla süüdi Eesti ja Venemaa vahelise piiri Helsingi Lõpliku Akti vastaselt okupatsioonieelsest paigast kaugemale läänepoole demarkeerimise tõttu. Lepingu ülejäänud sätted käsitlevad piiri demarkeerimist ja kinnitust, et osapooltel ei ole vastastikku territoriaalseid nõudmisi. Julgeoleku tagatisest selles lepingus pole ainsatki sõna.
Jeltsini ja Rüütli vaheline leping andis Eestisse elama saadetud Nõukogude Liidu kodanikele eestlastega võrdsed õigused, ilma et mingi seadus seda oleks nõudnud. Lisaks sellele ei jäetud venelaste ja nende järglaste oma keele ja kultuuri viljelemist nende endi korraldada kultuurautonoomia seaduse alusel. Kolonistidena tulnud vähemusrahvuse venekeelse hariduse saamise võimaldamist hakati pidama riigi kohustuseks – osaliselt just nagu seda oli tehtud ENSV-s ning osaliselt venelaste eesti ühiskonda lõimimise kavade ikka veel koostamise ja rakendamise teel. Mõistmata, et need, kes pole mitmekümne aasta vältel lõiminud, võiksid seda põhimõtteliselt teha, kui nende okupatsiooniaegsed privileegid taastatakse.
Et kaks võrdse õigusega rahvust saaksid rahumeelselt koos elada, pidas riigivõim vajalikuks jätta korraldamata eestlaste rahvuslikku iseteadvust tunnustavad üritused (nagu Punaarmee vastu võitlemise tähistamine) ning välistada kõike, mis võiks siinsete venelaste rahvustunnet solvata. Eespool öeldu kohaselt toimides loodeti, et venelased muunduvad kiiresti Edward Lucas’e termini kohasteks „uuteks eestlasteks” või Rein Taagepera mõistele vastavateks „vene kodukeelega eestimaalasteks”. Eestlaste rahvusena püsima jäämiseks pidi jätkuma sellest, et nad võivad end „eesti kodukeelega eestimaalaseks” pidada. Riigivõim ja seda nõustavad ühiskonna- ja õigusteadlased justkui ei suuda tajuda, et eestlastelgi peab olema lisaks viie rikkaima riigi hulka pääsemise lootusele veel midagi, mille üle uhkust tunda ja milleks põhiseadus neid preambulas ilmselgelt kohustab.
Kodanikud saavad aatelisi kohustusi enamasti vaid siis täita, kui riigivõim on rahvusliku iseteadvuse arendamist tähtsaks pidanud ja selle nimel toiminud. Riigivõimu poolt õigeks peetud venelaste mittesolvamise doktriini rakendamise tõttu on peaaegu täiesti loobutud nooremate eestlaste rahvusliku iseteadvuse arendamisest. Ent ometi aitas see aateline iseteadvus eestlasi mitte ainult Siberi orjalaagrites ellu jääda, vaid ka okupeeritud kodumaal ja paguluses oma rahvuslikku identiteeti säilitada – ning vastukaaluks venestamisele, oma kultuuri kodumaal edasi arendada. Kaks aastakümmet vaid osaliselt taastatud iseseisvuse olukorras elamist näitavad väga selgelt, et eestlaste rahvuslik iseteadvus ja iive – osaliselt üksteisest olenevalt - on eesti rahvuse püsimajäämiseks ebapiisavalt väikeseks kahanenud.
Möödunud olukordi veel mäletavate inimeste elavate kirjast lahkumisega, haihtub maailmas ka teadmine Nõukogude Liidu ülimalt räigetest, rahvusi hävitavatest kuritegudest. Eesti pole omalt poolt midagi algatanud nende kuritegude üle õigusemõistmiseks. Mingil seletamatul moel on ka teised kannatanud riigid vaikivalt olukorraga leppinud. Siseriiklikult on meil kindlasti vajalik ja õigus pikka okupatsiooniaega mitte pidada ajalooliseks paratamatuseks. Kui meie riigivõim jätkab kindlalt edasi rühkimist seniste põhimõtete kohaselt ning peab vajalikuks põhiseaduse „tõlgendamist väärtuste ja eesmärkide” kohaselt, siis hakatakse peagi Eesti olukorda lääneriikides nägema vaid inimõigustest lähtuvalt. Madala rahvusliku iseteadvusega eestlased võivad jääda üsna ükskõikseks, kui suurde vene rahvusse kuuluvad Eesti Vabariigi kodanikud nõuavad Eesti kakskeelseks riigiks seadustamist. Mis siis järgneb on ilmselt selge isegi neile, kes on metafüüsilise julgeoleku tagatise tegelikuks rääkinud.
Kõiki otsuseid, mis võivad eesti rahvusele saatuslikuks kujuneda on püütud tagantjärele õigustatuks kirjutada ja rääkida: on ju väidetud, et ilma lubaduste täitmiseta poleks Venemaa oma vägesid välja viinud ning vägede siin olemisel poleks saadud ei Euroopa Liitu ega NATO-sse. Ent ometi oli ÜRO peaassamblee avaldanud 25.11.92 resolutsiooni 47/21, selgelt öeldes: „tagasi vaadates, et iseseisvus on Eestis, Lätis ja Leedus taastatud rahumeelselt ja demokraatlikult … ÜRO nõuab võõraste sõjajõudude täielikku väljaviimist Balti riikide territooriumidelt”. See resolutsioon kinnitas Eesti õigust toimida iseseisvuse taastanud riigina ja nõuda Vene vägede tingimusteta väljaviimist.
Täiesti imekspandavalt on Riigikohus, Riigiprokuratuur ja Kaitsepolitseiamet keeldunud menetlema kodanike pöördumisi, mis juhtisid tähelepanu lubadustele, mis nende hinnangul olid vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega. Menetlemisest keeldumist põhjendati vaid sellega, et kodanikel puudub õigus märgata, mis järelevalve teostajatel on märkamata jäänud. Eespool nimetatud ametid oleks pidanud märkama, et iseseisvuse taastamise eelselt ja esimestel aastatel on pidevalt toimitud, nagu Eesti Vabariigi taastamiseks on vaja taotleda Venemaa heakskiit. Taastamise deklaratsiooni sissejuhatuses kahetsetakse, et Venemaa olukord on „teinud võimatuks Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse taastamise NSV Liiduga kahepoolsete läbirääkimist teel”. Läbirääkimised NSV Liiduga piiri-, sõjaväe lahkumise, kodakondsuse- ja rahvusküsimustes on määratud ka üleminekuaja valitsuse esimeses töökavas. ÜRO resolutsiooni 47/21 alusel oleks olnud palju loogilisem mitte alustada iseseisvuse taastamist läbirääkimistega, vaid okupeerijale nõuete esitamisega.
Kaitsepolitseiamet ja Riigiprokuratuur oleks eriliselt pidanud märkama, et läbirääkimisi sooviti pidada teemadel, mis olid kohased mitte Eesti Vabariigi de facto olukorra taastamisele, vaid hoopis NSV Liidust lahkuda soovivale liiduvabariigile. Märgata oleks võidud sedagi, kuidas neid läbirääkimisi ja neil põhineda võivaid kokkuleppeid saab Venemaa kunagi hiljem kasutada oma sajandeid oluliseks peetud eesmärgi saavutamiseks – seekord Eesti Vabariigi kodakondsust omavate isikute täiesti demokraatlike hoobade abil.
Veel on võimalik üle vaadata ja avalikult läbi arutada eespool kirjeldatud tegemised ja tegematajätmised ning teistele riikidele antud lubadused, mis põhjalikumal analüüsimisel osutuvad põhiseadusevastasteks toiminguteks. Põhiseaduses määratud aateliste sihtide saavutamiseks on vaja teada, miks ja kelle algatusel anti iseseisvust ohustavad lubadused ja tehti eestlasi solvavad avaldused. Vaja on teada, miks hakati arvama ja miks ikka edasi arvatakse, et Eesti ei või olla okupatsioonieelne riik, kus rahvuslikku iseteadvust ei peetud põlastavalt äärmusluseks ning kus kõik vähemusrahvused võisid oma keelt ja kultuuri viljelda juba siis, nii nagu seda tehakse praegu Kanadas. Seda lubab ka Eesti vähemusrahvuste autonoomia seadus ja eestlaste üldine suhtumine teistesse rahvustesse. Teisi rahvusi hakkab eestlane tõrjuma, kui riigivõim hakkab eestlaste rahvuslikku iseteadvust mõnitama.
Veel on võimalik lakata täitmast kõiki Venemaa soove ning muuta põhiseaduse sätted, mis võivad kujundada Eesti kahest, võrdsete õigustega rahvusest riigiks. Teiste riikide kogemused kinnitavad, et sisserändajad ei muutu tänumeelseteks, kui neile antakse põlisrahvaga võrdsed õigused. Kuna põlisrahvale jäävad ikkagi mõned rahvusliku omapäraga seonduvad õigused, siis hakkavad inimõiguslased peagi nõudma sisserändajatele ja nende järglastele nende rahvusliku omapära põlisrahva omaga võrdseks pidamist ja avalikult tähistamist. Kui kõike pole võimalik võrdsustada, siis on inimõiguslaste arvates sisserändajail õigus oma nõudmisi vägivallatsemisega võimendada. Sellist olukorda pole meil vaja.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus