Ohtlik minevikuarmastus PM (3)
Arvamus 24 May 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Margit Sutrop

Margit Sutrop kirjutab, et okupatsioon murdis eestlaste moraali ja väärtuste selgroo. Kuid selleks, et oma riiki üles ehitada, tuleb kõigepealt loobuda Nõukogude aja ihalusest.


Nõukogude riigijuhtide kivikujud viidi küll iseseisvuse saabudes Orlovi lossi õuele Pirita teel Tallinnas, kuid mentaliteet püsib visalt edasi.

Pronkssõduri skandaal näitab, et Eesti iseseisvus pole midagi enesestmõistetavat, vaid et seda tuleb jätkuvalt kaitsta. On õpetlik näha, et meie oma riigis elavad inimesed, kes tõlgendavad Tallinna okupeerimist kui vabastamist ning on isegi valmis rebima maha sinimustvalget lippu. Kasulik on see teadmine sellepärast, et aitab meelde tuletada kommunistliku režiimi kuritegelikkust.


Mulle tundub, et see kipub paljudel inimestel ununema või pole nad seda kunagi tajunudki. Mittemäletamine ja ignorantsus on meie riigi iseseisvusele samavõrd ohtlikud kui okupatsioonijõudude peatõstmine.

Viieteistkümne aastaga on kasvanud üles uus põlvkond, kellel puudub vahetu kogemus Nõukogude sõjalisest okupatsioonist. Nende noorte teadlik elu möödus vabas Eestis ja neil on raske endale ette kujutada, mida tähendab elada võõrvõimu surve all. Seepärast puudub neil ohutunne ja nad ei oska meie kättevõidetud vabadust tõeliselt hinnata.

Väärtustega on tihtipeale nii, et neid teadvustatakse ainult siis, kui neist on puudus. Haige inimene teab, kui oluline on tervis, vaene igatseb materiaalset kindlustatust ja üksik unistab armastusest.

Mõtlesin sellele eelmisel pühapäeval, kui nägin üht eesti noorte sünnipäevapidu, kus mängiti pioneerilaagrit.

See oli ehtne stiilipidu, kus pioneerijuht puhus fanfaari ja punaste kaelarättidega noored tõotasid – käsi südamel – teenida ustavalt Nõukogude kodumaad. Kõigil oli lõbus ja naljakas, aga mind tabas hirmuhoog. Tajusin seda kuristikku, mis mind lahutas kakskümmend aastat noorematest.

Neil noortel puudus vahetu kogemus ajast, mil inimesi sunniti valetama ja kõigi vabadus oli piiratud. Piduliste jaoks oli kommunistlik retoorika naljakas kõnepruuk, mida oli absurditeatrit mängides tore järele teha. Võõrvõimu propaganda raudse haarde koledus jäi mängijatel aga tabamata. Ometi on selle tabamine oluline, et mõista kommunistliku režiimi kuritegelikkust. Sama etteheide oli mul ka filmi «Sigade revolutsioon» tegijatele.

Muidugi ei saa noored mäletada seda, mida nad pole ise kogenud. Ent isikliku mälu puudumist peaks korvama kollektiivne mälu. Noorte mängijate süütut hasarti nähes mõtlesin sellele, et me ei ole suutnud oma lastele selgeks teha, millest nad on pääsenud.

Vabaduse väärtus?

Aga äkki ei saa sellest aru ka paljud täiskasvanud? Miks muidu näitavad küsitlused, et väga suur hulk inimesi igatseb taga Nõukogude aega. Ka massimeedia aitab süvendada nostalgiat Nõukogude aja järele. Millega seletada seda, et nii paljud inimesed leiavad, et nad elasid siis paremini kui praegu?

Sama asja on täheldatud ka endisel Ida-Saksamaal, kus moeautoks on Trabant ja kõrges hinnas on endise aja sümboolika. Saksamaal saab inimeste nostalgiat endiste aegade järele seletada suure tööpuudusega. Eestis on aga tööpuudus ääretult madal ja inimeste eneseteostuse võimalused tunduvalt suuremad kui varem.

Muidugi on meil paljude inimeste palgad ebaõiglaselt madalad ega ole sõltuvuses haridustasemest või ameti olulisusest ühiskonnale. Ent ei saa kuidagi öelda, et inimeste elujärg oleks vabas Eestis halvem kui Nõukogude ajal, mil enamik tundis puudust elementaarsetest tarbeesemetest. Millest siis ikkagi tuleneb nii suure hulga inimeste rahulolematus? Küllap on see paljuski seletatav turumajanduse karmi konkurentsiga, mis tekitab inimestes ebakindlust tuleviku suhtes.

Samas peaksid inimesed hindama seda, et saame lõpuks ometi jälle elada oma riigis ja nautida vabadust. Äkki ei ole vabadus paljude jaoks üldse kõrgeim väärtus? Võib-olla hindavad inimesed vabadusest rohkem hoopis võrdsust? Kas võib olla, et vabaduse puudumist korvas Nõukogude ajal paljude inimeste jaoks tunne, et nad on teistega võrdsed?

«Võrdsetest võrdsemad»

Ma arvan, et see ei ole õige seletus. Tegelikkuses ei olnud inimesed ka nõukogude ühiskonnas võrdsed. Elu Nõukogude Eestis on väga täpselt kirjeldatud George Orwelli «Loomade farmis». Näiliselt olid kõik loomad võrdsed, ainult et mõned olid võrdsemad kui teised.

Ka nõukogude okupatsioonivõim rääkis kõikide inimeste võrdsusest, tegelikkuses olid aga mõned võrdsemad kui teised. Olid olemas puhvetid, kus müüdi defitsiiti, erihaiglad, kus raviti paremaid inimesi ja erikoolid, kus intelligentide lapsed said õppida võõrkeeli.

Ametiühingud jagasid eriti lojaalsetele kodanikele autoostulube, kortereid ja turismituusikuid. Defitsiidimajandus ja ideoloogiline surve olid nõukogude võimu peamised relvad, mille abil piitsa ja prääniku meetodil laostati inimesi seesmiselt. Juurdepääs mingile defitsiidile tekitas inimestes tunde, et nad elavad teistest paremini.

Kellel oli võimalus vabrikust suhkrukott või kilerull koju tassida. Kes elatus sellest, et aitas pääseda arsti juurde või võimaldas tuttavale koha lasteaias.

Kes jooksis lihtsalt töö ajal mööda linna ja juhtus peale, et müüdi apelsine või tualettpaberit. Inimesele piisas vähesest, et tunda end väljavalituna. Kahtlustan, et just seda väljavalituse tunnet igatsevad paljud inimesed praegu taga. Inimesi ei häiri mitte see, et turumajandus on tekitanud suure ebavõrdsuse, vaid see, et nemad ei tunne end «kõige võrdsematena».

Privileegide võlu

Just see eluvorm, igapäevane võitlus oma privileegide eest, on eestlastele saanud viimaste aastakümnete jooksul liiga omaseks. Paljud hoiavad kiivalt kinni arusaamast, nagu oleksid inimesed teeninud ära ebavõrdse kohtlemise.

Lääne kultuuriruumis on sügavalt juurdunud arusaam, et erinevustest hoolimata on kõik inimesed võrdsed ja neid tuleb sellisena ka kohelda. Vaieldakse vaid selle üle, milles see võrdsus seisneb: kas võrdsetes õigustes, vabadustes või võimalustes. Eestlastel ei ole seda usku, et kõik inimesed on võrdsed.

Meil ei ole sügavamat austust inimese vastu ja veendumust, et erinevad elud on ühtviisi väärtuslikud. Selle tagajärjeks on vähene solidaarsus ja hoolivuse puudumine. Eestis usutakse, et see, mis inimene korda saadab, on puhtalt tema enda asi.

Need, kes on haljale oksale jõudnud, on selle igati ära teeninud. Ja need, kes on puu all, on ise süüdi, et ei ole suutnud kõrgele ronida. Ei osata näha seda, kuidas ühiskonna ebaõiglane korraldus ise soodustab ühtede inimeste edasijõudmist ja teiste mahajäämist. Suur ebavõrdsus võib aga saada ühiskonnale saatuslikuks.

Haridussüsteemis on ebavõrdsus kõige märgatavam. Me ei püüagi luua võrdseid haridusvõimalusi nii linna- kui ka maalastele, jõukamatest ja vähem kindlustatud peredest pärit lastele. Kõvahäälselt ja uhkusega räägime luksuslikult restaureeritud eliitkoolide edukatest lõpetajatest. Ja väga vaikselt murest, et on palju koole, kus juba pikka aega pole inglise keele või füüsika õpetajat.

Kedagi ei pane enam imestama see, et meil on käputäis koole, mille lõpetajatel on lootus pääseda õppima ülikooli riigieelarvelistele kohtadele. See, et andekad maalapsed peavad parema hariduse saamiseks tulema linna gümnaasiumi ja elama omapead viletsates üürikorterites, ei ole meie poliitikute mure.

Eesti inimesed on hakanud pidama loomulikuks, et hüvesid jagatakse neile, kes neid ise haarata oskavad. Eetikakriis on ühtlasi ka demokraatia kriis. Vaid siis, kui poliitilist võimu ja ameteid jagatakse mitte sotsiaalse kuuluvuse ja lojaalsuse, vaid oskuste ja võimete eest, on aus riik võimalik. Üheks Nõukogude aja pärandiks on ka Eesti ühiskonnas maad võtnud individualistlik mentaliteet. Sageli õigustatakse eestlaste suurt poolehoidu individualistlikele väärtustele sellega, et püüame põgeneda Nõukogude aja pealesurutud kollektivismi eest. Paraku on siin tegemist eksitusega. Nõukogude sõjalise okupatsioonivõimu ametlik ideoloogia väärtustas tõepoolest kollektiivseid väärtusi, tegelikkuses tegi aga kõik selleks, et mingit ühistunnet ei saaks tekkida.

Kriisi juured Nõukogude ajas

Nüüdseks oleme küll juba peaaegu viisteist aastat iseseisvad, ent eetikakriis näib üha süvenevat. On oluline mõista, et üleminekuühiskond ei ole kriisi tekitanud, vaid selle nähtavale toonud.

Eesti ühiskonna moraalne allakäik algas siis, kui Nõukogude tankid 1940. aastal tallasid porri meie vabaduse ja inimõigused. Poole sajandi pikkuse sõjalise okupatsiooni tulemusena murti paljude inimeste moraalne selgroog. Okupatsioonivõim soodustas valetamist, varastamist, kaasinimeste järel nuhkimist ja pealekaebamist, reetmist ning kollaboratsionismi.

Nõukogude võimu eesmärk oli võtta inimestelt inimväärikus, kaotada nende au- ja häbitunne. Inimesed ei muutunud sugugi üleöö. On teada, et nii okupeeritud Eestis, vanglates ja koonduslaagrites kui ka Siberis küüditatutena säilitasid paljud inimesed pikka aega oma moraalsed väärtused. Paljud keeldusid koostööst okupatsioonivõimudega ja pidid selle eest maksma oma elu või eneseteostusest loobumise hinnaga.

Võib arvata, et vähemalt sama palju, kui nõukogude okupatsioonivõimudel kulus aega eestlaste moraalse selgroo murdmiseks, kulub nüüd aega moraalsete väärtuste uuesti au sisse tõstmiseks. Iseseisvas Eestis oleme kiiresti vahetanud vanad aknaraamid pakettakende ning vanad Žigulid ja Moskvitšid Mercedeste ja Toyotade vastu, ent inimesi ei saa välja vahetada. Ka uut põlvkonda kasvatavad ikka needsamad eelmise ühiskonna kujundatud inimesed.

Selleks, et kindlustada oma riigi iseseisvust, peame saama lahti Nõukogude aja ihalusest. Püüdsin selles loos näidata, et see võib esineda kolmel kujul: nii aktiivse soovina taastada okupatsioonivõim, ignorantsuses kui ka romantilises nostalgias.

Eetikaga seotud küsimusi laiemalt arutatakse ka homme algaval Tartu Ülikooli eetikakeskuse konverentsil.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus