Nõukogude sõjaväelase kujust Tõnismäel SI (2)
Arvamus 28 Feb 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Heli Susi SI

Kui vaatan selja taha, näen seal ainult laipu ja varemeid. Dmitri Šostakovitš, 1975. Eestlastele, kes mäletavad 1944. aastat või kes on lugenud seda aega käsitlevaid dokumente ja mälestusi, kehastab see monument vallutajat, taaskehtestatud Eesti Vabariigi hävitajat, uue terrori algatajat. Sakslased olid taandumas või lahkunud, Uluotsa-Tiefi valitsus tegevusse astunud ja koostanud deklaratsiooni, milles rõhutati veel Teise maailmasõja alguses Eesti Vabariigi poolt välja kuulutatud riigi neutraalsust selles sõjas. Eesti mehed võitlesid veel siin-seal meeleheitlikult ähvardava ohu vastu, kõikjal üle Eesti lehvisid Eesti lipud.

Nõukogude sõdalase saabumisega kehtestus siin taas juba 1940-1941. aastast tuttav stalinlik režiim, mis hukutas või sandistas märkimisväärse osa eesti rahvast. Kõik see on ju juba must valgel kirjas, kuid vajab meenutamist, sest on paljudel tähelepanemata jäänud või aja tolmu alla mattunud.

Rahva teadmatuses hoidmine ja valede levitamine oma võimu huvides on igiaegadest olnud vägivallarežiimidele omane meetod. Tänapäeval, kus informatsiooni leidmine on võimalik, soosib ignorantsust demokraatlikes ühiskondades leviv mentaliteet: oluline on siin ja praegu, edukus, raha, meelelahutus ning et tõde pole niikuinii võimalik teada.

Sellisele hoiakule vastukaaluks soovitan lugeda koguteosest " Eesti mehed sõjatules", Saku, 1999, Valdo Kallioni koostatud kahepoolsetele mälestustele tuginevat lugu Avinurme lahingust septembris 1944 (see tuleks tõlkida ka vene keelde).Ta kõneleb Eesti Laskurkorpuse võitlejate julmusest, muu hulgas raskelt haavatud vastaspoole sõdurite mõrvamisest Avinurme kirikus. Neid fakte teades mõjub selle sõduri kuju seismineTallinna kesklinnas lausa loomuvastasena, nii ka lillesülemid ja kummardused ta jalge ees. Kuu aega peale "Avinurme põrgut" olid Eesti valitsuse kodumaale jäänud liikmed arreteeritud.

Selletaolised sündmused käisid nõukogude sõjaväega kaasas paljudel vallutatud aladel. Neist jutustavate raamatute hulk on tähelepanuväärne. Rüüstamised, vägistamised, mõrvad, külade hävitamised, küüditamised jpm on Venemaal mahavaikitud või esitatud leevendatult sõja paratamatu kaasnähtena. Seega on venemaalastel kui ka okupatsiooni ajal Eestisse elama asunud nõukogude inimestel ja nende järeltulijail vaid hägune ettekujutus ajaloost. Fakte teadmata pole aga võimalik omada argumenteeritud seisukohta ega seda mõistusepäraselt kaitsta. Emotsioonidel ja agitatsioonil põhinevat arvamust kaitstakse sõimu, süüdistuste, political correctnessi ja ka vägivallaga.

Aga mis toimus samal ajal Nõukogude Liidus?

Juhtus nii, et Tõnismäe monumendi ümber tõusva poleemika taustal tuli mul raadiosaate jaoks uuesti süveneda oma isa Arnold Susi mälestustesse Moskva vanglatest ning orja- ja surmalaagritest Siberis aastatel 1944-1954, mis ajaliselt langeb kokku sõja lõpu, sõjatähiste püstitamise ja üldise terrori ajaga.

Loetu mõjus rängalt oma asjalikus vaatlevas stiilis esitatud kirjeldustega: NLiidus töötas inimolendeid orjana pidamise detailselt väljaarendatud riiklik süsteem, kus kuulekus saavutati tapvalt raske töö, sellega väljateenitud leivapajuki suuruse (300–600 gr päevas), pideva nälja, alanduste ja mõnituste, blatnoide ja "maloletkade" (alaealiste) takistamatu terroriga, mis muserdas nii ihu kui hinge ja kujundas paljudes suhtumise pomri tõ sevodnja, a ja zavtra. Iga päev veeti barakkidest koormatäied laipu steppi kaevatud suurtesse ühishaudadesse. Nende asemele tulid uued "vood"; aastast aastasse kestis see rutiinne rotatsioon, kujundades kogu ühiskonna teadvust. Need olud on jäädvustatud kümnetel tuhandetel lehekülgedel paljudes maailma keeltes, ometi pole selle süsteemi kogu õudust maailmas teadvustatud.

Sõja algusaastaks oli see füüsiline ja vaimne hävitustöö nõukogude ühiskonnas kestnud juba ligi veerand sajandit, kestis erilise intensiivsusega veel kümme aastat peale viimase natside koonduslaagri likvideerimist või kommunistlikuks ümberfunktsioneerimist, ja piiratud mahus kuni Nõukogude Liidu lakkamiseni (Enn Tarto meenutused Permi laagrist 1986. aastast), hukutades süsteemselt mitukümmend miljonit inimest.

Hinnates nende laagrite ulatust ja neis "elanud" ja surnud ohvrite arvu, võib olla kindel, et paljudel Berliinis võidupidu pidavatel sõduritel vaevlesid samal ajal laagrites isad, vennad, emad või muud sugulased üle terve Nõukogude Liidu. Hiljem lisandusid neile vaenlase kätte vangi langenud relvavennad, kes pärast nende kodumaale meelitamist muutusid isamaa reeturiteks. Võib arvata, et ka rohkem kui pooltel noortest "našidest", kes eestlasi natsideks nimetavad ja kommunistlikku režiimi idealiseerivad, on neis massihävituspaikades hukkunud esivanemaid ja sugulasi, kuid ilmselt need tragöödiad neid ei häiri.

Ka venemaalastel tuleb kord tunnistada, et Teises maailmasõjas sõdis üks metsaline teise vastu. Vahe oli selles, et ühel olid füüreri korraldusel teostatud roimad sõja alguse ajaks kestnud viis- kuus aastat, teisel suurte juhtide juhtimisel juba üle 20 aasta; et ühe tapatöö oli rafineeritum ja mehhaniseeritud, teisel primitiivsem, korraldatud "loomuliku kaona" - territoorium ja võimalused selleks olid piiramatud (vt. GULagi arhipelaagi sisekaant); et üks on andestust palunud, kahetseb oma tegusid tänini ja on püüdnud igati hüvitada ülekohut, teine pole oma roimi õieti hukkagi mõistnud, hüvitustest vallutatud aladelt represseritutele ei mõeldagi.

Võitja üle kohut ei mõistetagi?

Kumb koletis oli hullem, seda ei saa määrata sõja võitja ega kellegi praegused majanduslikud huvid, vaid sooritatud roimade hulk ja nende tagajärjed. Igaühe otsus sõltub ta teadmiste hulgast ja tõele vastavusest. Küüniliselt kõlas Dimitri Klenski väide, et Nürnberg II pole olnud ja järelikult pole Venemaal inimsusevastaseid kuritöid toime pandud. Küllap on temagi perekonnakroonikas punase terrori ohvreid... Oleks aeg ka kõige järjekindlamatel salgajatel mineviku ülekohut tunnistada. Võib-olla isegi Venemaa tuleviku pärast. On ohtlik hoida noori venelasi teadmatuses oma ajaloost ja toita neid illusioonidega, See on kasvupinnas uuele vägivallale, mis juba tõstab pead.

Printsiip, et võitja üle kohut ei mõisteta, on küll sama vana kui inimkond, aga aatompommid on maailma hapraks muutnud. Ohud on suured. Ja kunagi varem pole vale ja vägivald inimkonna saatust nii mõjukalt kujundanud kui 20. sajandil.

Ebalevat arglejat ei võta keegi tõsiselt, ei oma rahvas, ei muulased.

Ka meil Eesti Vabariigi võimuladvikus tuleb hägune jutuveeretamine lõpetada, kõhklused jätta, võtta suukorvid peast ja hakata lihtsalt tõtt rääkima. Meenutagem, millise vabastava puhanguna mõjus kadunud Ülle Aaskivi ajalooline sõnavõtt. Võib-olla puhastaks see ka nüüd õhku ja ajusid ja vähendaks kõverast olekust tekkinud pingeid. See võiks vähendada isegi rahvustevahelist vimma, kui üldiselt teadvustuks, et iga roim on roim ja iga surnuksvaevatu on ohver tema rahvust arvestamata ja seda nii Ameerikas, Venemaal kui Euroopas.

Võib-olla tooks selline mitmel tasandil järjekindel ja kõhkluseta nõue kaasa püüde hakata vältima vägivalda selmet teda salata ja võiks hakata idanema ausam rahu riikide ja rahvaste vahel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus