New York – New York (1)
Eestlased Kanadas 16 Jun 2006 emEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti kooli kevadisest väljasõidust

Reede

Varasest hommikutunnist hoolimata, kell polnud seitsegi, kubisesid New Yorgi tänavad ruttavatest sõidukitest ja jalakäijatest. Sõiduteel võitlesid kollased taksod ühest tänava servast teise veeredes iga vabaneva teejupi pärast. Ärkav linn kihises nagu ärritatud sipelgapesa…

Päike oli tõusnud juba varem, kui buss oli jõudmas New Yorgi äärelinnadesse. Vaatamata ennustatud vihmale algas päev siiski suduses päikesepaistes.

McQuaids Café & Deli 11 Ave ja 44 tn läänenurgal ei paistnud kuidagi silma oma tagasihoidliku esikülje ja nimesildiga. Valisime selle paiga hommikusöögiks korraliku menüü ja asukoha tõttu - asus see ju Intrepid Sea-Air-Space Museum’ist vaid 5-min. jalutuskäigu kaugusel.

Meid oodati. Ernie, tugeva shoti murrakuga naine, teatas, et kohe on kõik valmis. Väikeses ruumis lahtise ukse taga oli kaetud puhvetilaud hommikueinega, mille külastamine kulges eesti noortele omase oskuse ja sujuvusega.

Juba pärast hommikueinet võis rahulolevalt tõdeda: noored oskavad ajakavast kinni pidada. Tunni ja veerandi pärast seisime “Intrepid’i” sabas ja ootasime Elle saabumist Citypass'idega, pääsmetega, mis avasid mitmete oluliste huvikohtade uksed.

Intrepid Sea-Air-Space Museum koosneb lennukikandjast “USS Intrepid” ja veel mitmest väiksemast sõjalaevast. Meie eesmärgiks oli jalgpalliväljaku suurune, seitsme tekiga, 75 milj naela kaaluv lennukikandja. Intrepid lasti vette 1943, võttis osa Vaikse ookeani sõjategevusest ja sai II maailmasõja suurimas merelahingus Leyte lahes, Filipiinide lähedal, mitu kamikaze-torpeedo tabamust, aga osutus uppumatuks. NASA kasutas seda 70-ndail a-il ookeani maandunud astronautide korjamiseks ja külma sõja perioodil vene allveelaevade jälgimiseks. Temast sai 1982 maailma suurim ujuv muuseum.

Mida keegi “hiigeleluka” kõhus vaatas, jäi igaühe enda otsustada. Vaadata oli küllalt: videoshow II maailmasõja merelahingutest ja kamikazerünnakutest, selleaegsetest lennukitest, valgerõivaliste merejalaväelaste rividrill laevalael ja palju muud.

Kogunemine laevasõidule Circle Line’iga ümber Manhattani saare kesk- ja lõunaosa toimus hilinejateta. Laev ei paistnudki suur, aga inimesi mahtus sinna poole tuhande ringis. Meie grupp lagunes teiste hulka laiali. Mõned ülemisel lahtisel tekil või vööris, osa kinnisel kesktekil segatuna kirjusse turistidemassi. Ilm oli endiselt vaikne, aga sombune, nii paistsid mööduvad ühtlaselt kõrged pilvelõhkujad udustena. Neid kõiki tutvustas jutukas giid. Eriti uhke oli ta aga selle üle, et kalad on lahte tagasi tulnud, st New York on lahendanud oma roiskvee probleemi.

Manhattani lõunatipus ühinevad Hudsoni jõgi ja East River, moodustades avara veelahkme, kus kahel väiksel saarel tervitavad Atlandilt tulijaid tõrvikut hoidev Vabadussammas ja selle naabruses kuulus Ellis Island, kust olevat läbi käinud 11 milj immigranti. Mõnisada meetrit itta jääb Governors Island 200 a New Yorki valvanud merekindlustustega. Momendil olevat ehitused inimestest tühjad, hooned ja ümbrus aga ikkagi korras. Valge mehe tulekul müüs kohalik manahata suguharu saare hollandi kaupmehele kahe kirvetera, klaasist pärlikee ja pihutäie naelte eest. Sealt ka nimi Manhattan!

Vabadussamba juurest võtab laev suuna East River’it pidi põhja poole. Sõidame Brooklyni ja Manhattani sildade alt kuni Roosevelti saareni. Manhattanit märgistab ÜRO (UN) hoone.

Laevalt kaile astudes ootab buss, millega sõidame ilusasse ja mugavasse Marriott hotelli Saddle Brookis, mis oli meie koduks ka 1998. a New Yorgi reisil. Oleme kooli reisidel olnud aastaid Marriott hotellide külalised Ameerikas ja Kanadas. Hotellikett tunneb meie noori eeskujuliku grupina, mis on aluseks soodsale hinnale ruumide üürimisel.

Meil on paar tundi, et sisse kolida, ujuda ja end värskendada enne pidulikku sündmust — teatrisse minekut. Olgugi, et siin maal pidulikkusest eriti kinni ei peeta, on meie tüdrukuid ja poisse lust vaadata!

Kuulus Times Square’i “ruut” näis ümbritsevate kõrgehituste ja nende külgedel karjuvate reklaamide all, inimestest kihavana ja korravalvureid täis, üpris kokkusurutuna. Ruudu idaküljel asub varajasim teatrimaja Manhattanil “Palace Theatre”. Oma kahekordsete rõdude ja kõrge kuppellaega meenutas ta pigem massiivset kiriku tornialust. Lava oli kõigile nähtav, aga vaatasime kogu tegevust ülalt teiselt rõdult nagu pilvede pealt. Muusikali “Lestat” tegelaskond otsib maapealset surematust, aga vaatamata vananemisprotsessi aeglustumisele seistakse siiski lõpuks maapealse elu hädade ja puudustega silmitsi. Fantastiline muusika, lavastus, laulud — aga temaatiliselt meie noorimate jaoks liialt dramaatiline.

Teatrist tänavale astudes olid taevaluugid avanenud vihmasajuks. Õnneks ootas buss kõrvaltänaval, et viia sõidu- ja päeva elamustest väsinud pere hotelli.

Laupäev

Hommik näitas hoopis rõõmsamat nägu. Värskem ja rõõmsam näis ka noortepere. Ilmselt olid nad kasutanud ööd siiski magamiseks!

Buss puistas meid varakult American Museum of Natural History peasissekäigu võimsa fassaadi esisele. Alustuseks olime valinud sealses Imax kinos esitatava “Passport to the Universe” — ülevaate kosmosest, jalutades vaatajaga maakera sisemistest toimetest universumi lõputute piirideni. Muuseumi 130 a ajaloos peetakse seda parimaks, lisaks eelmistele eksponaatidele. Tutvusime ka tervet kvartalit täitval kolmel muuseumikorrusel oma loomulikku elamiskeskkonda paigutatud looma- ja linnuliikidega erinevatest maailmajagudest. On tehtud kõik, et esitatu oleks reaalne ja meeldiv. Paljud väljapanekud ja seinamaalid on katmata. Ei ole kusagil paremat maateaduse õppetundi!

Lõunaks viis buss meid Grand Central Terminali. “Grand” oli see paik küll, juba oma 40. tänaval asuva sissekäiguga, mida kaunistab vana rooma jumaluse Merkuriuse kuju. Esimeselt korruselt jäi eriti meelde rohekassinine lagi, mis kujutavat NY talvist taevast 59 tähega. Noorte peamine huvi oli suunatud aga keldrikorrusel asuvasse toidukeskusse, parimasse New Yorgis. Sinna nad tunniks kadusidki.

Mõned tunnid olid kesk-Manhattanil ringi vaatamiseks ja raha kulutamiseks. Selle vahele mahtus NBC stuudio külastamine. Kogunemiskohaks sobis hästi vaba nurgake Rockefelleri platsil. Giidi juhitud külaskäik NBC stuudios andis ülevaate erinevate televisioonisaadete seadetest. Paarile noorele anti isegi võimalus esineda ilmateadete esitajana, erandita ennustasid nad vaid ilusat ilma! Päev oligi parajasti päikeseline ja mõnus.

Puhketund hotellis kulus ujumiseks ja valmistumiseks pidulikuks õhtusöögiks — kooli väljasõitude aastakümneid kestnud traditsioon, mille keskseks ideeks on eetiline iseolemise rõõm ühises sõprusringis. Piduliku riietusega kaasub iseenesest pidulik meeleolu. Tore on noori näha juba hotelli fuajeesse kogunemisel. Kõik nagu oleksid pikemaks kasvanud!

Teel Manhattani lõunatipus asuvasse Battery Gardens restorani möödume World Trade Centre’i “Ground Zero’st”, kus buss teeb hetkelise peatuse.

Restoran Battery pargis särab õhtutuledes. Üle lahe vilguvad New Jersey linna tuled. Lauad on kaetud. Alustame, nagu alati, ühise söögipalvega. Restorani omanik, kelle vanemad on Ameerikasse immigreerunud Poolast, ei väsi kiitmast meie noori. Niisugust noortegruppi polevat ta varem Ameerikas kohanud. Osa sellest kiitusest võib ju olla ärimehe reklaam, aga tore on seda siiski kuulda.

Pühapäev

Terve hommikupoolik kunstile! Esimeseks sihiks on Guggenheim Museum, eriti selle arhitektuur ja välisilme. Aga oh üllatust, hoone on mässitud nagu siidiuss tellingute ja riiete kattesse, nii et ehitust ennast pole nähagi. Sõidame edasi otse MOMA’sse (Museum of Modern Art).

Moodne kunst? Küsite, mida seal meie jaoks huvitavat leidub? Aga ega meie noored nii võhikud enam olegi. Oleme neid aastaid koos Mai Järvega Eesti Majas toimuvatel kunstinäitustel treeninud.

Muuseumis on esindatud visuaalne kultuur alates 1880. a-te euroopa kunstivooludega, haarates põhjalikult erinevaid perioode kuni tänaseni, 150.000 väljapanekuga viiel korrusel. Siin kuluks ära kogu päev. Ilmselt tuli ajast puudu isegi noortel. Kell oli juba üle keskpäeva, kui ütlesime Manhattanile — aitäh, nägemiseni!

Kodutee sujus üsna märkamatult. Olime läbinud Syracuse’i linna teel Buffalosse, kui kusagil bensiinijaamade vahelisel eikellegimaal bussi armatuurlaual lõid helkima punased tuled. Kell oli 19.30. Juht tõmbas bussi teepervele, peatas mootori ja asus uurima juhiste raamatut. Pärast tunniajalist katsetamist oli selge, et see buss enam edasi ei liigu. Öösel 4 paiku jõudis Torontost kohale uus buss, millega saime varahommikuks Eesti Majja. Kiitus meie noortele, kes vahvalt kogu selle ootamatult pikaks veninud koduteekonna üle elasid!

Oleme kuulnud arvamisi, et sarnased kevadised kooli väljasõidud ei ole meie ühiskondlike organisatsioonide majanduslike toetuste väärilised. Neid püütakse paigutada “lõbusõitude” nimekirja. Kuid kool ja õppimine ei saa olla ainult igav tuupimine. Eesti kool kestab, kui suudab pakkuda noortele lisaks õppimisele ka midagi, mis neile meeldib. Nii oli seegi reis noortele lõbus, aga kindlasti ka õpetlik. Suurim tänu TE Ühispangale, kes oma toetusega aitas noori … “lõbutseda?!”
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus