Eesti Elu
Nende ainus võimalus (1)
Arvamus 06 Jan 2012  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
27. detsembril edastas Eesti meedia uudise, et Isamaaa ja Respublica Liidu (IRL) esimehe Mart Laari juhitav kaitseministeerium kavatseb eelolevaks kevadeks koostada riigikogu otsuse eelnõu, mis tunnistab II maailmasõjas Nõukogude vägede vastu võidelnud mehed Eesti vabadusvõitlejateks. See on taas käivitanud debati, miks eestlased II maailmasõja ajal võõrvägedes võitlesid.

Et teema on endiselt tuline ja valuline, näitab käesoleva uudise kommentaaride arv Delfi internetiportaalis – 4. jaanuariks oli neid kogunenud 857! Allpool on püütud kokku köita eesti meedias ilmunud erinevaid arvamusi kõnealusel teemal. Jäägu lugejale võimalus kujundada oma seisukoht selles keerulises küsimuses.

Mitte esimest korda

Meenutagem, et ka 2005. a üritasid tollal veel eraldi tegutsenud erakonnad Isamaaliit ja Res Publica riigikogus saavutada samasisulise eelnõu heakskiitmist. Siis lükkas valitsus selle tagasi, misjärel eelnõu kohendati. 2006. a lükkas valitsus sellegi tagasi omavahelise võimaliku vaenu õhutamise kaalutlustel erinevatel pooltel sõdinute vahel. Sama otsust püüti läbi suruda ka 2010. a, kuid jälle ebaõnnestunult. Keeldumist pole kordagi põhjendatud Moskva võimaliku reaktsiooniga selles asjas, kuid ilmselt on just see pärssinud riigikogu otsuse vastuvõtmist. Ajaloolasest ajakirjanik David Vseviov seab kahtluse alla käesoleva eelnõu ajastatuse, küsides: “Kas praeguses situatsioonis, arvestades Venemaa valimiste olukorda, oleks vaja anda Venemaale kätte nii rasvast propagandistlikku konti? Ma ei arva, et see samm oleks praegu mõistlik.”

Tallinna Ülikooli TLÜ Õigusakadeemia president Rein Müllerson küsib, kelle huvides on äratada minevikutonte just praegu, rahvusvaheliste kriiside ja probleemide ajastul. (ÕL, 04.01.12).

Et aga kehtivas koalitsioonileppes (seega ka valitsuse tegevusprogrammis) väljendatakse toetust Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnute tunnustamisele Riigikogu otsusega, on seaduseelnõu vastuvõtmiseks seekord ilmselt soodsamad väljavaated. Kaalul on ühtlasi kaitseminister Laari isiklik maine, kes mullu juulis Tartu lauluväljakul toimunud vabadusvõitlejate kogunemisel ütles, et järgmise aasta samaks ajaks on riigikogu nende vabadusvõitlejaks tunnistamise otsuse vastu võtnud. Delfi 27. dets. juhtkirjas arvatakse aga, et IRL-i elamislubade skandaalis kahjustunud maine saaks kõnelause otsuse läbi puhtama palge. Samas väljendatakse kartust, et Punaarmee vastu võidelnute tunnistamine vabadusvõitlejateks pole nii mustvalge otsus, kui esmapilgul paistab ja et ajalooliselt on tegemist mitmetahulise tõega: “Eestis Nõukogude armeega võidelnud kümned tuhanded mehed olid liikvel erinevate motiivide ning tõekspidamistega. Nende hulka mahtus kindlasti tõelisi vabadusvõitlejaid, nagu näiteks Soome armees vabatahtlikena võidelnud “soomepoisid”, kelle hulgas valitses üldine vastumeelsus saksa mundri ja Saksa vägede koosseisu lülitamise vastu.”

Eestlased olid 1944. aastaks näinud ja kogenud nii magusat vabadust kui punaterrorit. Rahvuslikult meelestatud mehed lootsid, et Saksamaa taganemise ja Venemaa rünnaku vahele võiks jääda tühimik, mida saaks täita Eesti vabadusega. Kahjuks ei õnnestunud neil seda lootust realiseerida. Ometi ei saa nende ohvreid tühiseks pidada, sest Sinimägede lahingud aitasid pidada rinnet, mille tulemusena sai osa eestlasi siirduda eksiili, kus hoiti poole sajandi vältel üleval küsimust Eesti okupeeritusest.

Korpusepoistest nii ja teisiti

Delfis 2. jaanuaril ilmunud artikli pealkirjas küsib publitsist ja analüütik Henn Põlluaas: “Korpusepoisid – ohvrid või okupandid?” Ta süüvib ränkadesse aastatesse 1940-1941, kui Eesti okupeerimisele järgnenud ebainimlik punane terror, veretööd ja küüditamine tekitasid kättemaksuhimu pea igas eestlases. Kui Saksa mundris võideldi Eesti vabaduse nimel, siis Nõukogude poolel põhiliselt selletõttu, et venelased jõudsid korraldada enne Eestist väljalöömist üldmobilisatsiooni, millele mitteallumine tähendas surmanuhtlust kutsealustele ja repressioone nende lähedastele. Nende meeste kannatused olid kohutavad. 33.000-st mobiliseeritust suri juba esimese talve jooksul nälja, külma, haiguste, ränga töö ja kuulide läbi ca 13.000.

Ellujäänutest, aga ka kommunistidest ja vanglatest vabastatud kriminaalsest elemendist moodustati 1942. a Eesti Laskurkorpus, kuhu kuulus ca 23.000 meest. 1944. a viidi Laskurkorpus Narva rindele, kus nende vastas olid juba Saksa vormis võidelnud eesti sõdurid. Saatuslikuks pöördepunktiks sai Avinurme lahing, mis lõppes Eesti vabaduse eest võidelnute kaotusega. Põlluaas kirjutab, et Avinurme lahingust alates polnud Laskurkorpuse mehed enam nõukogude võimu ohvrid, vaid riigireeturid, vallutajad ja mõrtsukad, ning toob selle kohta mitmeid groteskseid näiteid. Punaveteranide käsi käis okupeeritud Eestis hästi. Neil oli palju eeliseid ja võimalusi. Eesti vabaduse eest võidelnud pagesid aga kodumaalt või veetsid aastaid Siberi orjalaagrites – seda juhul, kui nad üldse ellu jäid.

Mees või munder?

Eesti mundris Vabadussõjas võidelnuid on ju lihtne määratleda vabadusvõitlejatena. II maailmasõja ajal Saksa mundris võidelnutega pole see aga nähtavasti nii lihtne. Kirjanik Rein Raud meenutab 4. jaan. Eesti Päevalehes ilmunud artiklis “Austa meest, mitte mehe mundrit”, kuidas nende kodus käisid nii Soome, Saksa kui Vene mundris sõdinud mehed. “Mitte keegi neist ei olnud uskunud ei Hitleri ega Stalini ürituse õilsusse või suurde tulevikku ja kõik nad võtsid toonast Eestit kui kurba saatust, millele rahvas oli pidanud alistuma /…/ Kahe kuritegeliku režiimi kokkupõrge paiskas segamini miljonite inimeste ja suure hulga rahvaste saatuse.” Raud leiab, et ainult mundri põhjal ei saa otsustada, kas keegi on vabadusvõitleja või mitte, kuid jätab mainimata, et ainult Saksa munder pakkus tollal Eesti meestele reaalse võimaluse võidelda oma riigi vabaduse eest.

Teame hästi, et kahe totalitaarse režiimi hammasrataste vahele sattumine ei jätnud eesti meestele palju vabadust ega valikuvõimalusi. Enamik eesti meestest ei tõmmanud vabatahtlikult selga ei stalinliku Venemaa ega fašistliku Saksamaa mundrit. Kahest halvast tuli valida parem ja lootustandvam. II maailmasõja lõpust möödub eeloleval kevadel 68 aastat, aga selle rängad haavad pole veel kaugeltki paranenud…
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus