Peeter Kaber on hariduselt arvutitehnoloog ja teenib sellega pooleldi vastutahtmist elatist, õigemini püüab selle abil säilitada oma eksistentsi. Elu sisu annavad talle muusika, loodus, vaimutervishoid ja religioon — kõik omavahel lähedalt sugulased.
K. ... üheksandas klassis hakkas mu rahutu vaim ennast juba üsna valusalt tunda andma. Ma tundsin ühel hetkel kogu keha rakkudega, et nii pikka aega järjest ühes ja samas koolis käimine on sulaselge stagnatsioon. Lasin käiku oma esimesed diplomaatilised kavalused ja muud hästivarjatud alatud võtted ning astusin lõpuks ikkagi oma isa jälgedesse — kümnendat klassi jätkasin juba Tallinna Reaalkoolis. Selle kooli ma ka 1979. aastal lõpetasin. Autoremondi lukksepa diplomiga! Muidugi, ega mutrivõti polnud sel ajal mu ainsaks leluks. Oli õhtupoolikuid, mil mu kaelas rippus basskitarr ja oli õhtupoolikuid, mil ma kippusin rusikatega vehklema (vabariigi juhtivate karatetreenerite range järelevalve all).
Peeter jõudis läbi käia ka Tallinna Polütehnilisest Instituudist ja lõpetada uhke diplomitööga „Aktiivse psühhoakustilise eksperimendi tarkvara“. Kuid nagu ta ise nukralt pihib, tundis ta selgelt, et „temast normaalset asist inimest ei saa“. Astus Georg Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli klassikalist laulu õppima, lootes pääseda baroksete buduaaride ja ooperiteatri kaitsvate kulisside vahele. Mis tegelikult juhtus, sellest las räägib ta ise.
K. Jõudnud vaevalt teisele kursusele, naasis Nõukogude Armeest otse minu rühma lustakas ja üle Pärnu linna tuntud laulumees Peeter Kaljumäe, kes viis mu lõplikult halvale teele. Kõige krooniks õppis õnnetul kombel meiega ühes rühmas ka Entel-Tenteli kuulus laululaps Margot Kvelstein, kes samuti oma surmtõsiduse poolest eriti ei hiilanud. Kõigi nende kurbade kokkusattumuste tulemusel läkski meile kolmele ühel hirmsal päeval saatan sisse. Kamandasime Margoti klaveri taha ja triangel algas. Astusime oma esimeste kodukootud poliitiliste pilalaulukestega üles kooli nääripeol 1987. aasta 27. detsembril ning jäime kohtuotsust ootama. Ootasime ja ootasime, mida aga ei tulnud, oli kohtuotsus. Tulid hoopis ülevoolavad ovatsioonid. Kirjeldatud saatuslikule päevale järgnesid neli halastamatut aastat mööda kultuuripaleesid ja külakõrtse, teatreid ja turuplatse. Ekspluateerisime ronge, autosid, jalgrattaid. Lennukite ja laevadega sai tehtud pikki matku. Sai nii naerutatud kodumaiseid linna- ja külamehi kui nututatud Lombitaguseid väliseesti vanaprouasid.
Siinkohal pean jutuohjad korraks uuesti enda kätte haarama selgitamaks, et just sellest ajast pärineb mu tutvus Peetri ja ta kaaslastega. Ansambli nimi oli „Talong“ ja nad külastasid Torontot, aimamata, et kujutasid endast taasiseseisvunud Eesti kevadekuulutajaid. Margot oli oma perekondliku süsta juba vaiksematesse eluvetesse juhtinud ning teda asendas nooruke Katrin Lehismets, kes mu juba enne üle läve astumist lõplikult ära võlus, kuid sellest teinekord. Minu koduse keldrisauna esikus ja vastavalt „kostümeerituna“ leidis aset keskustelu, mille vältel Peeter harukordse visadusega üritas ansambli ristiisa Priit Aimlat vihale ajada, ning lõpuks, oma ettevõtte lootusetust taibates, end Kirstunaelaks ristis. Nimi, mis otsemaid üldist heakskiitu leidis. Muide, seesama Kirstunael keeldus kaljukindlalt tunnistamast, et ta on Kanadat külastanud. Tema sõnutsi viibis ta välis-Eestis.
Ühel õhtul härdavõitu lahkumismeeleolus saatsin oma noored sõbrad aegsasti voodisse, sest järgmisel varahommikul algas sõit lennujaama. Hommikupoole ööd ärkasin tajudes, et kuskil on midagi väga imelikku toimumas. Kõik majarahvas puhkas, kuid kusagilt kuuldus vaikset muusikat ja keegi laulis minu häälega. Otsustasin minna kontrollkäigule. Alakorral põles mahe tuli, lustikummutis keerles minu sisselauldud helikassett, millise olin igale noorele sõbrale mälestuseks kinkinud. Selle ees kaks kodumaist ilmutust: Peeter ja pudel Viru Valget. Kirstunael heitis mulle häbeliku pilgu ja pihtis veidi süüdlaslikult: „Eerik, ma otsustasin, et ei heidagi magama, olen veel natuke aega sinuga. Millal ma su häält jälle kuulen...“ Jäin talle seltsiks.
See omapärane mees kadus minu (ja paljude teiste) vaateväljalt mitmeks pikaks aastaks. Siis ilmutas ta end ootamatult uuesti, läbinuna põhjaliku metamorfoosi. Uus Peeter laulab nagu varemgi, kuid on ka helilooja, hääleterapeut, reiki meisterõpetaja ja palju muud. Heliloojana loob ambienti, romansse, ballaade, rocki ja koorilaule. Koos sõprade ning aatekaaslastega teostab esoteerilisi matku, tantsuteraapiat ja korraldab rituaalseid kontserte. Kuulakem taas teda ennast.
K. Ma käisin põrgust läbi. Need olid aastad Sinuta, Muusika. On täiesti pime juhus, et ma ellu jäin ning täna Sulle tänukirja kirjutan. See juhtus juba ammu — eelmisel sajandil, kui mu ümbruskond hakkas mind veenma Sinu tarbetuses ja koguni kahjulikkuses. Kergesti mõjutatava ning juurteta inimesena jäin ma seda kuritegelikku valet kahjuks uskuma. Ma püüdsin saada „normaalseks“ ja „korralikuks“ inimeseks nagu teised. Ma piinlesin, surudes maha oma tegelikke eluvajadusi. Kui vahel harva kostis kuskilt Sinu vaikne hääl, käratasin ma Su vaikima, et mitte tunda seda talumatut valu, mida Sinust lahusolek mulle tekitas. Aga ometi ei õnnestunud mul püsivalt seda „korralikku“ seisundit säilitada. Haruharvadel hardushetkedel hakkasid Sina mu hinges kõlama ja ma muutusin üllatuslikult rõõmsaks. Hiljem häbenesin oma käitumist. Ka siis, kui mu hinge päästis hea sõber Vein, läksid mu häälepaelad valla ning ma üllatasin oma väheseid kaaslasi. Pärast oli taas häbi. Ma olin sajaprotsendiliselt mürgitatud ärimaailma valedest. Täiesti ahastuses ja lootusetuna käisin läbi tuhandeid trenne ja kursusi, veetsin tuhandeid tunde loendamatuis kirikuis, kuid tulemusteta. Mu tühjuse- ja üksindustunne aina kasvasid ning saatuse kirvelöögid tagusid üha tugevamalt mu viletsa korteri ust.
Peeter nimetab oma päästjaks Tiina Soobat, kes juhatab Hansapanga kammerkoori. Selle kooriga liitununa sattus ta keskkonda, mis reanimeeris ta peaaegu pöördumatult tapetud muusikaande. Ta lõi koorilaulu „Langevaid loojangu loore“, mis vaimustusega vastu võeti. Lisandusid mitmed uued koori- ja soololaulud. 2001. aasta sügiseks oli Peeter sealmaal, et sai maha autorikontserdiga (oma 40. sünnipäevaks), mille lavastas Eero Spriit ning kus osalesid ka Hansapanga Kammerkoor ning Ene Tiits. Hiljem õppis ülemhelilaulu ja hääleteraapiat, juhendajaiks Iégor Reznikoff Prantsusmaalt ja Ulla Andersson Rootsist. Hiljuti kõlas ta koorilaul „Langevaid loojangu loore“ Toronto Peetri kirikus Cantate Domino esituses. Peeter on muuseas loonud ise ka enamuse oma laulude tekstidest.
K. 2005. aasta kevad tõi mu ellu uue muusikalise TEOkaaslase — Raigo Ruga. Ka tema elust oli 15 aastat järjest muusika kõrvaldatud. Ja temagi hakkas mülkast välja ronima. Olime teineteisele asendamatuks toeks selles üliraskes protsessis. Me oleme nüüdseks Raigoga teinud hulgaliselt kontserte koos. Markantseim neist on suvel toimunud nädalane turnee Eesti saarte kirikuis. See oli mu elu kõige õnnelikum periood — puutumatu loodus, vooruslik ja samas energeetiliselt revolutsiooniline sõber seltsiks, ülihubased maakirikud, sümpaatsed kirikuõpetajad jne. Erilist päästvust kogesin Hiiumaal, kus elasime neli päeva Haiti Voolaidi majas, kes on samuti suurepärane helilooja.
Viimane uudis Peetrilt on, et ta kavatseb koos mõne ustava muusikalise sõbraga järgmisel aastal Kanadat külastada. Loodan, et see kavatsus teoks saab, kuid ei julge mõelda, millega ta mind veel üllatada võib. Koos muusikaga on ka taastunud ta võrratu ning omapärane huumorimeel, mis lubab tal endiselt esineda Kirstunaelana. Võin kinnitada vaid üht: kui minu kirstu kord kinni taguma hakatakse, siis tehtagu seda just selliste naeltega.
