Eesti Elu
MÜ Vägevad. Rait Siska: „Kui on probleem, leiame lahenduse“ Eesti Elu
Eestlased Kanadas 30 Jul 2016 EL (Estonian Life)Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/07/48083_001.jpg
Rait Siska on metallikunstnik ja animaator, kes töötab ka kunstiakadeemias sepakunsti õppejõuna. Tema looming on väga mitmekülgne, hõlmates nii animatsiooni kui ka suuri sepistatud väravaid.
Oleme Tallinna vanalinnas Pika Jala väravatornis Sinu ateljees. Mainisid, et sellel tornil on põnev ajalugu.

Esimene kivitorn rajati siia 1380. Aastal 1926 võttis kunstnik Ludvig Oskar pangalaenu ja tegi torni elamiskõlblikuks – esimesel korrusel elas ise, teine korrus oli külalistetuba ning kolmas korrus, kus praegu oleme, oli ateljee.

Me kujutame ette, et sepp on ääsitule kohale kummarduv suure nahkpõllega tahmane olend. Kas tänapäeval on see samamoodi?
Idee ja sisu on sama, aga mina esindan küll pigem sellist vaatenurka, et tänastest hüvedest ei pea loobuma – sepp ei ole ilmtingimata tahmane ja tule ääres. Nahkpõlle mul ka pole. Metallitöö ja sepakunst on sageli stampidesse määrav ja ehmatav: tuli ja tahm. Tegelikult on sepp pigem teadmamees, sest kui moodsa tehnoloogia puhul ka masinad tõstavad ja painutavad, peab inimene ise ikka kohal olema. Masin ei tee ilma inimeseta mitte midagi. Aga küsimus pole mitte masinas, asi on ikka idees ja mõttes, ja nii on minu loomingu hulgas mõõtmeteltki väga erinevaid töid. Näiteks Tartu Ülikooli Narva kolledži väravad on 17 meetrit laiad ja 4,5 meetrit kõrged. Eesti Arhitektuuriliidu medalid vastupidiselt on kõigest 5 × 5 cm.

Kui palju on Eestis tänapäeval seppasid?
Kunstiakadeemiasse võetakse igal aastal vastu viis tudengit, aga lõpetab tunduvalt vähem. Sel aastal lõpetab kolm toredat noort seppa, keda mina õpetasin. Rauale pühendunud metallikunstnikke on tosina ringis.

Narva kolledži väravad on väga muljetavaldavad ja uhked. Milliseid maamärke võiks veel sinu nimega siduda?
Suur-Karja tänaval on tehtud kolm varikatust koostöös Risto Taliga. Kolmandik kõigist sepistest, mis Tallinna vanalinnas näha, on teinud Heino Müller koos Tõnu Lauguga. Müller oli minu ateljees enne mind. Tema on minu suur õpetaja ja mina olen tema järgija. Proovin hoida metalli oma mõtteis. Sepaks olemine on nagu usk. Nagu hingeseisund.

Kas seppasid on ka naiste hulgas?
On küll. See pole kinni mitte niivõrd meheks ja naiseks olemises, kui loogikas. Kui mõistus võimaldab, siis saab sepp olla. Et filosoofilisel tasandil sepaks saada, on vaja sõnastatud mõttest mõtestatud teoni jõuda. Kui sul on idee, siis kõigepealt sõnastad selle ja siis juba teoni jõuad läbi mõtestatud tegevuse.

Mida veel peale medalite, väravate ja varikatuste sinu käest tellitakse?
Sellist asja ei olegi, mida ei saa teha. Kõige tähtsam on probleemipüstitus – mõista, mida on vaja ja siis alustame sellest. Minu puhul ei ole nii, et klient tuleb ja ütleb: „Tahan täpselt sellist asja saada ja tee mulle.“ See ei ole disaineri ja kliendi koostöö. Tuleb vaadata, milles on probleem ja siis hakkame seda lahendama – olenevalt mõõtkavast – nagu arhitekt, nagu disainer. Kui on probleem, leiame lahenduse. Aga hobuseraudu või laadasepist mina ei tee, ei oska.

Mida kavatsed teha Kotkajärve Metsaülikoolis?
Praegu on selline plaan välja kuulutatud, et „Nullist naelani“. Minu eesmärgi kohaselt on see midagi sellist, et mina tulen Eestist, kaks kätt taskus, nii nagu kõik kunagi sinna jõudsid. Siis vaatame, mis me kohapeal leiame ja kas me saame naela tehtud või ei saa. See hõlmab ka sepistamist – sepisnael.

Mida tead Kanada kohta?
See on müstiline ja fantastiline. Olen muuseas ka kuulnud, et Kanada olevat kõige ebaatraktiivsem turismi sihtkoht maailmas – keegi ei taha Kanadasse minna. Miks see nii on, ei tea, statistika on selline. Mõte Kanadasse minekust valmistab mulle uskumatut rõõmu. Olen Kanada kohta siiani ainult üht-teist kuulnud, tean miskit Kanada jäähokist ja kuuldavasti on seal maailma kõige pikem tänav. See reis on täis suuri ootusi, loodan kohtuda ka sealsete animaatoritega.

Ehk räägiksid pisut ka animatsioonist.
See on üks osa minu elust. Sama palju kui sepp, olen ka animaator. Võib-olla tundub see kohati vastuoluline, aga minu jaoks on samm-sammult selgeks saanud, et animatsioonis viib üks asi teiseni ja sepatöös samamoodi. Iga löök viib järgmise löögini.

Milliseid animatsioone oled teinud?
On olnud autorianimatsioone, kaks tükki, on olnud ajaloolisi filme ja palju on tehtud ka reklaamitööd. Kindlasti soovitan vaadata „Tallinn, kaitstud linn“ (Tallinn, fortified town). See on YouTube’is:
. Aga siis on veel „Sleep or not to sleep“ ja Basement Jaxx’ile sai tehtud kontsertvideo, lugu „Oh my gosh“ (
.) . See tuuritas mööda maailma ringi.

Aga eelkõige oled sa sepp, mitte animaator?
Eelkõige olen ma loomeinimene. Kunstiakadeemias magistrikraadi omandanuna ning ise seal õppejõuna olles olen tähele pannud, et noored kardavad seda nimetust – sepp – , see nagu lahterdaks kõik ära, mõeldakse, et nüüd läheb tahmaseks ja tuliseks ja nii edasi. Kunstiakadeemias õpitakse eelkõige kunstnikuks. Meediumil ei ole vahet, olgu see animatsioon, sepis või maal. Näiteks Jüri Arrak on ka tegelikult lõpetanud sepa eriala, Heinz Valk on ka sepp, suur sõnasepp ka võib-olla. Ma ei ole ka ise välistanud, et proovin veel mõnd muud kunstiala. Maailm on lahti.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus