Eesti Elu
„Mu pööning on ainus / kes mõtleb“ (8)
Eestlased Kanadas 19 Feb 2010 Eda OjaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Andres Ehini luule ,,Ilutuli’’ trupi esituses

Jõudsin rõõmsalt koju Tartu College’ist, kus toimus Andres Ehini luuleõhtu „Täiskuukeskpäev“. Lugemisteater „Ilutuli“ pingutas kõvasti, et pakkuda taliolümpia avaõhtul, 12. veebruaril publikule ehedat eestimaist sõnade uperpalli.

Nüüd lehitsen kirjutuslaua taga süvenenult Aarne Vahtra kausta Andres Ehini luuleõhtu kohta. Olles olnud mitmeid aastaid ise osaleja „Ilutuli“ trupis, saan väga hästi aru, kui tihedat koostööd tuleb teha luuletaja endaga, kui pinevat eeltööd nõuavad läbirääkimised, kava koostamised ja proovid esinejatega, arvestades nende visioonide ja ka eraeluga. Seda kõike on trupi juht Aarne H. Vahtra ise algatanud, korraldanud, kooskõlastanud ja läbi viinud. Sellest tulenevat kõrgelt hinnatavat tulemust saigi kohale saabunud kuulajaskond kogeda.

Kas te olete kohanud ENSV aegset lüpsjat, sovhoosi esimeest, vanameest või noort brigadiri? Kas abstraktne ja sürrealistlik riietus ongi teie natuur? Tundus, et sellised tegelased kogunesid Tartu College’i suurde saali ehk ühte tuppa, mis sobiks hästi ka sovhoosi kontoriks oma nahktooli, mitmete toalillepottide ja lauakestega. Lavastuse kujundaja Aarne Vahtra poolt edasi antav miljöö oli just selline, nagu seda võis kogeda nõukogude aja Eestis. Tollel ajal ei „härratatud“ meesisikuid. Lavaseinal oli aga kirjas suurte pruunide tähtedega HÄRRA ANDRES EHIN. Elu vastuolulisus ja peapealekeeratus trallitas igas näitleja liigutuses, riietuses ja igas Ehini luulereas. Ma mõnulesin, nähes luule ja kostüümivaliku sulamist näitlejate kehastuses. Selliselt kujunduslikke elemente kasutades rõhutati Ehini luule sürrealistlikku joont.

Naljakalt põnev oli jälgida emotsionaalset, julgehäälset Merli Tamtiku kehastatud lüpsjanaist kirju pearäti, valge kitli ja piinlikult puhaste valgete botikutega. Kui sul tuleks Eesti Majas vastu sonis, kulunud nahkjopes mees, sa ei usuks, et see on meie aupeakonsul Laas Leivat. Laval oli see väga usutav! Eriti ergutavalt mõjus Laasi kartulite viskamine publiku sekka. Veikko Kalep oli natuke moodsamas mütsis, karjuvalt kirju lipsu ja heledama tagiga (nii on nimetatud nahkjopet eesti slängis soomekeelsest sõnast haaratuna). Trupi uus liige, julge ja ilmeka väljendusega rõõmsameelne Tiina Maripuu oli nagu moenarr ja maanaine ühes isikus oma triibulise kittelkleidi, tumedate botikute ning teises osas erkkollase ja musta abstraktse mustriga kleidi ja eesti mustris heledate põlvikutega. Nagu mõnes näidendis Eesti maaelust mängisid Ehini luule lavapartnerid kaarte ja rüüpasid midagi õllekannudest. See oli tegelikult muidugi vesi.

Kui te ootasite artikli alguses meie aja mahlaka ajakirjaniku kokkuvõtet luuleõhtust, siis tuli teil pettuda. Pettuma aga ei pidanud vaatajaskond tol õhtupoolikul: Eerik Purje kehastatud eesti maamees oli tumedas nahksonis ja villaste eesti mustriga sokkides, püksisääred sisse topitud. Tundus, et Eerik ongi luuletaja ise, sest nii veenvalt ja elutruult pani ta ritta poeedi mõtteid. Puudus ainult sall üle õla, nagu seda kandis Andres Ehin Eesti TV saates „Luuletus“ — igas paariminutilises luulesaates esineb oma valitud luuletusega eesti poeet. (Vaata www.etv.err.ee ja leia arhiivist vastav saade paljude eesti luuletajate esitustega.) Tookord luges Andres Ehin vaatajale erinevatel aegadel mitmeid luuleridu, mida „Ilutuli“ nüüd Torontoski esitas — „Olla koerkorter“, „Mu pööning“, „Madala taeva all“ jne.

Kas ta luulest ei kirjutagi?! Nii arvab juba armas lugeja kindlasti. Luule pärast ju kokku sai tuldudki! Aarne Vahtra võttis oma kanda luuletaja tutvustamise luulekava osade alguses. Välis-Eesti Lydia Koidula, nagu Aarne tabavalt esitles luuletaja Urve Karuksit, esitas suure südamesoojuse ja lihtsusega oma lemmikluuletusi Ehini sulest. Kavalehe pöördel oli eraldi välja toodud luuletus „Ülestõusmine“, mis oli kirjutatud 25. märtsi 1949.a. küüditamise mälestuseks.
Luulekogu „Täiskuukeskpäev“ ilmus 1990.a. Aarne Vahtra iseloomustas poeeti nii: Andres Ehin laulab, aga laulab omal viisil, valitseva seltskonna hümne siin ei ole. Poeet on „paguluses“ — see on 30 aastat, kus nõutakse võõrast vaimu ja võõra võimu laule.

„paks margareeta jäänud teistest maha / nüüd üksi aeleb ringi tänavail / tal ümber lihunikud pakkumas on raha / ent tema volksab merre sedamaid“ (Keskaegne linn, 1964. Kuigi kuulajatel ei olnud teada ei aastaarvud ega luuletuste pealkirjad, annan ma siinkohal sellist informatsiooni edasi, et tõestada veelkord poeedi meisterlikku sõnamängu ja nägemust vaatamata riigikorrale). Tahtlik tähtede vahetus ja tulemuseks on uus mõttemaailm luuletuses „Kimbuke sinilolli“ (1972). Eerik Purje, seljas kuradi portree papitükil, tema juhitud laulukoori ilma muusikahelideta (nii mulle tundus) oli jaburlikult lahe mõttes edasi mäluda, sest „Galguemada“ (1973) on lahtimõtestamist, ragistamist väärt. „Aastad läbi olgu inimesed dushiruumis. Rõõmsad, võrratud, seebised... / Päike olgu vateeritud siga!“

Huvitava valiku kogust „Igavik vannitoas“, mis ilmumas Ehini 70. sünnipäevaks sel aastal, esitas Raivo Männama, kes valges kampsunis seistes luges rahulikult ja mõnusalt tähtsaid riigiasju. „on valimised varsti tulekul / luukere jälle välja kipub kapist / ta oma fosforsilmi pilgutab / ministritele need ei ole papist /“ (2003), „pead on paigal / aga peatus on hakanud / ringi käima / ega nõustu busse peatama /“ (2006). Raivo ja Viia Männama pakkusid luuleõhtul lahkelt oma pagaritooteid kõigile soovijatele kohvi kõrvale, seekord koos hapukurgiga, mis on väga oluline suupiste eestlaste peolaual senini.

Luulepõimiku lõpuosa üllatas Ehini enimtõlgitud luuletustega, kusjuures neid ei loetud hiina, itaalia ega teistes keeltes, vaid ikka meie armsas emakeeles. Internetist leidsin kunagise uudise, et luuletaja on esinenud rahvusvahelisel luulefestivalil Colombias 2001.a., lugedes oma luuletusi nii hispaania- kui ka eestikeelseina.

Lavavalgustusega tegeles oskuslikult Peeter Piil, suunates prozhektoreid vastavalt lavalisele liikumisele. Oli tõeline teatrietenduse nautimine! Saali seintel näitas oma pilte lavastaja ise. Luuleõhtul oli kohal kunstiteadlane Eda Sepp, kes maale vaadates ja uurides paneb kirja omapoolsed mõtted.

Luuletaja Ehinil on põhiküsimus: „meie eestlased ja indiaanlased tuleme / kolmevärviliste koerte / ja maa-aluste lindude maalt / aga kuhu me läheme“.

„Ilutuli“ seltskonnal on tulevikuks palju põnevaid plaane ja esinemisi. Loodan, et eesti kogukonnal Torontos on kasvav huvi poeesia vastu nagu eesti filmide suhteski.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus