Eesti Elu
MÕTTEID JAAN POSKA 145. SÜNNIAASTAPÄEVAL (2)
Arvamus 28 Jan 2011 prof. Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Suurmeeste sünnipäevadest. Minu postkasti jõudis kutse Jõgevamaalt Laiuselt, mille saatis kooliõpetaja ja raamatukoguhoidja ning Laiuse hea haldjas Asta Leiten.

Kutse sünnipäevale! Seoses Jaan Poska 145. sünniaastapäevaga esmaspäeval, 24. jaanuaril kell 13.00 Laiuse Põhikooli saalis. AKTUS, millele järgneb küünalde süütamine Jaan Poska sünnikodu juures. Laiuse Raamatukogus on külalisi ootamas sünnipäevakook.

On südant soojendav, et sel aastal on asjad toredalt paigas. Laiusel sündinud Jaan Poska oleks ise kindlasti rõõmustanud, sest kiigata korraks oma sünnikodu oleks olnud temagi soov ja mis sünnipäev see ilma Laiuse naiste sünnipäevakoogita siis on. Laiuse naised oskavad eriliselt maitsvat kooki teha. Seega jääb see Jaan Poska veidi ümaram sünniaastapäev kindlasti meelde. On teada, et Jaan Poskat meenutatakse veebruari alguses mujalgi Eestis, Tartus seminariga ja Tallinnas Poska majas peaks esietenduma teatritükk Jaan Poska elust.

Kuid meie suurmeeste sünniaastapäevad on kindlasti aeg, kui mõeldakse veidi laiemalt Eesti arengutele. Jõgevamaa inimesed saavad Laiuse kanti külastades alati meenutada, et eriti väikeses riigis on iga inimese panus oma riigi asjade parandamisse ning seadmise vahel eluliselt oluline. Veidi vana ja kulunud tõdemus, et meie oma riik on meie endi kätes, vajab vahepeal ikka meeldetuletamist. Tuletagem siis seoses Jaan Poska sünniaastapäevaga seda endale meelde, kuid püüdkem meenutada ka neid, kellele oleks Jaan Poska ise võinud oma sünnipäevadel mõelda.

Aastal 2011 oleme uuemate uurimuste kaudu saanud veidi targemaks, kuid veidi vaevab minu südant, et Jaan Poska pere Laiuse aja lugu vajaks selle ajaloolise pildi värvikamal kujul esitamiseks veel tänagi suurema rühma ajaloolaste poolt sügavamat uurimist. Vajaksime 19. sajandi teisel poolel Laiusel elanud rahvast üht põnevalt kirja pandud lugu. Kuid sünnipäevade puhul on tavaks meenutada ka inimeste jaoks olulisi inimesi. Jaan Poska puhul tasuks meenutada kindlasti tema isa, isapoolset vanaisa ning loomulikult tema ema.

Jaan Poska isast. Tänu Fred Pussile teame, et Jaan Poska isaliinis esivanemate kohta on esimesed andmed Põhjasõja järgsest ajast Paistu kihelkonnast Anikatsi külast. Väga oluliseks kohaks Poskade meesliini jaoks on aga Laiuse kõrval ka Tuhalaane. Jaan Poska isa-isa ei saanud usuvahetuse järel loodetud maad, aga sai õiguse panna poeg Jaan Tuhalaane õigeusu kiriku juures asuvasse kooli. Poska isast teame, et kui 1846.a. oli Paistu pastor hinnanud tema lugemisoskust küllalt heaks, siis kindlasti tema maailm muutus, kui avanes võimalus õppida Riia vaimuliku koolis (papikoolis Riias, 1847-1853). Ajaloolane Adu Raudsepp on väitnud, et Poska senior oli Riia vaimuliku seminaris (1846-1918) esimese kaheteistkümne eesti õpilase seas ja isa eeskujul tulid kooli hiljem tema viis poega — Mihhail, Jaan, Nikolai, Paul, Aleksander. Seejärel asus ta köster-kooliõpetajaks Torisse ja sealt tuli koos perega juba 1864.a. Laiusele. 1859-1864 oli Jaan Poska isa ka Priipalu koguduse köster. Asta Leiten on kirja pannud Jaan Poska isa köster-kooliõpetaja Jaan Poska Laiusel veedetud aja, mis mahtus aastate 1864-1882 vahele.

Jaan Poska (1864-1920) lahkus isa surma järel koos ema ja õdede-vendadega Laiuselt Tartusse. Kuid tuleb rõhutada, et Jaan Poska oli Laiuselt lahkudes juba suur poiss, 16-aastane, seega saame öelda, et tema lapsepõlv möödus just siin. Kuigi Eesti on usuliselt tolerantne või isegi usuleige maa, on meie ajaloo kirjutajad seda vaadanud enam luterlase silmade läbi. Jaan Poska pere loo paremaks mõistmiseks tuleks samuti mäletada, et Jaan Poska isa, kes pärines Karksi kandi talupojaperest, oli luterlusest vene õigeusku ületulnu esimene järglane. Laiuse köster-kooliõpetaja Jaan Poska jäi oma peres ainukeseks, kes Laiuse vene õigeusu kalmistule maeti. Saatus soovis nii, et Laiuse rahulast ei saanud suure Poska pere üldist rahulat.

Jaan Poska vanaisast. Mõeldes Jaan Poska isapoolsele liinile tasuks Jõgeva rahval mõelda näiteks ka Tuhalaane õigeusu kiriku taastamisele kui mitte kirikuks, siis kultuurikeskuseks. Täna suhteliselt armetus seisus õigeusu kirik on Tuhalaanes mäe otsas seisnud juba 1872. aastast. Paraku on Tuhalaane tänaseni vähe teadvustanud laiemale üldsusele kohalike meeste ja naiste rolli Eesti riikluse loomise juures. Ometi oli sel paigal tähtis koht Eesti riigitegelaste seas. Tuhalaanega olid seotud peale Jaan Poska isaliini veel kolonel Victor Mutt ja välisminister ning riigivanem Ants Piip, kellest viimased kaks olid seal sündinud ja ka koguduse liikmed.

Madalast seisusest tulnute kohta on ajalooallikad säilitanud sageli häbematult vähe. Jaan Poska vanaisast on need kaks seika, mis ei jätnud mõjutamata ka Tartu rahu sõlmijat. Jaan Poska vanaisa oli autoriteetne mees, sest valiti vallakohtunikuks, kuid ajaloosse on raiutud ka tema nõrkus alkoholi vastu. Viimane olnud isegi sedavõrd suur, et saanud saatuslikuks kohtuniku töö pidamisel.

Jaan Poska emast Anna Tikkerist. Jaan Poska ema lugu vajab veel kindlasti põhjalikumat uurimist. Anna Tikker, kes sünnilt eestlane, oli kaotanud varases nooruses vanemad ja kasvas üles Ilmjärve õigeusu pastori Aleksander Poletajevi peres. See õigeusklik haridushuviline pere mõjutas tugevalt Poskasid hiljemgi. Tasub meenutada, et Anna kasuvend Nikolai Poletajev, kes oli kõigi Poska Laiusel sündinud laste ristiisaks, jõudis saada Riia Vaimuliku Seminari jumalasõna professoriks. Jaan Poska ema kasvas üles aga samas kodus ja sama mõju sees, mis tema kuulsaks saanud kasuvend. Seega Jaan Poska emal oli oma lastele anda suuremat vaimset tuge kui ehk tema sünni järgi oleks võinud arvata. Eriti oli see oluline ajal, kui Jaan pidi elus hakkama saama juba ilma isata.

Veel kord Laiusele. Laiusel võiks olla üks ilus traditsioon, kus Jaan Poska sünnipäeval pannakse tema sünnikodus põlema kaminas tuli.

Siin meenub muuseas Jaan Poska ühe lapselapselapse Raoul Grünthali öeldu, kes on taastanud Muhus Siniste külas oma vanaisa (riigikohtunik Timotheus Grünthali) kodu. Jaan Poska tütar Vera oli oma lapselapsele pannud enne surma südamele, et see edukas ja andekas mees „teeks elus midagi Eesti heaks“. Eesti taasiseseisvumist ei jõudnud V. Poska–Grünthal ära oodata (suri 1986), kuid R. Grünthali isa Timotheus Grünthal jr jõudis oma esiisade koju, kust ta oli pidanud lahkuma 14-aastaselt. Istudes läidetud tule ees olevat ta noorematele öelnud: „Lähemal paradiisile pole võimalik olla…“ Kui midagi taolisest teadmisest meil põlvest põlve ka Laiusel edasi kantakse, siis oleme ikka üks kultuurrahvas küll.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus