Mõts ja järv ja ubina-aid (1)
Kultuur 15 Feb 2008 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2008/02/19056_1_t.jpg
Urmas Karu: Lehekuutuul ja ritsikasirin. Autori kirjastus, 2007. 111 lk.

Kui ma oma kaugeks jäänud kodumaale tagasi mõtlen, siis üritan vahel härdameelselt ritta seada kõiki neid väärtusi, mis koos kodu ja kodumaaga on igaveseks kaduma läinud. Ja ikka kipuvad nende kaotuste nimistu etteotsa sattuma meie keelemurded ja rahvapärased väljendid. Murdekeeltel on oma salavõlu, neil on maagiline tõmbejõud. Murre ei tähista vaid erilist kõneviisi, selles peitub terve maailmavaade, see märgistab ühe teatud maanurga inimeste ellusuhtumist. Kes hellusega mäletab oma kodumetsa, järve ja õunaaeda, on tubli eesti mees, kuid ikkagi ainult eesti mees. Aga kel läts kaduma mõts ja järv ja ubina-aid, tuu om Tartu miis, keski tõne serätsit asju ei mäletä.

Eestimaa karge loodus on vapustavalt ilus, kuid selle kaotus ei tee haiget, sest see on tegelikult alles. Ta pole minutaolistele lausa kadunud, vaid ainult kaugeks jäänud. Murded on aga kadumas, ka neile, kes kodumaa looduse ilust ikka veel osa saavad. Murdeid hoidis elus ikka eeskätt eesti küla ja külaelu, mis on tänapäeval kängumas. Tänapäeva eestlasele on isegi riigipiirid kitsaks jäämas, külad tühjenevad ja nii mõnedki kaovad märkamatult maakaardilt. Kauaoodatud elektrivalguse saabumine hävitas õdusa videviku pidamise kombe, kaotas eitede-taatide heietused, mida sirguv noorus ahnelt endase ahmis.

Selle nostalgilise kaotusevalu taustal on Urmas Karu luulekogu esikaane kergitamine lausa sakraalne toiming. Värsitekstidega tutvumine süvendab seda tunnet. On kuidagi südantkosutav kohata autorit – meest, kes mäletab; kes pole raatsinud lahti lasta minevikust, kelle sõrmeotsi ikka veel hoiavad esivanemate pahklikud peod.

Autor on oma luulekogu alapealkirjaks pannud Murdelaule mullusest sajandist. Just laule, sest kuigi mullune sajand on alles viimase teekäänaku taga, vihjab sajandi nimetuse kasutamine ikka iidsele ajajärgule, kus laul ja luule tähendasid sama asja. Mõnel laulul oli viis, mõni pidi ilma läbi ajama, aga salmid olid kõigil ilusti reas, parajateks juppideks lõigatud nagu halud ahjukütteks, vabavärss ega muud linnarahva veidrused külaelu harmooniat kõigutama ei pääsenud. Murdeluule puhul on see eriti paikapidav.

Karu luulekeel on südamlik, vahetult hingeminev. Värsirütm on voolav, riimid puhtad ja murdelisus lisab neile värskust. Kogu on jagatud kolme pealkirjata tsüklisse, mis üksteisest palju ei erine. Tsüklite vahed on vaid hingetõmbepausid, kus töömees peatab korraks künnivaol hobuse, pühib higi ja siis leiab, et tuleb ikka edasi künda – keskhommikuni on aega ja parmud pole ka veel liiga tülikaks muutunud. Temaatika on ürgselt üldinimlik, nii nagu möödunud sajandi maamehele kohane. Ainuüksi pealkirjad annavad teemadest üsna selge pildi: Tüümehe laul, Keväjätse kure, Armulaul (neid on viis), Künnilaul, Õllelaul (samuti viis), Kodukandine laul, Sünnimaalaul, Taadilaul, Emälaul, Vanamemmelaul (neid on kolm), Äräviimise laul (küüditamisest), Hengetõmbamise laul. Nende vahele on torgatud ka mõned üksikud kirjakeelsed, mis pole murdelistest põrmugi halvemad, kuid mõjuvad siiski kuidagi võõrkehana selles kogus. Sageli on juttu pillimängust ja laulujoru ajamisest: mes sa õge porrat, / süäüü aigu laulujoru jorrat! (Kuda keski). Muusik autoris lööb siin selgelt välja, kuid oma muusikalist haridust rõhutamata.

Sünnimaa ja kodupaik on autorile armsad ning pakuvad varju maailma kõledate tuulte eest. Sealt ammutab ta jõudu oma ilujanusele hingele: Poe pelgu är Eestimaa nukka. / Sääl om ehk viil õnnis ja hää (Lät nigu lät). Või veel kindlama veendumusega: Kos kõrd ole, sinna ka pidämä jää (Ole kos ole). Austus esivanemate keelemurde vastu peegeldub aga sügavaimalt ühe luuletuse lõpuvärsis: Kõlavat su keelemurret / õhuta kui kolden tuld, / kävven müüdä ahast purret / kuni kõik om jälle muld... (Sünnimaa laul).

Nii astub autor oma rahulikul maamehe sammul värsikogu algusest lõpuni, kuni konstateerib rahuldustundega tööpäeva lõppu: Viil peräkõrdne piuks ja pilli kotti (Lõpulaul). Ega kriitikulgi muud üle jää kui nentida, et süäme ümbre om lämmi.

(Raamatu väljaandmist on toetanud Ellen (†) ja Albert Irs.)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus