Eesti Elu
Mis on metsa taga? (1)
Eestlased Kanadas 14 May 2010 Kalle KadakasEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Juhan Saar, kompositsioon „Metsa taga ei ole mets“. Idee Aarne Vahtra, kompositsioon ja lavastus Eerik Purje. Lavakujundus Eva Oja. Muusika Tiit Kao, Volli Palo, Andres Raudsepp. Näitlejad: Evi Dulder, Urve Karuks, Tiina Maripuu, Killi Mirka, Mart Pikkov, Andres Raudsepp. Valgus: Peeter Piil. Näitus: Laine Raudsepp.

Tartu College’i kultuuriprogramm, lugemisteater „Ilutuli“.


Reede, 7. mai õhtul etendas lugemisteater „Ilutuli“ Tartu College’is selle hooaja neljanda etenduse. Eerik Purje oli koostanud ja lavale seadnud Juhan Saare lapsepõlvejuttudest lavalise kompositsiooni „Metsa taga ei ole mets“.

End metsarahvaks nimetanud rahva kirjanduses ja keeles on rohkesti metsaga seonduvaid sügavamõttelisi väljendeid, aga ka käibefraase. Vanema põlvkonna eestlasele pole võõras juhanliivilik ürgeestlaslik ohe „kui vaid seda metsa ees ei oleks“. Käibefraasina on argikeelde juurdunud küsimus: „Kas oskame puude taga näha metsa?“

Huvitav, miks Juhan Saar siis ei osanud? Tõsi, mitmetähenduslikkusest ja metafoorilisusest selles lavastuse pealkirjas puudu ei tule. Aga tõsi on ka see, et metsa nägemiseks ei pea alati karjalaste kombel hakkama puid kokku lugema (Seitsmevennapäeva pikne). Tarvis on vaid mäletada ja loota.

Oli see see nüüd intrigeeriv pealkiri või hoopiski armastus emakeelse sõnateatri vastu, igatahes oli saal tulvil ootusärevust. Etteruttavalt olgu öeldud, ega ilutule äärde tulnu seekord teada saanudki, miks metsa taga siis metsa pole. Vahest jäi see raamatu teise ossa, mis seekord lavale ei mahtunud? Kuid hetkel on tõsi see, et Ilutule valguses ja soojuses oli väga ilus reedene õhtu.

Taas oli Eerik Purje loo korralikult ja puhtalt lavale seadnud. Ei olnud seal kuulda asjatut tekstipaberi sahistamist ega kaootilist liikumiskobinat. Kuigi jah, mööndustega. Kohatised mõtestamata n.-ö. ettevalmistavad näitlejate liikumised mõjusid ju küsitavalt. Üks lava kuldreegleid on ju see, et silm peatub tavaliselt rohkem näitlejal, kes midagi ei tee kui sellel, kes usinalt teksti loeb.

Hea on tõdeda, et näitlejad lugesid Eeriku juhtimisel teksti tehniliselt korrektselt ja nauditavalt. Kaasakiskuvad olid värvikalt maalähedased, kohati naivismini arendatud karakterid, mis lugemisteatri kitsusest draamateatri avarusteni pürgida püüdsid (Maripuu, Raudsepp, Pikkov). Jah, kui olla pedantne, siis pisut häiriva kontrastina mõjus mängupaigana kõnepult. Mõistan, et hea oli lugeda teksti turvalisest kõnepuldist. Kuid sel kombel lisandus lapsepõlvemälestustele paratamatult teatav akadeemiline kuiv-igav hingus. Vahest kõige sundimatumat vabadust sellest mängupunktist tundsid Andres Raudsepp ja Tiina Maripuu. Eriti viimase lapselikult siiras ja vaba mängulaad andis karjaselugudele arusaadavuse ja veenvuse.


Lavastaja plaane polnud tarvis välja lugeda, mõistatada ega mõtestada. Etenduse algul ütles Eerik Purje otse, et tema õlul lasub teatav tänamatu roll: püüda rääkida inimestele nende lemmikteemal, s.o. asjust, mida tema isegi tegelikult ei tea. Igatahes oli see mehelt, kes ise luuletaja ja tunneb eesti luulet suurepäraselt, intrigeeriv ülestunnistus. Hetk hiljem sai ilutuleline aga teada tegeliku motiivi. Lugemisteatri ristiisa ja juhi Aarne Vahtra oli saatus viinud ilutuleliste juurest elutulehoidjate hoolitsevaisse kätesse. Nii oligi Eerik Purje võtnud endale kohustuse viia Aarne soovunelm tegelikkusse. Seega oli lavastuse ülesanne näidata sõpruse ja headuse teed.

Jääb vaid tõdeda, et nii nagu iga tuli, loidab ka Ilutuli, kuni on neid, kes tahavad seda hoida...

Pärast etendust Aarne Vahtra juures küsisin temalt, miks metsa taga ei ole metsa? Aarne kirjutas mulle vastuseks: „Metsa taga ei ole metsa tähendas maapoisile seda, et ümbritsev maailm polnud ehk nii üllatav, ehmatav ja kuri kui Eedeni rohuaed. Mets oli see, mis ümbritses ja hoidis.“ Aarne on päri Juhan Saare pühendusega — Evile, kellel polnud sellist lapsepõlve.

Kuigi Juhan Saare pastoraalihõngulised lapsepõlvelood peaksid olema mõistetavad nii lastele kui kuldsesse ikka jõudnutele, on nende täielikuks mõistmiseks tarvilik settimisaeg ja elukogemus. Üksnes siis, kui oled kogenud maaelu lähedust, adud seda, millised mõtted võivad tekkida ühel karjapoisil ja -tüdrukul, kes päev otsa on jälginud karjamaa kohal parmude lendu (Luhtunud heinategu). Maaelu maitsnuna usud sinagi, et seitsmevennapäeval on endeline tähendus (Seitsmevennapäeva pikne). Ja kindlasti on siis sinugi jaoks maailma kõige armsamaks kutsuks tõupuhas eesti krants (Tuki).

Vaid maalaps teab, et isegi kivid võivad olla surelikud (Suure kivi surm). Kui ilus on mõelda väikesele mängukaklusele, kui sul pole veel aimugi selle maailma suurte kaklustest (Kuke sõda).


Viimastest nähtud etendustest oli seekordne lavapilt üks mõjusamaid. Eva Ojal oli tõepoolest maalähedane nägemus. Ehk liialdan ma arvustajana, kuid ühtäkki oli multikultuurse globaalküla akadeemilises betoontemplis tunda maarahva rehetoa hõngu. Oma osa sobiva atmosfääri loojana oli kindlasti ka Peeter Piili sobival valgustuslahendusel.

Etenduse muusikalises osas olid abiks kannel (Tiit Kao), akordion (Volli Palo), kitarr ja laul (Andres Raudsepp, Tiit Kao). Kõik kodused kirjandussõbrad teadsid, et Juhan ja kannel olid lahutamatud. Andres Raudsepa läbitunnetatud esituses kõlas Uno Naissoo laul „Mu kodu“, mille teksti autoriks on Juhan Saar. Iga võõra ikke all elanud eestlane on ehk imestanud, kuidas võim lubas küll kõlada ridadel nii väike ta on, et ma tihti ei tea, kas temast ma lauldagi tohin, kas temast ma lauldagi võin.

Oma vaimse ja esteetilise sügavuse kinkis õhtule Laine Raudsepa kunstinäitus. Laine on õppinud kunstikoolis Ontario College of Art & Design. Tal on olnud mitu avalikku näitust: Starbuckis (august 2009), Rectory Cafe Gallery’s (november 2009) ning Toronto saarel. Näituse üheks mõistatuslikumaks teoseks oli „Spirituaalne puu“, mis oli kaua aega lummanud Cube Galerii külastajaid Ottawas.

2007. a. lahkunud Juhan Saar oli oma lapsepõlvelood pealkirjastanud „Metsa taga ei ole mets“. Vahest ei olegi seal mets, nagu arvab lauldes tänane Vilsandi elanik Jaan Tätte, kelle sõnul oli Juhan Saar talle üheks vaimseks õpetajaks.

Vilsandi saar oli Juhanile teiseks koduks. Nii nagu meil siingi on olemas teine kodu merede ja metsade taga. Ja kuigi metsa taga polegi mets, vaid on midagi muud, mida praegu ei oskagi veel ette kujutada, on kindel, et niisugused õhtud aitavad seda avastada ja kingivad elurõõmu just siis, kui mets on jäämas selja taha.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus