Mis on Enn Nõu mürgikapp? (2)
Arvamus 30 Mar 2007 Jaan LeppEWR
    Trüki   E-post   FB     
(8. ja 15. veebruari (Rootsi) Eesti Päevalehes ilmus Jüri Estami jutuajamine Uppsalas elava eesti kirjaniku Enn Nõuga, millest on alljärgnev artikkel ajendatud.)

Huvitav oli lugeda Jüri Estami intervjuud Enn Nõuga, kus hr. Nõu tõstis esile Ametiühingute I Kongressi liikmete mahalaskmist soomusronglaste poolt Irboskas septembris 1919. Olen ka selle küsimusega tutvunud ning esitaksin omapoolseid teadmisi. Lubage, et teen seda kolmes osas – nii, nagu neid ise avastasin.

Juba nooruses oli mulle arusaamatu, miks minu isal, kol-ltn Jaan Lepal, kes oli Vabadussõjas LR Soomusrong Nr. 2 ülemaks oli „ainult“ kaks vabadusristi, nimelt vaprusristid VR II/3 ja II/2. Teistel soomusrongide ülematel olid neid kolm – lisaks nendele kahele vaprusristile ka kolmas sõjaliste teenete rist – VR I/3. Küsimusele sain osalise vastuse umbes 30 aastat tagasi kol. Jaan Untilt (VR1/2 ja II/3), kes Vabadussõjas teenis Kuperjanovlaste Partisanide Pataljonis – algul roodu- ning hiljem pataljoniülemana. Kol. Unt selgitas, et VR 1 liigi annetamisel oli vajalik kindral Laidoneri toetus, kuid vaprusristide suhtes ei olnud kindral Laidoneril eitamise õigust. Minu isa suhtes ta ei andnud oma toetust VR 1 liigi annetuseks. Keeldumise põhjuseks oli „käsukuulmatus“ Vabadussõja ajal.

Kui Irboskas asuvale Soomusrong Nr 2-le saadeti 102 arreteeritud Ametiühingu I Kongressi liiget, siis anti nende kohta ka otsene salajane sõjaväeline korraldus kinnises ümbrikus – kõik maha lasta. Nagu aru saan, ei olnud see kindral Laidoneri otsus. Tollal keeldus kapten Jaan Lepp omavoliliselt hukkamast 102 inimest ilma kohtuotsuseta. Kiirkorras moodustatud sõjaväevälikohus otsustas hukata 26 isikut ning ülejäänud 76 saata üle piiri Venemaale. Nii ka toimiti. Kapten Jaan Lepp ei osalenud ei sõjaväekohtu istungil, isikute valikul, mahalaskmisel ega üle piiri toimetamisel.

Kol. Unti info oli mulle uudiseks. Ka on selle kohta suhteliselt vähe teavet meie ajaloolistes raamatutes. Küll on rohkem infot leida kommunistlikus kirjanduses, sh Eesti Entsüklopeedias. Ametühingute Kongressil Tallinnas oli algselt 417 delegaati, nendest 379 kommunistide poolehoidjat. Kongressi käigus kõrvaldati vähem usaldatavad isikud. Seega olid minister Hellati käsuga vahistatud 102 inimest sisuliselt Kongressi delegaatide seast kõige jõulisemad eesti kommunistlikud usaldusisikud. Kongressil võeti vastu Eesti riigi vastaseid otsuseid eesmärgiga kukutada Eesti valitsus ja liituda Nõukogude Venemaaga. Kongress algas 30. augustil 1919 – siis, kui sõjatandril oli Punaarmee tõrjutud väljapoole Eesti piire ning eestlastel oli rindel kindel võit nii Punaarmee kui sakslaste üle.


Olen järjekindlalt otsinud oma isa jälgi. Ta arreteeriti Tallinnas 23. juulil 1940 ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (SARK) korraldusel – seega esimeste arreteeritute seas. Peale kaudset sidet emaga Patarei vanglas, ei ole meie perekond saanud mingit teavet isa saatuse kohta. Emale öeldi vanglas mõnitavalt: küll ta lastakse maha! Saksa ajal toimunud väljakaevamistel isa põrmu ei leitud.

Peale Eesti taasiseseisvumist olen külastanud Tallinnas asuvaid arhiive. Sealt olen leidnud palju huvitavat, eriti SARK-i toimikuid kol-ltn Jaan Lepa ülekuulamisprotokollidega ja kohtukäiguga. Tema peamiseks süüdistusteks oli Ametühingute Kongressi liikmete omavoliline mahalaskmine ja üle piiri toimetamine Soomusrong Nr. 2 liikmeskonna poolt.


Ülekuulamisprotokolle lugedes ilmneb mõndagi huvitavat. Esiteks süüdistati kol-ltn Jaan Leppa selles, et ta oli omavoliliselt langetanud mahalaskmise otsused ilma uurimise ja kohtuotsuseta. Lisandus veel kahe punaväelasest vangi hukkamine. Viimane süüdistus tühistati kohtuistungil, kui tuli välja, et hukkamine, millest isa polnud teadlik, toimus ajal, mil ta viibis hoopis haiglas.

Ülekuulamisel uuriti järjekindlalt Ametiühingute Kongressi liikmetega seonduvat infot – nii isikute kui nende tegevuse kohta: kes osalesid ja kuidas need isikud olid seotud kas siis mahalaskmise või ka üle piiri saatmisega. Kui alguses protokolliti isa vastuväited, et tema pole omavoliliselt otsustanud mahalaskjate suhtes, vaid täitis sõjavälikohtu otsuseid, siis hilisemates protokollides on seda järk-järgult esitatud kui tema enda otsust – nii mahalaskmise kui väljasaatmise osas. Hilisemates protokollides on öeldud, et see oli kapten Jaan Lepa valik, kui paljusid ja keda maha lasta. Ülekuulamisprotokollid olid isa eest salastatud.
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Feb 25 2018 - igas kodus
Kooslaulmine EV100
Feb 25 2018 - Üle ilma Eesti kodudes
Kooslaulmine EV100
Mar 14 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus