Eesti Elu
Miks külaleib on magusam (1)
Kultuur 09 Jul 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Eks iga talulaps tea, et külaleiva maitse on kodusest parem. Juba sellepärast, et see on teise perenaise küpsetatud ja igal on oma väikesed vigurid, mille varal seda isuäratavamaks muuta. Üks perenaine asetas voolitud tainapätsi otse ahjupõrandale, teine kapsalehele ja saavutas erilise hõrgu maitsega kuldse alakooriku. Peapõhjuseks oli aga vaheldus. Koduleiva maitse oli igapäevane, argine; külaleiva omast jäi keelepärale midagi pühapäevaselt pidulikku.

Minu tänane jutt on muusikalisest külaleivast, millega Kersti Ala-Murr ning Jaak Lutsoja Seedrioru publikut kostitasid ja mille kohta hinnang mu läinudnädalasest ülevaatest välja jäi. Artikkel kiskus lubamatult pikaks ja mul oli tavalisest rohkem südamel, mida lugejatega jagada. Selles kunstnikepaaris on midagi erilist, mis ei luba neist paari-kolme kulunud õlalepatsutava väljendiga riivamisi mööduda.

Mulle meenub üks talveõhtu paar aastat tagasi, kui võitlesin tiheda tuisuga üliaeglasel kiirteel, et Tartu College’isse neidsamu kunstnikke esmakordselt kuulama sõita. Tagasi ei pöördunud vaid seetõttu, et tippkoormuse liiklus seda ei võimaldanud, tuli lihtsalt vooluga kaasa minna. Kohale jõudes ja kontserti nautides tänasin selle eest kõiki häid vaime. Hiljem jõudsin arvamusele, et sellist elamust inimene ei kannatagi välja sagedamini kui iga nelja aasta tagant. Kontsert toimus nimelt 29. veebruaril.

Seedrioru suviharjapidu tõestas, et eksisin. Ja tundsin oma eksimusest tõsist rõõmu. Kersti ning Jaak musitseerisid võrratult ja kaasakiskuvalt, seda eriti õhtuses kavas, mis vihma tõttu toimus vabaõhuteatri asemel peamajas. Selle viimase minuti ümberkorraldusega kaasus teatud improviseerituse tunne, mis nakatas nii esinejaid kui publikut. Seda intiimset õhkkonda kasutasid osavalt ära kõik, kes selle õhtu kavas üles astusid, Jaagu ja Kerstiga esirinnas.

Vaadelgem seda eelmainitud erilisust kõigepealt ükshaaval. Sopran Kersti Ala-Murr on lauljatar, kelle avarat interpreediamplituudi olen varemgi maininud. Seedriorul kinnitas ta mu varasemat hinnangut üha veenvamalt. Kui igal lauljal on oma zhanr, milles ta end kõige mugavamalt tunneb, siis Kerstit kuulates ei oska seda leida. Ta on võrdselt usutav dramaatilistes ooperiaariates, lüürilistes soolopalades ja lihtsakoelistes rahvalauludes. Bravuuritseb operetis, sädeleb estraadil ja esitab üldtuntud rahvalikke laule hämmastava lihtsusega. Just see viimane rabas mind kõige jõulisemalt. Lihtsuses ja loomulikkuses peitub iseäralik võlu. Nimekad lauljad, kes üritavad rahvalike viiside puhul publikut endaga kaasa tõmmata, armastavad neid „isikupäraselt tõlgendada“ ja harilikult valivad endale sobivaima helitõu. Kersti on sellest süüst puhas. Julgen lisada, et ühislauluks sobiva helitõu leidmine on üks musikaalsuse põhitunnuseid.

Jaak Lutsoja ei ole akordionimängija ega akordionivirtuoos, ta on akordionikunstnik selle sõna parimas ja täpseimas tähenduses. Tunneb oma instrumendi hingeelu põhjalikult ja on sellega nagu kokku kasvanud. Kahju, et ta seekord ei esinenud ainsagi soolopalaga. See oleks pakkunud erakordse elamuse.

Ülim kõigest on aga Kersti-Jaagu koostööline tervik. See ei ole igapäevane kombinatsioon ja mõjub ehk just seetõttu värskendavalt. Akordioni nägemine laulusolisti saatjana võib luua eelarvamusliku simmanimeeleolu, mille aga esimesed helid otsemaid hajutavad. Nii mitmekülgseks laulukavaks sobivat saadet esile manada on kunst, millega vähesed sellel instrumendil toime tulevad. Nende kahe kunstniku vahel peab olema tugev emotsionaalne side, mingi eriline ühistunnetus. Tahaks väga loota, et nende esinemised sellisel kujul kestaks, et see side ei katkeks.

Heliline külaleib, mida meile Seedriorul maitsta anti, on küpsetatud kasehalgudega köetud pereahjus, selle koorik on kuumana krõbe ja sisu mõnusalt nätske, ning kaapekaku pealiskülge on perenaise käsi voolinud ristimärgi. Jätku sellele leivale!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus