Eesti Elu
MIKS ALISTUTI 1940. AASTAL MOSKVA DIKTAADILE (1)
Arvamus 15 Apr 2011 Vaino KallasEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
16. juunil 1940 teatas Leningradi sõjaväeringkonna ülem, armeekomandör K. Meretškov Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidonerile, et temale alluv 10. armee on saanud käsu okupeerida Eesti. Meretškov nõudis, et Laidoner tuleks otsekohe Narva temaga kohtuma. Kohtumine pidi aset leidma Narva jaamas 17. juunil kell 8.00.

Eesti delegatsiooni koosseisu kuulusid peale Sõjavägede ülemjuhataja kindral Joh. Laidoneri veel kindralmajor A. Kasekamp, sõjavägede staabi operatiivosakonna ülem kolonelleitnant A. Luts, sama osakonna ohvitser, kapten A. Hint ja Laidoneri adjutant kapten E. Õunapuu.

Delegatsiooni erirong väljus Balti jaamast keskööl. Jõudnud Jõhvi raudteejaama, nägid nad seal juba öösel üle Eesti piiri tulnud vene soomusmasinaid. Edasi Narva poole liikudes nägid nad mõlemal pool raudteed Punaarmee jalaväe üksusi, mis liikusid lahingukorras üle põldude ja läbi metsade Rakvere suunas, ees piilkonnad ja nende järel hargnenud rivis jalavägi. Siit edasi liikus rong juba N. Liidu poolt okupeeritud Eesti territooriumil.

Punaarmee 10. armee üksuste sissemarss Eestisse oli alanud juba kell 5 hommikul, seega kolm tundi enne Johan Laidoneri Narva saabumist ja vastava kokkuleppele allakirjutamist.

Kuna Punaarmee oli juba tunginud Eesti territooriumile, oli J. Laidoner kohtumisel Meretškoviga, kes käitus väga üleolevalt, sunnitud aktsepteerima viimase poolt esitatud nõudmisi ja kirjutas 17. juunil kell 15 alla diktaatkokkuleppele Punaarmee sisselaskmise kohta Eestisse. Selle diktaadiga kohustati Eesti poolt:
1. võtma Kaitseliidult ära relvad ja laskemoona;
2. hoidma Eesti sõjaväeosad oma alalises asukohas;
3. mitte lubama nende liikumist ja ümberpaigutusi;
4. sulgema ja võtma tugevdatud valve alla kõik relva- ja laskemoonalaod.

Nagu NSV Liidu Punalipulise sõjalaevastiku keskarhiivist leitud dokumentidest nähtub, oli vastavalt NSVL kaitserahvakomissari direktiivile nr. 02622ss 9. juunist 1940, antud Punalipulisele Balti Laevastikule järgmised ülesanded:
1. Vallutada Eesti ja Läti sõjalaevastiku baasides ja merel olevad laevad.
2. Vallutada Eesti ja Läti kaubalaevastik ja ujuvvahendid, katkestada nende riikide omavaheline mereühendus.
3. Valmistada ette ja organiseerida dessantide maandamine Paldiskisse ja Tallinnasse, vallutada Tallinna sadamad ning Naissaare ja Aegna saare patareid, olla valmis Suurupi patarei vallutamiseks maismaalt.
4. Sulgeda Riia laht ning blokeerida Eesti ja Läti rannik Soome lahe ja Läänemere poolt, mitte lastes evakueerida nende riikide valitsusi ning välja vedada sõjaväge ja vara.
5. Organiseerida alaline ja kindel piilkonnateenistus: Soome lahes Soome suunas, Läänemerel Rootsi ning lõuna suunas. Aidata kaasa Leningradi sõjaväeringkonna vägede pealetungile Rakvere suunas.
6. Hävituslennuväel mitte lasta Eesti ja Läti lennuväel lennata Soome ja Rootsi.
17. juuni hommikul kell 6 vallutas Punaarmee Suurupi merekindluse patarei territooriumi ja kell 6.30 hõivas punaüksuste dessant Aegna saare. Kell 7 hommikul vallutati Naissaar.

Kokku võttis vallutusoperatsioonist osa 120 laeva, sealhulgas: 1 lahingulaev, 1 ristleja, 2 liidrit, 1 suurtükipaat, 7 hävitajat, 5 vahilaeva, 7 baastraalerit, 18 meretraalerit, 17 allveelaeva ja 10 torpeedokaatrit. Peale laevaade ka Balti laevastiku õhujõud koosseisus: 8. lennuväebaasist 7 eskadrilli, 10. lennuväebaasist 64 lennukit, 10. lennuväepolgust 64 lennukit, 73. lennuväepolgust 9 lennukit ja 61. hävituslennuväe baas täies koosseisus.
Blokaadiperioodi vältel peeti punalaevastiku laevade ja allveelaevade poolt kinni kokku 52 Läti, Eesti, Soome, Rootsi laeva.

Eestisse tunginud Punavägi käitus nii, just nagu oleksid nad Eesti lahingukorras vallutanud. 17. juuni hommikul saabusid Tallinna Palivere-Klooga lähistel paiknenud Punaarmee üksused, kes hõivasid jõuga kõik Eesti sõjaväe kasutuses olnud kasarmud, sundides eestlased sealt lahkuma. Piiri ületanud punaväeosad paigutati Tallinna ümbrusse ning Narva, Rakvere, Võru ja Valga piirkonda ning mitmele poole Eesti idapiirile. Läbi Eesti liikusid Riia suunas Punaarmee 3. tankikorpuse üksused. Eesti lennuväljadele saabusid Nõukogude lennuväerügemendid.

Kokku toodi Eestisse lisaks siinsetes sõjaväebaasides olnud 25 tuhandele punaväelasele ja 10 tuhandele „töölisele“ veel üle 70 tuhande mehe. Neile lisandus umbes 10 tuhat Balti merelaevastiku mereväelast. Seega oli juba enne nn. „juunipööret“ Eesti territooriumil umbes 115 tuhat punaväe sõdurit, kes võtsid otsese või kaudse kontrolli alla kõik siinsed raudteejaamad, sadamad, lennuväljad, postkontorid, omavalitsusasutused ja teised riigi funktsioneerimiseks vajalikud asutused ja objektid. Siitpeale ei arvestanud N. Liidu okupatsiooniväed enam eesti sõjaväeliste instantsidega ja talitasid täielikult oma tahtmise ja äranägemise järgi.
Alates 17. juunist 1940 oli Eesti riik täielikult okupeeritud ja seega kõik iseseisva riigi tunnused faktiliselt kaotanud.

Järgnevad poliitilised, majanduslikud ja muud ümberkorraldused toimusid NSV Liidu diktaadi järgi – kas Nõukogude saatkonna, Nõukogude sõjaväe juhtkonna või siis 19. juunil Tallinna saabunud Nõukogude valitsuse erivoliniku Andrei Ždanovi korralduste alusel. Kohe saabumispäeval kohtus Ždanov Vabariigi Presidendiga ja tegi teatavaks Moskva seisukoha Eesti uue valitsuse suhtes. Peaministriks pidi saama Nõukogude luureagentuuri poolt värvatud luuletaja-kirjanik Johannes Vares-Barbarus, kes oli juba andnud uue valitsuse moodustamiseks nõusoleku. President Pätsi poolt pakutud kanditaatidest Ždanov keeldus. Salajases ettekandes Varese nõustumise kohta on nimetatud ka teised kandidaadid ministriametisse.

Eesti okupeerimises osalenud Punaarmeeüksuste arvust annab ülevaate Balti mere punalaevastiku juhataja, viitseadmiral Tributs’i aruanne. Eesti valitsusaparaadi ja presidendi suhtes aga jätkati veel mõnda aega komöödiat, tunnustades näiliselt presidendi korraldusi.

18. juunil ilmus valitsuse määrus eraisikutelt relvade ärakorjamise kohta. Keelati alkoholi müük, rahvakogunemised ja igasugused koosolekud. Suleti kõik lõbustusasutused ja eraisikutel oli kella 23st kuni kella 5ni hommikul keelatud väljas liikuda.
Samal päeval andis peaminister Jüri Uluots Vabariigi Presidendile üle valitsuse lahkumispalve, mille president K. Päts, olles alates 17. juunil toimunud Punaarmee sissetungi tõttu surveseisundis, ka rahuldas, kuid mis ei olnud enam seetõttu põhiseadusjärgne akt. Suurte kogemustega poliitikuna teadis seda hästi ka president Konstantin Päts. Õhtul kõneles peaminister Jüri Uluots raadios, manitsedes rahvast säilitama rahu ja korda.
Neil päevil jälgis eesti rahvas suure ärevusega sündmuste arengut, suutmata nende mõjutamiseks midagi ette võtta. Rahvuslikult meelestatud ringkondades oodati käsku sissetungijale vastu astumiseks, kuid seda ei tulnud. Eriti raske oli toimuvat pealt vaadata isamaaliselt kasvatatud ja rahvuslikult meelestatud eesti noortel.

Kas Eesti riiklik järjepidevus säilis?

Mõned juristid ja ajaloolased on püüdnud väita, et Eesti riikluse järjepidevus olevat juunis 1940 jäädavalt katkenud, kuna president Päts vabastas Eesti seaduste ja presidendi eriõiguse alusel ametist peaministri prof. Jüri Uluotsa ja määras ametisse dr. Vares-Barbaruse valitsuse. Seega polevat 1944. aastal moodustatud Tiefi valitsus saanud riigi juriidilist järjepidevust kanda.

Presidendi poolt Uluotsa valitsuse ametist vabastamisele juriidilise hinnangu andmisel tuleb antud küsimust vaadelda rahvusvahelise õiguse seisukohast, kuna riigi järjepidevus ja selle säilimine on rahvusvahelise õiguse küsimus.

Seni on Balti riikide anneksiooni mittetunnustamise küsimuse välismaised uurijad tuginenud Genfi ülikooli professori Krzystina Mareki põhjapanevale uurimusele. Prof. Marek on tulnud järeldusele, et hetkest, mil võõras võim dikteeris Balti riikidele oma valitsuse koosseisu, oli nende iseseisvus de facto peatatud.

Eestis toimus see 19. juunil 1940, kui Ždanov esitas president Pätsile oma nõudmised uue valitsuse moodustamiseks. Oma nõudmistest Ždanov ei taganenud ja sellest hetkest valitses Eestis okupatsioonivõim. Rahvusvahelist õigust järgides oli toimunud riigipööre. Sellele juhib oma mälestustes tähelepanu ka saadik A. Warma, kes kirjutab: „Eestile tõotatud rahumeelse okupatsiooni oli Ždanov oma meelevaldsete korraldustega ja järgneva relvastatud sekkumisega muutnud tavaliseks sõjaliseks okupatsiooniks, mis peatas Eesti riikluse.
Seega puudus president Pätsi edasistel korraldustel juriidiline jõud. Uus Varese valitsus oli okupatsioonivõimule alluv okupatsiooniorgan, mille tegevust suunasid algusest peale Ždanov ja N. Liidu saatkond.“

Kuna president Päts keeldus allumast Ždanovi 19. juuni diktaadile, otsustas viimane tõestada, et Eesti riigiorganitel pole enam tegelikku võimu. Siseminister Maksim Untile anti korraldus organiseerida 21. juunil rahva meeleavaldus. Selle ettevalmistamiseks tõmbas Unt kaasa Moskva Kominterni esindaja Karl Säre ja seni illegaalselt tegutsenud Eestimaa kompartei. 21. juuni miitingu programm kooskõlastati N. Liidu saatkonnaga ja sellele lubati N. Liidu relvajõudude toetus.

Kogu see, hiljem „juunipöördeks“ ristitud, sündmustik oli tegelikult N. Liidu jõudemonstratsioon ja relvastatud interventsioon Eesti riigi siseasjadesse. Nii 20. juunil toimunud ettevalmistavat salakoosolekut kui 21. juunil toimunud meeleavaldust julgestasid Punaarmee tankid. Meeleavaldajate arvu suurendamiseks toodi juurde sõjaväebaaside töölisi, valdavalt N. Liidu kodanikke. Miitingul osalesid vahetult punakomandörid, kes pidasid kõnesid ja õhutasid kokkutulnuid „juubeldama“.
Jõudemonstratsioon jätkus Kadrioru lossi ees, kuhu koos meeleavaldajatega marssis venekeelse laulu saatel ka umbes 150 tsiviilriietesse ümberriietatud punasõdurit, keda saatsid üle 20 tanki ja soomuki. Siitpeale oli toimuv juba sõjaline interventsioon.
Eeltoodu põhjal võib välja tuua järgmised juriidilised faktid:
• Varese valitsemise moodustamist alustas N. Liidu saatkonna nõunik V. Botškarjov 18. juunil ning selle koostas 19.-20. juunil lõplikult N. Liidu emissar ja ÜK(b)P sekretär A. Ždanov;
• Moodustatud valitsust käsutas Ždanov ja see alustas oma tegevust 20. juunil kaasates Moskva Kominterni kohapealsed jõud;
• Ždanov nõudis presidendilt moodustatud valitsuse tunnustamist 19. juunil ja teistkordselt 20. juunil - peale jõudemonstratsioonide toimumist;
• Kõik sündmused viidi läbi N. Liidu relvajõudude toel ja osalusel.
Seega - kuna Eesti riigikorra tegevus oli alates 17. juunist takistatud ja 19. juunist 1940 peatatud de facto, siis Eesti riiklik järjepidevus de jure säilis. Teistkordselt oli Eesti riigikorra tegevus peatatud ka veel Ždanovi diktaadi ja sõjalise interventsiooniga 21. juunil 1940.

Kui vaadata küsimust Eesti siseõiguse poolt, siis jõuame samale tulemusele. Eestis oli asunud tegutsema NSV Liidu sõjaline okupatsioonivõim ja sellest hetkest peale Eesti Vabariigi põhiseaduslikud organid ei saanud enam teostada oma põhiseaduslikku võimu. Seega oli Eesti riiklus faktiliselt peatatud ja Vabariigi President oli okupatsioonivõimu surve ja sekkumise tõttu alates 19. juunist takistatud oma õigusjärgseid ametikohustusi täitmast. Eesti põhiseaduse järgi aga ei tohtinud presidenditöö tegemises vahet tekkida, ja seetõttu olid presidendi ülesanded PS § 46 alusel automaatselt üle läinud peaminister Uluotsale, kelle tagasiastumise avaldus oli presidendi poolt veel rahuldamata.

On üsnagi tõenäone, et prof. Uluots kui kõrge kvalifikatsiooniga jurist seda 21. juuni õhtul juba mõistis ning kommunistliku võimu hea tundjana soovitas teha nägu, nagu areneks kõik Ždanovi tahtmist mööda. Kui nii, siis päästsid need kaks riigimeest sellega riigi järjepidevuse, sest Eesti Vabariigi valitsusest oli Uluots ainuke, kes oskas märkamatuks jääda ja kellel õnnestus õudse 1941. aasta hukkamistest, vangistamistest ja küüditamistest tervena läbi tulla. Kui aga Pätsi ja Uluotsa kokkulepet polnud, siis oli presidendivõim ikkagi Uluotsa kätte üle läinud ja järjepidevuse eest tuleb tänada Eesti põhiseadust.

Tänases Eestis on kahjuks meie nooremalt põlvkonnalt ära võetud võimalus uhkust tunda Eesti riigi loomise hälli ja 1940. aasta juunisündmuste juures olnud suurmeeste üle. Liiga paljud ajaloolased ja uute ajaloomüütide kummardajad on leidnud taasiseseisvunud Eestis vaid halvustavaid iseloomustusi Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri, Jüri Uluotsa ja teiste meie riigimeeste suhtes, unustades ära nende teened oma rahva ees. Nad puistavad üksteise võidu vaid halvustavaid epiteete nagu kollaborandid, lihtsameelsed, reeturid, agendid, spioonid jms.

Kui hääletu alistumise teooria vaimus kõiki neid rumalusi uskuda, siis tuleks teha loogiline järeldus, et aastatel 1939–1940 juhtisid üheaegselt okupeeritud Ida-Euroopa riike küündimatud riigijuhid ja valitsused. On mõistmatu, miks nende riikide rahvad oskasid endi hulgast just selliseid juhte leida! Samal ajal pole aga ükski hääletu alistumise kritiseerija suutnud välja pakkuda ainsatki tegu või poliitilist otsust, mis oleks aastatel 1939-1940 päästnud Eesti riigi alistumisest. Isegi mitte tagantjärele tarkust kasutades pole neil midagi välja pakkuda, mis oleks ära hoidnud Eesti okupeerimise ja annekteerimise. Milleks siis need paljusõnalised jutud vaikivast alistumisest?

On aeg mõista, et tõepärase ja usutava ajaloo kirjutamisel ei tohi midagi maha vaikida ja iga kodanik peaks tundma uhkust oma riigi üle! Ta peaks austusega suhtuma ka oma riigi loojatesse, riigijuhtidesse, kes teenides oma rahvast, on end ohverdanud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus