Eesti Elu
Meeskoor tõi jõulurõõmu (6)
Kultuur 08 Dec 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Toronto Eesti Meeskoori traditsiooniline jõulukontsert leidis aset pühapäeval, 4. detsembril Eesti Maja suures saalis. Siinkirjutaja jaoks oli see esimene advendiaegne üritus ning mõjus jahmatavalt – kui lähenevad jõulud juba aegsasti nii mõjuvalt sisse juhatatakse, kui kauniks need kallid rahupühad veel siis võivad kujuneda, kui nad kord kätte jõuavad.

 - pics/2011/12/34323_1_t.jpg


Jõulukontserdil on alati olnud see hea omadus, et pühalik-harras atmosfäär pehmitab kriitilist meelt ja keelitab andestama laululisi pisikonarusi, isegi suuremaid mitte märkama. Sel aastal sigis juba esimese laulu ajal hinge õrn kahtluseidu, et polegi midagi andestada. Lauluvennad suutsid kontserdi vältel selle kahtluse veendumuseks vormida. Koor oli haruldaselt ühtlane kõigis registrites ja produtseeris tõelist tüsedat nauditavat meeskooriheli. Seda algusest lõpuni, ei ainsatki vääratust ega väljalangemist. Isegi Karindi „Talvine õhtu“, mis nõrka ega keskpärastki esitust ei kannata, tuli mõjuvalt esile – kahvatu kuupaiste helk lumel oli selgelt tajutav, reejalaste krigin lumel kuuldav.

Kava oli peale viimatimainitud helindi läbinisti jõululik, koosnes tuntud paladest nii kodumaisest kui rahvusvahelisest repertuaarist. Uudse ning värskena mõjus esimese osa lõpunumber, milleks oli Roman Toi „Jeesuse sünd“. Viimast saatis Asta Ballstadt klaveril.

Esimene osa lõppes solisti ettekandega. Stephen Bell esitas Charles Kipperi klaverisaatel aaria Händeli jõuluoratoorimist „Messias“. Laulja vallutas publiku oma meeldiva lüürilise tenori, klassikalise stiilipuhtuse ja sümpaatse esinemisega. Koostöö solisti ning saatja vahel oli filigraanselt täpne.

Enne vaheaega lauldi ühislauluna „Kõik ustavad tulge“, mida saatis vaskpillide ansambel koosseisus Miikael Tenno, Madis Kreem, Enn Kiilaspea ja Charles Kipper. Suurele „ühendkoorile“ lõi takti Avo Kittask.

Teine osa algas kergemasisulise jõulupopurriiga dirigent Charles Kipperiga klaveril. Popurrii lõpuossa oli poetatud muhe jõuluvallatus – bassirühmast turnis päkapikumütsiga Ain Söödor alla klaveri kõrvale ja esitas ingliskeelse „White Christmas“, mille koor üle võttis ja eesti keeles kordas. Kaljo Raidi „Jõulusoov“ tõi kavasse taas kristliku elemendi ning siis saabus uhke ja meeliülendav finaal.

Tenor Stephen Bell ilmus koori ette ning Asta Ballstadt asus klaveripingile. Solist ja koor esitasid Francki „Panis angelicus“, milles tenor lisaks suurepärasele ja hingestatud laulmisele demonstreeris puhast ja laitmatut eesti keele hääldamist. Teises numbris, milleks oli Adami ülipopulaarne „Oh õnnis öö“, liitus nendega bariton Avo Kittask. Laul, mis esitati vaheldumisi eesti ja inglise keeles, vallutas saali täielikult. Maadluskeeles „seljavõit“ meeskoori kasuks, kuigi väljend on kohatu – publik ei lamanud, vaid tõusis aplodeerides jalule.

Lisapala ei antud trafaretse väljendi kohaselt „publiku tungival nõudmisel“, vaid see sündis loomuliku endastmõistetavusega sissejuurdunud traditsioonist. Koor ümises igihalja „Püha öö“ viisi maestro Charles Kipperi klaverist välja võlutud heliornamentide saatel. Tuled kustusid, ümin paisus küünlavalguses lauluks. Jõulumeelelolu oli täielik ja täiuslik.

Ei, siiski veel mitte. Pasunamehed asusid uuesti positsioonidele, Avo tõstis oma nähtamatu taktikepi ja kogu saalitäis rahvast, keda nüüd võis juba koguduseks nimetada, kinnitas oma usku jõululapse sünnisse võimsa ühislauluga „Oh sa õnnistav“.

Häid pühi, lauluvennad! Tänu heliseva jõulurõõmu eest!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus