MARTIN HELME: Kroon, kroon, tule aita! TMS (1)
Arvamus 26 May 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Õhtulehe kolumnist

Ärge saage must valesti aru: ma mõistan suurepäraselt, et nii eurotsooni kui euroliidu lagunemine toob ainult paksu pahandust ja majanduslikku viletsust ka Eestile. Selle eest vastutavad aga need, kes meile kümme aastat järjest on äraseletatud nägudega leelotanud, et elu läheb paremaks ja muud varianti pole nagunii ning selle käigus süstemaatiliselt likvideerinud Eesti riigi iseseisvaid institutsioone ning rahvuslikku majandust.

Artikkel: http://www.syndikaat.ee/news.p...

Laguneb aga kogu see eurovärk täiesti vältimatult nagunii. Kõige toredam kogu praegu aegluubis lahti rulluva eurokriisi juures on muidugi see, kuidas ta järjekindlalt ja halastamatult hävitab enda rahvusriigid reetnud valitseva klassi usaldusväärsust, tõsiseltvõetavust ja lõppkokkuvõttes legitiimsust. Meenutame, et Jürgen Ligi kinnitas täpselt aasta tagasi valitsuse pressikonverentsil Kreeka esimeses päästepaketis osalemise kohta, et: “ma hästi ei kujuta ette, kuidas neid võlgu saab mitte tagasi saada,” ning kinnitas, et see ei ole mitte tagastamatu abi või väljaminek, vaid tähendab “päeva lõpus sissetulekut”. Kõrval istuv peaminister Andrus Ansip kiitis takka. “On väga väike tõenäosus, et lõppude lõpuks tuleb meil see arve kinni maksta. Ei, vaat sellesse ma küll absoluutselt ei usu.”

Noh, jah, päev hakkab euroalale õhtusse veerema ja põhimõtteliselt on kõik alates Ligist ja Siim Kallasest lõpetades euroala tippjuhtide ja Kreeka poliitikutega leppinud, et Kreeka talle antud “laenu” tagasi ei maksa. Valedele ja rahva lollitamisele rajatud süsteemis, nagu euroliit meil on, ei saa seda muidugi otse välja öelda ja nii ongi käibele tulnud eurouuskeelele tüüpilised eufemismid nagu “reprofileerimine” või “pehme restruktureerimine”. Tõlkes tähendab see ikka sama: võlgu antud raha tagasi ei saa.

Ei peakski saama, muide, lihtsalt loll, kes kohe alguses keeldus reaalsust tunnistamast. Euro võeti käibele sakslaste saatanlikult peene skeemiga, mis tähendas, et kõik eurotsooni ääreala riigid liitusid uue rahaga ülehinnatud kursi alusel. See pani löögi alla nende võime eurotsooni teistesse riikidesse eksportida ning soodustas Saksamaa eksporti mujale EL-i. Saksa majandus läks ülesmäge, teistel allamäge.

Olukorra tegi rängalt hullemaks euroala ühtne ja enneolematult madal intressimäär, mis sobis kenasti küll majanduslangusest välja tulevale Berliinile, kuid tõi väiksemates ääreala riikides, kes olid varem harjunud palju kallima krediidiga, kaasa hukutava laenuralli nii era- kui riigisektoris. See kehtib ka meie puhul, kes me nägime laenumulli paisumist ja oleme tunnistajaks kahele aastakümnele negatiivsele väliskaubanduskäibele. Lihtsalt meie vahe Kreeka, Portugali või Hispaaniaga oli see, et riik jättis laenamata. Selleks, et sakslased saaks edasi nautida oma senist sotsiaalset turumajandust ja heaolu taset, imeti Euroopa ääreala riikide majandused elust tühjaks ja nüüd on nad pankrotis.

Muidugi, riiklikud pankrotid pole midagi enneolematut. Tavapäraselt tullakse sellisest olukorrast välja, astudes üheaegselt kolm sammu: devalveeritakse oma valuutat, et elavdada eksporti ja luua töökohti, restruktureeritakse võlad ehk laenajad peavad leppima arvestatava hulga laenuraha korstnasse kirjutamisega. Kolmandaks - tingimusena restruktureerimisega nõustumisele - teeb riik tõsiseid kärpeid oma kulutustesse ning müüb oma vara.

Eurotsoonis viibimine välistab kaks esimest meedet: devalveerida ei saa, sest rahapoliitika ei ole riigi käes. Ka restruktureerimine pole võimalik. Põhjus on imelihtne. Pankrotis riikide võlakirjade peamisteks ostjateks olid suured üleeuroopalised Saksa ja Prantsuse pangad ning pensionifondid. Kui selgub, et kümned ja sajad miljardid, mida nad mõtlematult ja vastutustundetult välja laenasid jäävad nüüd tagasi saamata, tähendab see Euroopa pangandusele krahhi. Niisiis, kavalpead pankurid mõtlesid välja lollikindla skeemi: nad veensid Euroopa poliitikuid, et panganduskriisi tagajärjed oleks liiga koledad ning poliitikud lasid kapitalismi põhitõed riskist ja riski premeerimisest allavett ja lõid erinevaid “päästemehhanisme”. Kuigi avalikkusele räägitakse, et tegu on kas Kreeka, Iiri või Portugali päästmisega, tegelikult on tegu pankurite päästmisega. Päästepakettide abil tõsteti riikide võlad pankade bilansist Euroopa Keskpanga ja kogu Euroopa maksumaksjate bilanssi.

Sellest hetkest alates on restruktureerimine muutunud aga veelgi võimatumaks, sest maksevõimetuse tunnistamine tähendaks juba Euroopa Keskpanga pankrotti, kuna nüüdseks on ta kõige suurem pankrotiriikide võlakirjade omanik. Tekkinud on suletud ring: kui Kreekale ja teistele raha juurde ei anta, läheb Euroopa Keskpank pankrotti ja euroala variseb kokku, kui raha juurde antakse, suureneb veelgi tema bilansis olev maksevõimetute riikide võlakirjade hulk, mis muudab veelgi võimatumaks pankroti tunnistamise. Samal ajal jätkub võlgu elamine ja selle kõik maksavad kinni euroopa maksumaksjad. Ometi pole matemaatiliselt lihtsalt võimalik, et pankrotis riigid suudaks oma võlga tagasi maksta või isegi intressidega hakkama saada. Mis tähendab, et lõpuks tuleb ikka otsustada: kas maksta lõputult neile riikidele peale, ilma väljavaateta, et nende majandused uuesti jalgu alla saaks - euroala strukturaalsed puudused, mis olukorra tekitasid, pole ju kuhugi kadunud - või öelda ühel hetkel, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus.

Kreeka on muidugi uudistes peateema, aga ületamatud probleemid on praktiliselt kõigil euroala riikidel, kaasa arvatud Saksamaal. Saksamaa võlg on 1,1 triljonit eurot ehk 80 protsenti SKP-st. Ainuüksi oma võla teenindamisele kulutab Berliin igal aastal 37 miljardit eurot ehk 12,7 protsenti riigi eelarvest. Küsimus, kui kaua sakslased kavatsevad jätkata teiste riikide abistamist on täiesti vale teemapüstitus. Esiteks ei aita nad teisi riike vaid oma panku, oma raha ja oma eksporti. Teiseks ei oma see tähtsust, kaua nad soovivad, küsimus on, kas nad üldse saavad. Ülejäänud tuumikeuroopa on veelgi rängemas seisus: Prantsusmaa riigivõlg SKP-sse on 83 protsenti, Belgial 100, Itaalial 115 ja kõigil neil on eelarved miinuses.

Meie riigijuhtidel pole peale usu enam suurt midagi, mis toetaks nende suuri lubadusi seoses euroga, reaalsuses elavad inimesed peaks aga mõtlema, mis saab pärast euroala lagunemist. Võib arvata, et meie valitsev klikk, kes suhtub omariiklusesse instinktiivse vaenulikkusega, üritab siis ujuda taas kellegi külje alla ning soovitab käibele võtta kas Rootsi krooni, saksa uuseuro või teab veel mida. Tegelikult peaks aga tegema kõik vajalikud ettevalmistused, et minna tagasi üle kroonile ja selle abil asuda üles ehitama Eesti enda majandust.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus